FOTOD | Presidendiks pürgiv Henn Põlluaas esitles programmi: tühjade vabanduste ja lubaduste aeg on otsas

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna presidendikandidaat, EKRE parlamendisaadik Henn Põlluaas pööras programmilises kõnes tähelepanu rahvastiku vähenemisele ja riigikaitse olukorrale ning rääkis ka rahvaalgatusõigusest, sealhulgas presidendi otsevalimisest.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna presidendikandidaat Henn Põlluaas tutvustas neljapäeval Tallinnas Meritoni hotellis oma programmi.

Henn Põlluaasa kõne juhatas sisse EKRE esimees Martin Helme. Helme meenutas, kuidas tema teed ristusid Põlluaasaga aastal 2006, mil otsustati koos luua Eesti Rahvuslik Liikumine. “Henn on läbini ja üdini rahvuslik inimene,” rääkis Helme.

Martin Helme kritiseeris ka praegust presidendivalimiste süsteemi, mis tema hinnangul soosib tagatubade kokkuleppeid ning viitas praegusele olukorrale, kus paar kuud enne presidendivalimisi pole kandidaadid ikka veel teada.

Avaldame Henn Põlluaasa programmi täismahus.

EKRE presidendikandidaadi Henn Põlluaasa programmiline kõne

Austatud hr. president Rüütel, head sõbrad, kallid kaasmaalased!

Seisan teie ees, et jagada mõtteid, mis on toonud mind presidendiks kandideerima. Mõni neist on teile tuttav, kuid ükski ei tohiks olla üllatav.

Kui põhilised mõtted ja aated aastate jooksul korduvad, on lootust, et ehk need polegi lihtsalt mõtted, vaid koguni põhimõtted.

Oleme jõudnud ühiskonnaga punkti, kus igaühel tuleb oma peaga mõelda rohkem kui kunagi varem. Infot on järjest keerulisem eristada mürast, tõde valest, prohvetit valeprohvetist. Mõtlemine – iseseisev, ratsionaalne, vajadusel kriitiline, on ainus viis selles kõiges orienteeruda.

Põhimõtted moodustavad inimese isikliku kultuuri vundamendi – väärtussüsteemi ja moraali. Vahel tundub, et ka sellest on meie moodsal, pidevas meelelahutuse näljas ajastul puudu.

Eesti riigi, keele, rahvuse ja kultuuri kestmajäämisest

Vanad ladinlased ütlesid, et ajad muutuvad ja meie ühes nendega. Samas on olemas teatud raamistik, kandepind, mis kestab oluliselt kauem kui kõik muutused kokku. Meie jaoks on selleks vaieldamatult rahvusriik, mille me lõime 1918. aastal ja taastasime 1991. Need kaks sündmust on meie rahva ajaloo suurimad saavutused, millest me ei loobu enam iialgi.

Põhiseaduses sätestatud rahvusriikluse ja eesti keele, -kultuuri ja -rahvuse säilimist läbi aegade peavad Eesti Vabariigi põhieesmärgiks pea kõik kodanikud. Küsimusele „Kas nõustute väitega, et rahvusriigid nagu Eesti on oma aja ära elanud ja minevikku kuuluv nähtus, mis tuleks lammutada?“ vastas 2016. aastal eitavalt koguni 91 protsenti.

Põhiseaduslike institutsioonide sammud peavad lähtuma just ja ainult sellest imperatiivist, mis tähendab suuremat panustamist kõikidesse meie omariiklust toetavatesse valdkondadesse. Senisest suuremat tähelepanu tuleb pöörata meie rahvuskultuuri ja eesti keele kaitsmisele. Need on meie riikluse püsimise alussambad.

Rahvuslike huvide määratlemine tähendab vastuse andmist küsimusele, millised on tingimused, et tagada eesti rahva identiteet, hüvang, areng, demokraatia, vabadus ja turvalisus, ning põhiseaduse preambulis esitatud põhimõtete ja eesmärkide tagamine.

Nii sise- kui välispoliitikas tähendab see mitte ainult teiste riikide ja organisatsioonidega ühishuvide leidmist, vaid väärtuspõhiselt seatud sihte ning ressursside rakendamist, et luua tingimused ja ka rahvusvahelised suhted, mis vastaksid kõige paremini meie eesmärgile.

