Millal alustasid ise suitsetamist? Ja miks?

23-aastaselt. Sinnamaani olin veendunud suitsetamise vastane. Ma olin suitsetavatele tütarlastele suisa nuhtlus. Piisas neil vaid enda suitsupakk hooletult lauanurgale jätta, kui mina juba torkisin haaknõelaga sigarette auklikuks. 1990. aasta kevadel olid mul pidevad probleemid hammastega, pidevalt mingi põletik ja meeletu hambavalu. Meditsiin oli sel ajal, nagu ta oli, ja rahvatarkus ning pooltõed levisid paremini kui fake news täna. Nii ma kuulsingi, et suitsetatud sigareti filtrit igemel hoides leevendab see valu ja kui võtta punnsuutäis sigaretisuitsu (mitte alla hingata), on efekt sama. Kas oli, seda ma ei mäleta, aga sigareti otsa ma niimoodi komistasin.

Mida sa suitsetamise juures vihkasid või hoopis armastasid?

Suitsetamist ei ole ma kunagi armastanud, see tundus minu jaoks arusaamatu poosetamine ja seda poosetamist oli punkarite ja rokkarite seas väga palju. Eestis toimus sel ajan nn suur vabanemine, kõik oli justkui lubatud ja nii ma matkisin siis rokkstaare, seda nii laval kui ka lavataguses elus.
Samal ajal aga vihkasin jätkuvalt suust tulevat suitsuhaisu, närimiskummide valik oli, nagu oli. Lisaks haisesid riided ja juuksed. Tol ajal ma ise küll ei tundnud, et minu sõrmed oleksid haisenud nagu tuhatoos. Peojärgsed hommikud ja esimene suits, oehhh. Ei tahaks meenutada. Ning loomulikult vihkasin seda, kui suitsud keset pidu otsa said, ja seda, kuidas öösel sai käidud tänaval suitsu pommimas. Aga see oli selle šefiks olemise varjukülg.

Kui kaua kestis sinu suitsukarjäär ja kas üritasid selle aja jooksul ka aktiivselt suitsetamist maha jätta?

No eks ma siis kuskil 1990 alustasin ja kaks korda üritasin (nagu enamik – esimesest jaanuarist) maha jätta ja see kestis kuni esimese peoni, sest siis kui oli juba pidu taevani, avastasin, et taas on mul sigaret näppude vahel ja suitsetan nagu õige mees kunagi. Jõudumööda tegin füüsilist tööd ja trenni, sellega lootsin suitsetamist kompenseerida, sest mulle tundus, et ega suitsetamisest ei olegi võimalik loobuda ja mida ma ikka sellega siis võitlen.

Kuni, aasta siis oli äkki 2013, läksin suuoperatsioonile implantaati paigaldama ja minu hea sõber hambaarst Melon toonitas, et nii palju kui võimalik, ära esimestel päevadel suitsu tee. Ma olin juba kuulnud, et e-sigaret on olemas ja nii ma aparaadi laenasin. Tol ajal oli e-sigaretipoodides taas mingi reguleerimine – nikotiiniga e-vedelikke sai vaid ettetellimisel, poest otse aga nikotiinivaba. Võtsin ploomimaitselise ja see tundus mulle kui paadunud suitsetajale justkui ploomikisselli aur. See esimene päev oli ikka keeruline, aga targu olin tellinud järgmiseks päevaks nikotiiniga e-vedeliku. Siis läks lihtsamaks. Ma teadvustasin endale, et mul on füüsiline nikotiinisõltuvus ja väga edukalt aitab veipimine.

Kuidas õnnestus sul suitsetamine siis ikkagi lõplikult maha jätta?

Seda perioodi, millal ma sujuvalt e-sigareti peale üle läksin, ei oska enam täpselt öelda, aga arvan, et umbes 9 kuud tegin paralleelselt tavasuitsu ja e-sigaretti. Eks ma märkasin muidugi edusamme, tavaliselt läheb suitsetajal ikka pakk päevas, aga minul hakkas 8–10 sigaretti järele jääma. Väga oluline faktor oli ka rahaline mõõde – tol ajal oli veipimine ikka kordades odavam, paraku mina kasutasin paralleelselt e-sigarette ja tavasigarette. Mäletan, et kord küsisin sõber Otilt välgumihklit, aga tema oligi läinud täielikult veipimise peale ja tal polnud välgumihklit isegi taskus.

Siis vihastasin enda peale ja kaks kuud ainult veipisin. Kuna minu nõrkuseks olid sigarillod, siis libastusin taas, aga vaid päevaks-kaheks ja seejärel veipisin edasi.

Mingil hetkel läksin juba väiksema nikotiinisisaldusega e-vedelike peale, kuni Sotsiaalministeeriumil tuli „geniaalne plaan” kõik pekki keerata. Täiesti arusaamatu, miks. Ning siis otsustasin, et ei lähe enam järjest lahjemate e-vedelike suunas, vaid asun võitlema suitsetamisest loobujate õiguste eest. Mul oli isiklik kogemus, kui efektiivne on alternatiivsete tubakatoodete abil suitsetamisest loobumine. Mind inspireeris ja innustas lisaks kolm aspekti: veipimine ei tekita passiivset suitsetamist, minu suu, riided ja juuksed ei haisenud enam nagu tuhatoos ning soodsamat-ohutumat toodet sain tarbida siseruumides. Seetõttu otsustasingi nii, et kui ma lähen järjest lahjemate e-vedelike peale, siis mingi hetk loobun ma veipimisest ja seeläbi kaob igasugune huvi võidelda suitsetamisest loobujate õiguste eest. Suitsetamisest loobujatel on samuti õigus tervelt elatud aastatele ja minu kohus on pakkuda neile tuge.

