Valgevene koondise esindaja: „Saabus selline juhis: sa lendad täna koju. Sõidad koju, kuskil mitte midagi ära kirjuta, ära kommenteeri. Vot, ma andsin sulle sõna-sõnalt edasi, nagu mulle öeldi. Kui sa tahad edasi Valgevene vabariigi eest esineda, siis kuula, mida sulle soovitatakse. Sõidad koju vanemate juurde, kuhu iganes. Lase sellel olukorral minna. Muidu mida rohkem sa tõmbled – nagu kärbes satub ämblikuvõrku –, mida rohkem ta keerutab, seda rohkem kinni jääb.

Sa oled süüdi nendes kommentaarides, mis sa andsid. Sa süüdistad kogu maa ees neid inimesi, sa ei saa aru, milles ja kuidas. Sinu rumalus võis mõju avaldada, inimesed võivad kaotada töö. Oma rumalusega võisid sa inimeste saatused purustada, Krõstsina. Aga inimesed andestavad selle sulle, see ei ole kõige tähtsam. Me tahame sind aidata, et see olukord unustataks ja lõppeks.

Keegi ei plaaninud, et sa jooksed. Keegi, kes saatis selle pildi, ässitas sind ja sina andsid neile emotsioonidele järele. Sa lihtsalt kiirustasid, selles on sinu viga [– – –] . Nüüdseks hetkeks on see olukord kontrolli alt väljunud.”

Salvestuses on kuulda, kuidas Tsimanovskaja nutab.

Moisevitš: „Sul on praegu parem lennukisse istuda ja ära sõita. Kõik rahuneb, homme istud lennukisse, sõidad ära ja unustad, oled mingi aja eemal. Sest sellises moraalses olukorras ei saa sa isegi lihtsalt jääda, saad aru? No ei saa jääda. Sa ei tõesta sellega kellelegi midagi, muudad ainult olukorra hullemaks. Mehele ja sugulastele ära teatavaks tee. Sa oled tugev inimene. [– – –] Me ei ähvarda sind, ei käsi, ei hirmuta, ainult palume sind meid kuulata. Me teatame vaikselt orgkomiteele, et sul on trauma, lahendame selle küsimuse ja sa sõidad vaikselt ära. Ja ma luban sulle, et sa jääd kergejõustikku.”

Tsimanovskaja: „Ma ei usu sellesse.”

Moisevitš: „Krõstsina, no saad aru, teine tee on veel hullem, usu mind. Täna on meil vaja olukord siluda, kõrvaldada ärritav moment, saad aru? Kui me ei kuula, jätame me selle alles ja siis ei ole meie jaoks üldse väljapääsuteid. Tead, kui on gangreen, lõigatakse ära pool jalga, muidu ei saa enam päästa tervet organismi. Jah, jalast on kahju, aga siis jää jalaga ja sure.

No sa oled ju tark tüdruk. No sa ju saad aru. Ma ju tunnen sind südamega. Kui hästi ma sinusse suhtun, sa ei kujuta isegi ette. Ja kui kahju mul sinust on. Ja ma tean, mis sul sees toimub. Aga sa usu, ma ei päästa oma perset ega kellegi teise perset. Lihtsalt mul läheb juba seitsmes aastakümme, ma saan juba paljudest asjadest aru, kuidas ja mis, saad aru? Me ei tõesta midagi. Kui kord on meile nii soovitatud, peame me alluma ja nii toimima, saad aru? Alluma ja nii toimima.

Hea küll, sa võid siin veel natuke nutta, ma lähen Dovgalenka (Valgevene olümpiadelegatsiooni juht Dzmitrõi Dovgalenka toim) juurde ja ütlen, et kõik on normaalne, me oleme selle otsusega nõus.”

Tsimanovskaja: „Ma ei öelnud teile, et olen nõus.”

Moisevitš: „No kui kaua on sul mõelda vaja? Meil ei ole aega.”

Tsimanovskaja: „Te arvate, et kui ma nüüd nii teen ja koju tagasi lähen, et ma tahan edasi spordiga tegelda, kui isegi teie mind hülgate?”

Moisevitš: „Aga miks mitte? Oota, sa tõestad edasi? Kellele ja mida?”

Tsimanovskaja: „Ma ei taha midagi tõestada, pagan, ma tahan lihtsalt joosta.”

Tsimanovskaja kirjeldas seda vestlust Moisevitšiga väljaandele Tribuna.by. Ta lisas, et vestlus lõppes kokkuleppega, et ta osaleb täna 200 meetri jooksus, misjärel naaseb Valgevenesse, andmata mingeid kommentaare, kuid eile püüti teda vägisi Jaapanist minema saata. Tokyo Haneda lennujaamas pöördus ta aga kaitse saamiseks Jaapani politsei poole.

Praegu on Tsimanovskaja ohutus kohas ja tema eest hoolitsevad Jaapani võimud.