Üldsõnaline deklareerimine, et Eesti kaitsmine on antud “kindlatesse kätesse”, ei aita. Me peame järeleandmatult seisma ise enda eest. Peame olema sitked kui kadakas ja tugevad kui tamm.

Kui me jääme enda põhimõtetele, väärtustele ja aadetele truuks, siis jääme kestma ja saame hakkama. See on peamine majakas, mille suunas peame orienteeruma. Ka president. Eriti president!

Koroonakriisist

Suvi on täies hoos ja lisaks Eestile hakkab maailm tasapisi ka meie jaoks avanema. Me kõik rõõmustame, et koroonanäitajad on alla tulnud. Ma tänan südamest kõiki eesliinil vapralt ja väsimatult rabanud inimesi. Ilma teie panuseta ei oleks see võimalik.

Kuid Eesti on viie Euroopa Liidu riigi seas, mis ei saa sügiseks kätte üle-euroopalist hõlmatuse eesmärki – vaktsineerida 70 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Vähe sellest, kontrolli alla ei ole võetud piiri Venemaaga, kust meile uus, veelgi nakkavam deltatüvi sisse valgub. Kiirtestimist ei ole tänaseni ühelgi piiril kohustuslikuks tehtud.

Kas ootame käed rüpes, veelgi fataalsemat ja ühiskonda lukku panevat kolmandat lainet, et olla taas Euroopa hullemate näitajatega esireas? Ma ei taha kellelegi näpuga näidata, kuid tühjade lubaduste ja vabanduste aeg on otsas. Kaalul on rohkem kui meie majandus, töökohad ja heaolu, kaalul on meie inimeste elud.

Digivaldkonnast ja küberohtudest

Tänapäeva maailma on raske ette kujutada ilma interneti ja IT-oskusteta. Me oleme end selles valdkonnas parimateks pidanud, aga tegelikkuses on Eesti täiskasvanute digioskused Euroopa Liidu keskmiste seas. 2019. aastal puudusid digioskused kolmandikul Eesti täiskasvanutest. Võrdluseks, Madalmaades ja Soomes on digioskusteta täiskasvanuid 15%. Esiteks tähendab see seda, et madalama digioskuste tasemega täiskasvanutel on sagedamini probleeme töö leidmisega ning tööle asudes teenivad nad vähem kui kõrgema digioskuste tasemega inimesed. Teiseks takistab see ettevõtete tehnoloogilist arengut, digitaliseerimist ja seeläbi ka elatustaseme tõusu. Meil tuleb rohkem õppida.

Olime digiriigi loomise ja tiigrihüppega eeskujuks tervele maailmale. Täna oleme paljuski juba teistest maha jäämas. Et olemasolevaid süsteeme uuendada ja edasi arendada, tuleb neisse täiendavalt panustada ca 300 miljonit eurot.

See puudutab otseselt ka küberohtudega toimetuleku küsimust, mille tähtsus kasvab jätkuvalt. Elutähtsate valdkondade, näiteks, energeetika, veevarustuse, panganduse, meditsiinisektori jne vastu suunatud rünnakud, mida me oleme üle elanud, võivad kujutada katastroofilist mõju riigi toimimisele ja inimeste eludele.

Positiivseks näiteks on NATO küberturbe keskus Eestis ja üha süvenev koostöö meie liitlastega. Selle olulisus ajas aina kasvab ning see valdkond vajab senisest rohkem valitsuse tähelepanu. Samuti Riias asuvasse strateegilise kommunikatsiooni keskusesse meie uue esindaja saatmist. Eesti eemaletõmbumine sealt kokkuhoiu ettekäändel on sama arusaamatu kui kaitseatašee tagasikutsumise kavatsus Poolast.

Korruptsioonist

Viimaste aastate läbivaks teemaks on kujunenud korruptsioon. See on vaieldamatult miski, milles me kõik või peaaegu kõik oleme ühel meelel – see ei ole aktsepteeritav. Vaatamata Tallinna Sadama, Porto Franco ja muudele juhtumitele võiks öelda, et ega Eestis ju midagi hullu ei ole, oleme heal keskmisel Euroopa tasemel. Samal korruptsioonitasemel nagu Prantsusmaa. Oleks justkui põhjust uhkusest rind kummi ajada.

