VIDEO ja FOTOD | Leinaja küüditamise aastapäeval: vanaema oli viie lapse ema ja koduperenaine, kes kuulutati rahvavaenlaseks

Täna möödub 80 aastat juuniküüditamisest, mil 1941. aastal viidi Siberisse punavõimu käsul ligi 10 000 eestlast. Paljud neist ei elanud üle isegi sõitu loomavagunites, hukkuti kohapeal ja vangilaagrites. Täna seisab Vabaduse väljakul küüditatute mälestuseks „Pisarate vagun“, et meenutada 80 aasta möödumist traagilisest sündmusest.

„Ma oleksin ka tahtnud näha oma ema venda,“ ütleb Aet igatsevalt ja häälevärinal. Ta ei ole kunagi näinud oma onu ning kahjuks ei ole tema nimi jõudnud ka Maarjamäe memoriaalile. Onu jäi teadmata kadunuks.

Aet kuulis oma perekonna saatusest emalt, kuid alles pärast seda, kui Eesti sai punavõimu alt vabaks.

Tema vanaema, kes oli viie lapse ema ja koduperenaine, viidi ikkagi Pagari tänavale ja okastraadi taha poliitvangiks. Süüks pandi: rahva vaenlane. „Ta ei teadnud poliitikast mitte midagi!“

Aet ütleb, et ei kanna iga päev kaasas neid traagilisi sündmusi, mis nii tema perekonda kui ka paljusid teisi niivõrd valusalt on puudutanud. Ta peab siiski oluliseks, et Eesti rahvas mäletaks tähtpäeva.

Maime vanavanemad küüditati 1941. aastal Tomski oblastisse, tema sündis seal. 1947. aastal avanes neil võimalus tagasi Eestimaale tulla.

Kuid tagasitulemine ei olnud meelakkumine. Maime oli siis laps ja pikk teekond temale raske. Tema ema arvas, et poolel teel kodumaale peab ta peatuse tegema, et tütre surnukeha maha matta.

„Tänu nooremale õele…,“ ei suuda Maime pisaratega võideldes lauset lõpetada. „Ta käis mööda kupeed, laulis ja tantsis seal. Kui ta tagasi tuli, oli põll kõiksugu juurvilja-puuvilja, magusat täis.“ Maime hakkas sööma ja kosus.

Maimel on kauge maa elust siiski ilusad mälestused: talved olid küll külmad, aga suved jälle palavad ja siis sai paljajalu ringi joosta ja metsas marju korjata.

Maimele on jäänud mõistmatuks, miks tema ema rääkis Siberis lastega vene, mitte eesti keeles. Ta arvab, et ilmselt ema kartis, et ta ei saagi kunagi Eestisse tagasi.

14. juuni varahommikust kuni hilisõhtuni meenutab Tallinnas Vabaduse väljakul avatud „Pisarate vagun” eesti luuletajate loomingu toel 80 aasta möödumist sellest, kui Nõukogude okupatsioonivõim küüditas Eestist 10 000 inimest.

Jüri Üdi, Marie Underi, Henrik Visnapuu, Kalju Lepiku ja Thavet Atlase luuletustes kajastuvad küüditamine, sellega seotud traumad ning küüditamisohvrite mälestamine läbi aastakümnete ja erinevate olude.