"Tänavu on veeõnnetustes hukkunud juba 28 inimest, kahjuks viimase kuu jooksul ka kaks last," kõneleb ta. Eelmise aasta sama perioodiga võrreldes on uppunuid vähem, ent see ei tee situatsiooni paremaks. Nagu ka eespool mainitud õnnetuste kui selliste arv on kerkinud. Tulevikuvaates on sihid palju optimistlikumad ja selle nimel käib ka ennetustöö.

Laste puhul on vanematele esmane sõnum, et neid tuleb jälgida erilise ettevaatlikkusega. Ta näitlikustab ohuteguritena sedagi, et koroonaperioodil jäid koolides ujumistunnid ära, pluss muudab kuum ilm loiuks. "Vees mängivad lapsed teevad üldiselt häält, kuid kui nad ühel hetkel ootamatult vaikseks jäävad, tuleb minna kiiresti olukorda kontrollima," lisab Kull. Eriti ohtlikud on näiteks sügava veega karjäärid ning kiirevoolulised jõed. Just hiljuti võiski meediast lugeda, et Valdeku karjääris uppus 12-aastane poiss.

Teine ajatuna näiv probleem on uppumised, mis seotud alkoholi tarvitamisega. Igal aastal leiab meediast sellekohaseid ennetavaid kampaaniaid, ent kahjuks mõjuvad need kohati kui hane selga vesi.

Näiteks sai möödunud pühapäeva õhtul häirekeskus teate, et Tartus jäi kadunuks Anne kanalisse ujuma läinud mees. Kull räägib, et seltskond oli vee ääres, nautis ilma ja ka alkoholi. Peoõhtu oli hoogne ja seda, et üks asjaosaline kadus, esiti ei märgatudki. Pärast oli juba hilja.

Paraku on väike promill tihtilugu sees ka neil kalameestel, kelle püügiretk traagiliselt lõppeb.

Mis igaüks omalt poolt ära teha saab, et nii ennast, lähedasi kui ka võõraid aidata? Mis teavitustööd teeb ikkagi ka päästeamet täpsemalt? Kõigest pikemalt juba saates.