Aga samas on meie põhjanaaber Soome korruptsiooni vähesuse poolest Euroopa üks juhtriike. Ja selle kõrval on meie positsioon vilets ja piinlik. Eriti kui korruptsioon ulatub Riigikogu erakondadesse ja nende ladvikusse ning rahapesu vari hõljub kõige kohal. Siin saame kõik oma kompromissitu käitumise ja eeskujuga nii mõndagi ära teha. Rääkimata seadusandlikust ja -järelevalvetegevusest ning valimistel oma hääle andmisest korruptsioonist rikkumata isikutele ja erakondadele. Korruptsioonile ei tohi võimalust anda. Valigem rohkem ausust!

Euroopa Liidust ja väärtustest

Oleme Euroopa Liidu liikmed juba aastaid. Liikmelisus on Eestile positiivne olnud. Liidu põhimõtted tagada oma inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine on ainuõige. Me oleme sellega ära harjunud ja teisiti ei kujutaks ettegi.

Paraku oleme tunnistajaks, kuidas üha enam surutakse liikmesriikidele peale, abstraktseid, defineerimata ühisväärtusi, koondatakse võimu ja otsustusõigust Brüsselisse ning üsna varjamatult räägitakse euroföderatsiooni loomise vajalikkusest. Riigikogu tööst on juba arvestatav osa Euroopa Liidu määruste ja direktiivide ülevõtmine.

Kui tahame olla õigusriik ja järgida oma põhiseadust, siis nõuab minu hinnangul uute kohustuste võtmine ja otsustuspädevuste täiendav loovutamine Brüsselile referendumi korraldamist. Tõdes ju Riigikohus juba seoses ESM-iga, et Euroopa Liiduga liitumisel saadud pädevuste ja otsustusõiguse loovutamise mandaat sai ammendatud ning edasine euroföderatsiooni suunas liikumine nõuab rahvalt uut mandaati. Küsitlused näitavad, et inimesed toetavad Euroopa Liitu suveräänsete riikide liiduna ja Eesti liikmelisust selles, kuid mitte euroföderatsiooni.

Koos teiste liikmesriikidega tuleb alustada ausat diskussiooni Euroopa Liidu tuleviku üle ning anda rahvale võimalus oma seisukoha väljaütlemiseks. Kui Euroopa Komisjon sillutab kriisi varjus teed euroföderatsioonile, kus juba võetakse ühiseid võlakohustusi ja kehtestatakse liikmesriikidele makse, siis on see juba täiesti teistsugune Euroopa Liit kui see, millega me liitusime. See on oluline moment, millel me peame silma peal hoidma.

Avatud uste poliitika on toonud Euroopasse teistsugusest kultuuriruumist kümneid miljoneid inimesi, kelle arvates pole euroopalikul kultuuril ega väärtustel eluõigust ega kohta, ammugi mitte nn liberaalsetel väärtustel. Euroopa tänavatel plahvatavad pommid, põlevad autod ja vihisevad noad ning seetõttu on automaatidega sõdurid tänavapildis muutunud juba omamoodi normaalsuseks.

Sääraste tendentside jätkudes ei ole Euroopa enam see Euroopa, mida me tundsime. Ei ole juba täna. Tegemist on millegagi, mis tekitab juurtetust, identiteedikriisi ja ebakindlust. Ja

muidugi anarhiat, terrorit ja vägivalda. Kas sellise olukorra loojad küsivad endalt, mis saab edasi? Mis saab meie lastest ja lastelastest?

Ilmselt on paljudel lihtsam muganduda ja vaikida, kui riskida avatuse ja sallivuse kuulutajatel enda parketikõlbmatuks kuulutamisega. Kuid see, kui inimesed ei julge enam avalikult oma väärtusi kaitsta ega arvamust välja öelda, ei ole sallivus, ammugi mitte demokraatia.

Olgem julgemad oma seisukohtade avaldamisega. Meil kõigil on selleks õigus. Minu arvates ka kohustus, sest väärtusi ei saa ühiskonnale kehtestada mitte üksikud vähemused, see on diktatuur, vaid tegelikud väärtused kujunevad välja ühiskonnas eneses, selle enamuse soovil ja heakskiidul.

