Kuldsuu üheksas saade
Kuidas peaks artist publikut tänama? Kas lihtsalt lavalt ära kõndima? Või suudate te endale ette kujutada, et pärast etendust tulevad näitlejad lavale ja karjuvad: „Suur aitäh, suur aitäh!”
Ka meie koolituse eesmärk seisnes selles, et esineja peab oskama publikule oma tänu avaldada.
Veel vesteti meie saadetes anekdoote puudele; käidi Ivar Musta stuudios mikrofonihirmu ületamas; Almer Jansu tantsustuudios tõestamas, et rääkida on võimalik ka liikumise ajal; Nukuteatris ning vanameister Eino Baskini juures.
Pole ühegi esineja suust kuulnud, et kõik see vaev olnuks asjata või et nad poleks midagi uut omandanud.
Mida veel enne finaali lisada? Vahest niipalju, et teile, kes sooviksid näha saadet, kus inimesed järjepannu mõistulugusid räägivad ning pärast toimub hääletamine suurel ekraanil, soovitaks tulevikus vaadata „Riigikogu infotundi”. Aga need, kes tahaksid rahvahääletusega kontsertetendust, kus saab palju nalja, peaksid jälgima Eurovisiooni lauluvõistlust.
Üheksandas saates oli aga võimalik näha seda, kui pingevabalt suutsid meie finalistid vesta anekdoote siis, kui žürii neid ei hinnanud ja punkte ei andnud. Nii mõneski toimus üllatav muutus. Paremuse suunas, muidugi!
Kuid Kuldsuuks 2004 saab neist kahjuks ainult üks. Kellele meie finalistid aga ei meeldi… parim võimalus tõestada, et see, mida teised teevad, on jama, on teha seda neist paremini. Julget pealehakkamist!
Kohtumiseni finaalsaates 31. detsembril!