Psühholoog ja Kiusamisvaba Kooli juhatuse liige Kristiina Treial nendib, et üldjuhul on tegu varjatud kiusamisega. Miks kõrvalt ei märgata? Treial sõnab, et enamik õpilasi ei kiida kiusamist heaks, ent tihtilugu kõrvalseisjana vaikitakse. "Kas ei oskata sekkuda või ei tuntagi, et nüüd oleks nende koht midagi teha," räägib ta. "Varased või väiksemad kiusamisele viitavad märgid on ka täiskasvanute eest sageli hästi peidetud. Kiusamisel on kombeks minna järjest tõsisemaks ning jätta aina sügavam jälg kõigile osapooletele. Varajane märkamine ja sellest ka teatamine on hästi oluline," sõnab ta ja viitab, et selleks on vaja teha korralikku ennetustööd ja luua koolis hooliv suhtluskultuur. "Kiusamine on kahjulik kõigile. Nii kannatajatele kui ka pealvaatajatele endile, samuti ka kiusajaile. Nemadki on sageli hädas. Meie kiusamisvastase programmiga seotud igakevadine õpilasküsitlus on näidanud, et kiusajatest umbes pooled on ka ise kiusamise ohvrid."

Mis on üldse märgid, kuidas saada aru, et last kiusatakse? "Kaob ära tema turvatunne, tekivad ärevus ja muremõtted. Ei taheta kooli minnagi, mis võib laienda ka soovimatuseks õppida. See võib viia sinnamaani, et laps väldib koolis käimist. Võib olla salaja ei lähe, teeb poppi," räägib Treial.

Lahenduste osas oleks kooli vahetus kõige drastilisem, mida võimalusel vältida. Tolku pole ka lihtsakoelisest räägime korra tunnis ja kõik lähenemisest. "Väga riskantne ja levinud praktika kahjuks Eesti koolides on, et hakkame olemasolevat kiusamisjuhtumit klassis klaarima ja arutama. Aga sellised arutelud ilma põhjaliku eeltööta võivad tekitada rohkem kahju kui kasu. Kõige turvalisemad viisid kiusamise peatamiseks on sellised, kus alustatakse individuaalselt osapooltega. Otsitakse lahendusi: mida iga osapool saab teha, et kiusamine ära lõppeks."

Kas olukord on aastatega siiski paremaks läinud, võrreldes näiteks 1015 aasta taguse ajaga? "Natuke paremuse poole," viitab Treial uuringutele. "Kui siin 12 aastat tagasi olid protsendid nii, et keskmiselt iga neljas õpilane oli viimase paari kuu jooksul kiusamise all kannatanud, siis praegu saame rääkida, et umbes iga viies ehk 20 protsendi kandis. Näeme, et suuremas riskigrupis on nooremad poisid. Näiteks 11-aastaste hulgas kuni neljandik."

Koolides tegeletakse üldjuhul aktiivselt sellega, et ennetustööd teha, aga suur roll on ka kodusel taustal. "Ise koolipühholoogina töötades puutusin tõepoolest kokku olukordadega, kus lapsevanem soosis vastu tegemist, füüsilise vägivallaga asjade lahendamist. Aga me ei saa sellist asja lubada kui koolis kõik hakkavad nii-öelda vastu tegema ja õigustama oma vägivaldset käitumist nii, et teine ju ka selline, siis me ei lõpetagi vägivalla ringi ära."

Kuidas käituda, kui laps on kiusaja või kiusamise all kannatav? Miks karistamist kui sellist pigem vältida? Kas aina enam on pead tõstnud ka küberkiusamine?

Kõigest lähemalt saates.