Julgeolekust ja kaitse-eelarve kärpimisest

Eesti ei ole isoleeritud saar. Maailmas toimuv, eriti julgeolekuolukorra halvenemine, kus Vene Föderatsioon on hüljanud rahvusvahelised konventsioonid ja tugineb välispoliitikas diplomaatia asemel agressioonidele, puudutab tahes tahtmata ka meid. Gruusia, Ukraina, Krimm, Süüria, Valgevene, Skripal, Navalnõi, lend nr. 17, teiste riikide, sealhulgas Eesti õhuruumi järjepidev rikkumine ja paljud muud intsidendid kõnelevad selget keelt.

Kuigi, jumal tänatud, oleme NATO liige, ei tähenda see, et Kremlil ei võiks tekkida kiusatus katsetada Balti ruumis NATO ühtsust ja reageeringuid, kui meie suurima liitlase USA pilgud on pööratud mujale, näiteks Vaikse ookeani regiooni Hiinale või Lähis-Itta.

Seda olulisem on, et Euroopa Liit ei läheks kaasa Saksamaa ja Prantsusmaa era- ja ärihuvidest kantud initsiatiiviga pigistada taas silmad kinni ja alustada Venemaaga dialoogi. Justkui midagi ei oleks juhtunud, justkui sanktsioone poleks enam vaja ja justkui Putiniga kohtumine ja talle järeleandmiste tegemine ei kasvatakski Kremli arrogantsust ja isu. Dialoogi saab alustada alles siis, kui Venemaa on omaltpoolt näidanud head tahet ja täidab rahvusvahelisi norme ja lubadusi. Seni pole Venemaa veel kordagi näidanud, et ta sooviks leida sõpru või luua kellegagi häid suhteid.

Oleme seda arvestades enda kaitsevõimet kasvatanud ja selle nullist üles ehitanud. Vaatamata kõigele, on kaitse-eelarve osas valitsenud teatud konsensus. Kuni tänase, planeeritud eelarve kärpimiseni.

Kaitsevõime, eriti kaitse-eelarve kasvu kärpimine ei ole küsimus, millega võib tegeleda ainult valitsus. Ja kindlasti ei tohi seda teha Exceli tabeli alusel. Kaitse-eelarvet tuleb planeerida lähtudes reaalsetest julgeolekuohtudest.

See on laiem kui vaid julgeoleku küsimus. See on kogu riigi, rahva ja iseseisvuse püsimise küsimus, millele peab tähelepanu pöörama märksa laiemalt ja millesse peavad sekkuma kaitsevaldkonna eksperdid, reservohvitserid ja kindlasti president.

Praegune diskussioon selle üle, kuidas kaitse-eelarve kärpimine kahjustab meie julgeolekut ja kaitsevõimet ning millised on meie reaalsed väljakutsed ja vajadused, on jäänud liialt piiratuks. Reaalsele olukorrale ja riskidele viitajad on jäänud pigem hüüdjaks hääleks kõrbes.

Otsusel kärpida planeeritud kaitse-eelarvest nelja aasta jooksul ligi sada miljonit eurot puudub sisuline põhjendus, aga ka rahaline vajadus. Seda eriti olukorras, kus julgeolekusituatsioon nii mujal kui ka meie regioonis on üha pingelisem ning NATO-Venemaa jõudude tasakaal Balti ruumis puudub. Olukorras, kus juba varem planeeritud eelarvestki ei piisa, et kõiki olulisi võimelünki likvideerida! Olukorras, kus meie kaitse-eelarve on üks NATO väiksemaid ja oleme tagapool isegi Lätist ja Leedust! Olukorras, kus meie liitlasedki rõhutavad, et peame puuduvate kaitsevõimekuste loomiseks ja esmase kaitsevõime tagamiseks panustama rohkem! Ilmselt ei ole kellelegi saladuse, millises riigis kärbete üle rõõmust käsi kokku hõõrutakse.

Me ei tohi olla oma liitlaste jaoks probleem, me peame olema osa lahendusest. Parafraseerides Hegelit – vaid need, kes peavad vabadust kallimaks kui raha, jäävad iseseisvaks.

President on põhiseaduse järgi riigikaitse kõrgeim juht. Tema kohustus on reageerida kõikidele Eesti julgeolekut ja riigikaitsevõimekust ohustavatele teguritele. Samuti kaitsta väljakujunenud sümboleid ja traditsioone, mis moodustavad kandva osa kaitsejõudude ja kaitsetahte vaimsest selgroost ning mille hulka kuuluvad nii kaitsejõudude orkester kui kaplanaat. Kaitseliitlase ja reservohvitserina ei pigista ma oma silmi kinni ei siin ega mujal toimuva suhtes. Meie kaitsevõimega, riikliku julgeoleku ja iseseisvusega ei mängita.

