Sissejuhatuseks märkis president, et peab Venemaa ja Ukraina vahele viimastel aastatel tekkinud „seina” suureks tragöödiaks. „Ent see on sihiliku tegevuse tagajärg, mille taga on jõud, kes on alati soovinud meie ühtsust õõnestada,” lisas Putin.

President räägib sissejuhatuseks Vana-Vene riigist, kuhu kuulusid nii venelased, ukrainlased kui valgevenelased. Hiljem aga toimus keskvõimu killustumine ja nõrgestamine, millele andis hoogu mongolite sissetung. „Lõuna- ja läänepoolsed Vene alad liideti peamiselt Leedu suurvürstiriigiga, mida ajaloolistes dokumentides nimetati Leedu ja Vene suurvürstiriigiks,” kirjutab Putin.

Poola-Leedu võimu ajal alustati aga nende alade katolitseerimist, mis tugevdas õigeusklike vastuseisu, kuni Venemaa otsustas Bohdan Hmelnitski juhitud Zaporižžja (venepäraselt Zaporožija) 17. sajandil enda kaitse alla võtta. „Ukrainat kasutati siis pigem vanavene sõna „ääremaa” tähenduses,” heidab Putin kinda Ukraina rahvuslastele. Seejärel räägib Putin „väikevenelaste” tähtsast rollist Nõukogude riigis. „Piisab, kui öelda, et ligi 30 aastat juhtisid NLKP-d Nikita Hruštšov ja Leonid Brežnev,” märkis Putin.

Ideed, et Ukraina rahvas on midagi Vene rahvast eraldiseisvat, nimetab Putin Poola sajanditepikkuse propaganda viljaks. 19. sajandil jätkasid samasuguse lõhestamisega Saksamaa ja Austria-Ungari impeerium. Ka 1918. aastal välja kuulutatud Ukraina riik olevat olnud kõigest Saksamaa protektoraat. Bolševike loodud Ukraina NSV oli jällegi kunstlik moodustis, mis ajaloolist geograafiat arvesse ei võtnud.

Pikemalt peatub Putin sõjavahelistel aastatel, mainimata seejuures kordagi Stalini tekitatud näljahäda ega Stalinit ennast. Seevastu kahetseb ta 1924. aastal Nõukogude põhiseadusesse lisatud õigust riigist lahku lüüa, mis paigaldas riigi konstruktsiooni tiksuva „kellapommi”. „See pomm plahvatas kohe, kui NLKP loodud turvamehhanismid partei kokkukukkumise järel kadusid,” kurdab Putin. „Algas niinimetatud suveräänsuste paraad.”

Sellisest ülekohtust hoolimata on Vene Föderatsioon presidendi sõnul uue geopoliitilise reaalsusega leppinud. 90.-tel ja 21. sajandi alguses toetas Venemaa naabrit odavate gaasihindadega, mis säästnud Ukrainale 82 miljardit dollarit. Nüüd aga on ilus koostöö lõppenud ja Ukraina on Euroopa vaeseim riik. Süüdi polevat muidugi Ukraina rahvas, vaid võimud, kes on Euroopaga sõbrustades tuulde heitnud aastakümnete jooksul tehtud saavutused. Venemaa pakub küll oma abi, ent see lükatakse seletamatutel põhjustel tagasi.

„Isegi pärast 2014. aasta sündmusi tegin valitsusele ülesandeks uurida, kas ministeeriumite ja ametkondade vahel saab majandussidemete säilitamiseks koostööd teha,” kurdab Putin. „Aga vastaspoolel puudus igasugune huvi ja see puudub endiselt.” Poola ja Austria rolli olevat nüüd üle võtnud EL ja USA, kes koos Ukraina neonatside ja radikaalidega kohaliku rahva huvid jalge alla tallavat.

Ukrainas toimuvast „kodusõjast” rääkides leiab Putin, et Kiiev ei tahagi rahuprotsessiga edasi minna ega soovi Donbassi tagasi, kuna see ei oleks võimueliidi venevastase projekti huvides. „Aga me ei luba kunagi oma ajaloolist territooriumi ja meile lähedast rahvast kasutada Venemaa vastu,” teatab Putin artikli lõpus. „Ja neile, kes selliseid katseid teevad, ütlen ma seda, et nad hävitavad oma riigi.” President Volodõmõr Zelenskõid ega ühtegi lääneriikide „sõjaõhutajast” liidrit artiklis nimepidi ei mainita.