Demokraatiast

Eesti on demokraatlik riik. Me oleme selle tee valinud. Tagasipöördumatult. Mis puutub tulevikku, siis tunnen siiski muret. Nii mitmedki hiljuti Riigikogu menetletud seaduseelnõud murendavad kõrs-kõrre haaval meie isikupuutumatust, sõna- ja mõttevabadust ning demokraatiat laiemalt.

Ma räägin NETS-ist, meediateenuste seadusest, hädaolukorra seadusest, superandmebaasi ABIS-e loomisest, kus igas ühes on isikuõiguste ja demokraatia seisukohast äärmiselt kaheldavaid detaile. Lisaks ka kavandatavast vihakõne seadusest, mida Euroopa Komisjon nõuab. Ma räägin ka aprillikuisest põhjendamatust ja ebaproportsionaalsest jõudemonstratsioonist rahumeelsete, valitsuse poliitika ja politseiriigi loomise vastu, protestijate suhtes.

Kõik need asjad koos loovad tumeda ja ähvardava fooni nagu taevavõlvil rippuv tormipilv. Näib, justkui püütaks liikuda vabaduse ja vastutuse ühiskonnast keeldude ja käskude ühiskonda, kus dikteeritakse kes, kus ja mida teha ja mõelda tohib või peab.

Midagi sellist ei ole me taasiseseisvumisest saati näinud. Quo vadis, Eesti!? Kas sellest unistasid Vabadussõja kaevikutes koolipoisid ja teised vabatahtlikud, kellest paljud andsid vabaduse eest ka oma elu?

Ma ei usu, et meie rahvas sooviks, et Eesti muutuks orwellilikuks jälgimisühiskonnaks, kus inimesi võidakse represseerida pelgalt tema seisukohtade ja maailmavaate tõttu. Mulle jääb arusaamatuks, miks ajakirjandus selliste tendentside üle häirekella ei löö. Ka neid võidakse suukorvistama ja tsenseerima hakata.

Me oleme korra seda düstoopiat juba näinud ja ma ei nõustu mitte mingi hinna eest sinna naasma, ehitatagu seda ükskõik kui kaunite loosungite ja lubadustega. Kodanikuvabadused on ja peavad jääma meie elu lahutamatuks osaks. President peab alati seisma demokraatia ja rahva, mitte mõne erakonna või ideoloogia eest. 

Presidendi otsevalimistest ja rahvaalgatusõigusest

Me teame kõik, et demokraatiast paremat võimuvormi praktikas ei eksisteeri. Eestis on parlamentaarne demokraatia. Kuid rahval peab olulistes riigielu küsimustes olema laiem otsustusõigus. Kord nelja aasta tagant valimiskasti juurde tulemisest on vähe ja ka referendumeid on peale taasiseseisvumist toimunud vaid üks. Leian, et rahvale tuleb tagasi anda õigus algatada siduvaid referendumeid nii riigi kui omavalitsuste tasandil.

Siit jõuame ka presidendivalimiste juurde. Praegune kord ei ole hea. Ilmekalt näitasid selle puudujääke eelmised valimised, mil presidendiks sai kõrvalt toodud isik, keda keegi ei tundnud ega osanud oodatagi. 

President valitakse rahva poolt enam kui pooltes Euroopa Liidu riikides ning ka meie naabrite juures Soomes ja Leedus. Puuduvad argumendid, miks see ei võiks samamoodi olla Eestis. Erinevalt oponentide hirmutamistest, ei ole teistes riikides presidendi otsevalimise sisseviimisega kaasnenud mingisuguseid negatiivseid tagajärgi. Soomes mindi otsevalimistele üle 1991. aastal.

Küsitluste järgi soovib umbes 70% kodanikest presidenti valida. Umbes sama suur oli see protsent tänase põhiseaduse koostamise ajal, 2013. aastal. Rahvakogus oli see koos rahvaalgatuse sisseviimisega üks kõige suuremat toetust leidnud ettepanek. Presidendi otsevalimisi toetas ka president Arnold Rüütel. Lennart Meri tegi oma presidendiperioodi lõppedes Riigikogule ettepaneku muuta põhiseadust ja teha president rahva poolt valitavaks. 

Kui mind valitakse, kavatsen antud eelnõu esitada oma esimese ettepanekuna.

Eesti-Vene piirilepingust

Tänavu tähistasime 101 aasta möödumist Tartu rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Tartu rahuleping, mis on raiutud meie põhiseadusesse, kehtib rahvusvahelise õiguse järgi ka täna. Samuti kehtib sellega kindlaks määratud riigipiir, hoolimata sellest, et Venemaa okupeerib endiselt Petserimaad ja Narva-taguseid alasid. Puudub igasugune vajadus, ammugi kohustus seadustada kuritegelik okupatsioon ning sõlmida uus, loovutuslik piirileping. 

Ainuke erinevus meie alade ja Krimmi okupeerimisel on ajaline vahe. Kas me ütleme Ukrainale ka, et mis te jonnite, andke Krimm Venemaale ära ja kõik muu takkapihta, mida nad nõuavad?

Uus piirileping tühistab Tartu Rahulepingu ja muudab selle vaid ajalooliseks ürikuks, nagu Kreml seda väidab ja soovib. See tähendaks aga Eesti õigusliku järjepidevuse printsiibist loobumist, millel oleks meie oma- ja rahvusriiklusele äärmiselt tõsised tagajärjed. 

USA välisminister James Baker kinnitas 1991. aastal Moskvas, et USA tunnustab Eestit ja Venemaad vaid 1939. aasta piirides. Ka kõik ülejäänud riigid on tunnustanud meid nendessamades piirides. De facto on ajutine kontrolljoon seal, kuhu Venemaa selle tugevama õigusel pani, de jure jäägu riigipiir sinna, kus see rahvusvahelise õiguse järgi paikneb. Okupatsioon legaliseerida ja Eesti alad rahu ajal tasuta ära anda on mõeldamatu. Argadel ja allaheitlikel ei ole tulevikku.

Taasiseseisvumist ootasime 50 aastat ja saime vabaks. Võime oodata veel 50 või 100 aastat või enamgi. Õiglus hetkel veel ei valitse, aga õigus on meie poolel.

Demograafilisest situatsioonist

Üks suurimaid väljakutseid on meie demograafiline situatsioon. Meie rahva sündimus on alla taastetaseme olnud juba aastaid. Sündimuse tõstmiseks vajalike meetmete välja töötamisel tuleb arvestada rahvastikuteadlaste soovitustega. Seni ei ole seda piisavalt ega süsteemselt tehtud. 

Rahvastiku vähenemist ei saa ega tohi asendada immigratsiooniga. See toob kaasa hoopis uued ja väga tõsised probleemid. Me peame tegema ka kõik, et meie oma võõrsile lahkunud, enam kui saja kahekümnel tuhandel inimesel, oleks põhjus ja võimalus koju tagasi tulla. 

Küsitluste järgi sooviksid meie pered rohkem lapsi, kui neid täna sünnib. Seega ei ole vaja muuta inimeste mentaliteeti. Kitsaskoht asub mujal. 

Uuringute järgi on kõige suuremaks probleemiks turvatunde puudumine. Just see pärsib pereplaneerimist ja laste sündimist. Turvatunde puudumine homse ees, mure toimetuleku pärast, kas suudetakse endale ja lastele luua väärikas elu; millised on tugisüsteemid, kas elu on võimalik kõikjal Eestis, kuidas on lood lasteaia, kooli, vajalike teenustega jne. See on väga lai lahendamist vajav teemadering.

Kuna täna on kahetsusväärsel kombel kaotatud nii rahvastikuministri koht valitsuses kui rahvastiku probleemkomisjon Riigikogus, siis tuleks presidendil selles küsimuses võtta eestvedaja roll. Tuleb leida seni puuduv erakondadeülene poliitiline tahe ja konsensus ning vajalikud sammud kiiremas korras ära teha. 

Immigratsioonist ja võõrtööjõust

2018. aastal vahendas ajaleht Die Welt uuringut, mis viidi läbi kümnes Sahara-taguses Aafrika riigis, kust on pärit enamik Euroopasse saabunuid Aafrika migrante. 75% Ghanas küsitletutest, Nigeerias 74, pooled vastanutest Keenias, Tansaanias, Senegalis ja Lõuna-Aafrikas soovivad oma kodumaalt lahkuda ja emigreeruda Euroopasse. 

Täna elab Aafrikas enam kui miljard inimest, aastaks 2050 elab seal enam kui kaks miljardit inimest, kellest pooled tahavad tulla Euroopasse. Kujutage ette – Euroopa 500 miljoni vastu miljard ainuüksi Aafrikast pärit inimest. Lisaks mujalt tulijad. Aga olgu see pilt vaid taustaillustratsiooniks.

Kui me vaatame kümne aasta tagust aega, siis tuli Eestisse vaevalt paar tuhat inimest aastas. Viimastel aastatel on see olnud 17 000, 18 000 ja eelmisel aastal, hoolimata koroonapiirangutest üle 16 000 ja nende hulgas lühiajalisi töötajaid ei ole. Väljarännanuid oli üle kaheteist tuhande.

Iseseisvuse taastamisel kehtestati sisserände piirarvuks 0,1% alalise elanikkonna arvust aastas. Ainuüksi eelmisel aastal rändas sisse aga koguni 12 korda rohkem inimesi. Põhjuseks on immigratsioonikvoodile tehtud 18 erandit, mille tõttu kaitsemehhanism enam ei tööta. 

Tänavu on sisserändajajaid jälle oluliselt rohkem, kui on tagasipöörduvate meie endi inimeste arv ning Eestist lahkujate hulk on kasvutendentsis. See tähendab, et põlisrahva ja eesti keele osakaal Eestis väheneb kiiresti. PPA andmetel võib tänavu elamisloa taotlejate arv tõusta üle kolmekümne tuhande.

Seisuga 1. mai on meil ligi 15 000 lühiajalist võõrtöölist, aga samal ajal on meil töötukassa andmetel 54 000 töötut ja 5800 vaba töökohta. Ei ole õige, nagu valitseks meil tööjõupuudus just lihttöö aladel, sest üle poole tööotsijatest on madala- või keskmisepalgalised. Nende võimalused tööd leida halvenevad, lisaks paneb odav võõrtööjõud meid madalate palkade lõksu, mille tagajärjel suureneb omakorda taas meie inimeste väljaränne. 

Aeglustub ka ettevõtete digitaliseerimine, robotiseerimine ja automatiseerimine, sest võõrtööjõu palkamine on odavam. Sellega jääme tehnoloogia arengus, mis vähendaks lähima 25 aasta jooksul töökäte vajadust ca poole võrra, muust maailmast lootusetult maha. Lootus viie või isegi kahekümne rikkama riigi sekka jõuda jääbki vaid unistuseks. 

Kuid ka siin on väljapääs. Tuleb sulgeda tööle pandud immigratsioonipumbad, tagada, et siia saavad vaid kõrgelt spetsialiseeritud ja tõesti vajalik välistööjõud, toetada Eesti majanduse ja ettevõtete ümberkorraldamist ja tehnoloogilist arengut, meie oma inimeste tööhõivet, kutse- ja ümberõpet jne. See ei ole lihtne ega odav, kuid kas oma- ja rahvusriiklus peab või saabki odav olla? 

Eestikeelsest koolist ja integratsioonist

Eesti haridussüsteem on vaatamata õpetajate väikestele palkadele maailma parimaid. Seda näitavad meie laste Pisa testide tulemused. Kunagi, külastades Prantsusmaal mitut kooli ja lasteaeda, kus valdavalt õppisid sisserändetaustaga lapsed, küsisin, mis keeles õppetöö toimub. Mulle vaadati üllatunult otsa ja vastati, et prantsuse keeles loomulikult. 

Kuigi Eesti on kolmekümne aastaga kulutanud integratsioonile sadu miljoneid, ei ole see tänaseni edu toonud. Eesti keele üldine oskus kasvab sedavõrd aeglaselt, et vähegi rahuldava tulemuseni jõudmine võtaks enam kui sada aastat. Üha hoogustuv sisseränne, eeskätt slaavi riikidest, lükkab seda veelgi edasi.

Eestikeelsele õppele üleminekuks on endiselt puudu ligi kaks tuhat eesti keelt valdavat õpetajat, vajalikud õpikud ja ka metoodika. Täna räägitakse haridusministeeriumis juba pigem ühtsest eesti koolist, ehk postsovjetlikest segakoolidest, mis tähendab sootuks muud kui seda, mida me soovime ja mis peaks eesmärgiks olema. Erinevate keelte, oskuste ja tasemega laste ühte panemine mõjub pärssivalt kõikide laste arengule ja annab integratsioonile vastupidise suuna. Selle, mille me raputasime endalt 30 aastat tagasi.

Hariduses ning keele- ja kodakondsusseaduses järeleandmiste tegemise asemel tuleb eesti keele õppele ja kasutamisele igapäevaelu sfääris oluliselt suuremat rõhku panna. 

Loodushoiust ja majandusest

Eesti loodus, metsad, põllud, jõed, järved ja maavarad on meie ühine rikkus. Kõike seda tuleb kaitsta ja hoida järeltulevatele põlvedele, aga ka kasutada, väärindada ja harida meie ühiseks hüvanguks. Seda tuleb teha targalt, tasakaalukalt ja loodussäästlikult, samas minemata üheski suunas äärmusesse.

Me ei saa uute, täna veel ulmeliste või kallite tehnoloogiate unistuses sulgeda olemasolevaid tehaseid, kaevandusi ja elektrijaamu ning tekitada sellega sotsiaalset ja majanduslikku katastroofi kümnetele tuhandetele inimestele, kelle rahulolematust võib meie idanaaber kurjalt ära kasutada. Tark ei torma, vana kaevu ei aeta täis enne kui uus valmis on, teadsid juba meie esivanemad. 

Me peame looma võimalusi, mis tõstaks meie rahva ja riigi jõukust läbi eduka ja konkurentsivõimelise majandamise ning jätaks samas meile liigirikka ja kauni looduse. Me peame seisma selle eest, et igal pool Eestis oleks hea elada. Peame seisma rahvusliku majanduse, innovatsiooni, kohaliku ettevõtluse ja heade töökohtade eest. Kindlasti tuleb mõelda kohalike omavalitsuste rahastamismudelite parandamisele ja regionaalsete maksuerisuste sisseviimisele, et tootmine, töökohad ja inimesed ei koliks vaid suurtesse keskustesse. 

Nagu näete, seisame me väga eripalgeliste ja suurte väljakutsete ees, millele peame reageerima. Nii riigi kui rahvana. Loomulikult ei ole presidendil mandaati ega võimalust kõikide eelpooltoodud küsimuste lahendamisse ja otsustamisse otseselt sekkuda. 

Põhiseaduses on presidendi ülesanded ja kohustused täpselt paika pandud. Erinevalt presidentaalsetest riikidest on meie presidendi võim pisuke. Tema kasuteguri defineerib suuresti see, kuidas ta suudab, oskab ja tahab kuulata, võtta üles olulisi teemasid, osaleda erinevates ühiskondlikes protsessides ja diskussioonides, märgata vajadusi ja puudusi, kaasata inimesi ja pakkuda positiivseid lahendusi. 

Üks ajaleht küsis minult hiljaaegu – millist presidenti Eesti vajab? Vastasin neile: Eesti vajab presidenti, kelle südames on Eesti riik, rahvas ja meie sini-must-valge lipp. See on kõige tähtsam. Ilma selleta ja isamaa-armastuseta kaob nii Eesti riik kui rahvas ning kogu meie eelkäijate, meie ja järeltulevate põlvede lootused, pingutused, ohvrid ja töö variseb põrmuks.

Eesti vajab presidenti, kelle nägu on pööratud rahva poole. Sellist, kes ei lõhestaks, vaid püüaks ühiskonnas pingeid vähendada, katsuks ühe laua taha tuua kokku kõik eri arvamused, enamused ja vähemused, eksperdid ja lihtinimesed, kultuuriinimesed ja asjaarmastajad, loomakasvatajad ja loomakaitsjad, metsatöötlejad ja loodusekaitsjad, eestlased ja venelased. Püüaks leida meis kõigis edasiviivat ja ühendavat alget selleks, et me saaksime ilma teravate vastandumisteta rahulikult, aga kindlalt edasi minna. 

Lõpetan oma kõne Anton-Hansen Tammsaare sõnadega, mis kõlavad täpselt sama aktuaalsetena kui toona: „Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“

Mina ei ole ei suits ega tuules lendlev liivatera. Mina olen ja jään Eestile truuks igavesti.