Räägitakse, et alternatiivid suitsetamisele võivad samuti olla ohtlikud – nende mõju veel lihtsalt ei teata. Sina suutsid e-sigareti abil suitsetamisest loobuda, kuid kuidas suhtud sellistesse alternatiivtoodetesse üldisemalt?

Kuna mina jätsin suitsetamise maha e-sigaretiga, siis loomulikult toetan alternatiivseid lahendusi. Me peame ühiskonnana aru saama, et tervist tappev kurja juur ei ole mitte nikotiin, vaid põlemine, mis tekitab üle 4000 keemilise ühendi, millest enamik on tervisele vägagi kahjulikud.

Nikotiin on oma ohtlikkuselt samal tasemel kui kofeiin. Kohv on lihtsalt üks stimulant, mis ei ole noortele sobiv, aga sobib täiesti täiskasvanud inimeste ellu. Samamoodi peaks käsitlema nikotiini.
Nikotiini kohta on mitmeid uuringuid, mis näitavad, et alates teatud vanusest on nikotiini tarbimisel mõjud, mis soodustavad ajutegevust ja aitavad vähendada riski teatud närvihaiguste tekkeks või leevendada nende haiguste sümptomeid.

Eesti ametnikud peaks kiiremas korras lõpetama ära valetamise veipimise ohtlikkuse kohta ja järgima Ühendkuningriigi eeskuju, tehes suitsetamisest loobumise kampaaniaid, mis toovad võimalusena välja ka alternatiivsete lahenduste kasutamise. Lõppema peab riigi raha kulutamine kampaaniate peale, mis ei anna tulemusi. Probleem võib olla ka selles, et kui suitsetamine päriselt peaks ära kaduma, siis kaob ära ka nende ametnike töö, kes selle vastu võitlevad. Täna on väga mugav neil ametnikel igikestvalt võidelda asja vastu, milles neil puudub isiklik kogemus.

Ole hea, anna mõni hea soovitus inimesele, kes tahab samuti suitsetamisest loobuda.

Kõige olulisem on teha otsus suitsetamisest loobumise kohta ja siis proovida selleks erinevaid võimalusi. Praegu on valida mitmete erinevate lahenduste vahel ja ma soovitan neid proovida. Paraku üht universaalset lahendust ei ole olemas – kui üks toode ei sobi, siis katsetage teisega jne. Ma olen kindel, et tutvudes erinevate võimalustega, leiab igaüks omale sobiva lahenduse suitsetamisest loobumiseks. Kordan, kõige tähtsam on tahe ja otsusekindlus. Mitte liiga kergelt alla vanduda. Siia sobib vanasõna: haigused tulevad hobustega ja lähevad härgadega. Sestap ongi see loobumine kordades raskem kui alustamine.

Millega tegeleb riigikogus Suitsuvaba Eesti toetusrühm?

Suitsuvaba Eesti toetusrühma eesmärk on luua suitsetajatele võimalikult palju erinevaid lahendusi suitsetamisest loobumiseks. Iga suitsetaja jaoks on loobumise teekond erinev. Vähestel õnnestub ainult otsuse põhjal suitsetamine maha jätta, enamik kasutab selleks erinevaid nikotiini sisaldavaid tooteid, olgu need siis meditsiinilised või tavalised tarbijatele suunatud tooted.

Toetusrühm leiab, et lisaks tavalistele, juba olemasolevatele lahendustele, peab soodustama ja toetama ka alternatiivsete vähem kahjulike lahenduste kasutamist. Vähem kahjulike nikotiinitoodete kättesaadavus peaks olema kordades parem kui tavaliste suitsude kättesaadavus. Meil on aga hetkel keelatud vähem kahjulike toodete online-müük, piiratud maitseid ja tekitatud maksudega olukord, kus vähem kahjulikud tooted on samas hinnaklassis või isegi kallimad kui tavalised sigaretid. See ei ole olukord, mis on Suitsuva Eesti toetusrühmale vastuvõetav. Isikliku kogemuse pealt ütlen, et minu puhul oli üheks motivaatoriks rahaline mõõde ja ma olen veendunud, et see on ka paljudele teistele tugevaks argumendiks.

Toetusrühma liikmed soovivad anda oma panuse, et Eestist saaks päriselt suitsuvaba riik.
Suitsuvaba Eesti toetusrühm on koostööpartner NNA-le, mis on ülemaailmne tarbijaid ühendav assotsiatsioon. Halenaljakas on lugeda neid väiteid, kus meie toetusrühma tembeldatakse tubakatööstuse lobistideks. Nii paljukset võiks neil ajakirjanikel aega ja nutikust olla, et eristada tarbijaid kaupmeestest.

Kuidas saada Eesti täielikult suitsuvabaks?

Näitajate poolest tammume paigal, kohati on olukord muutunud kehvemaks. Viimatisest täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringust selgus, et kahe aastaga on suitsetajate arv isegi kasvanud. Muidugi ei taheta seda tunnistada ja võrreldakse tulemusi ammuste aegadega, kui olukord oli veel kehvem.

On aeg tunnistada, et tänased lahendused ei tööta. Häid näiteid ei pea muidugi kaugelt otsima, sest Inglismaa on selgelt näidanud, et toetades ka alternatiivsete toodete kasutamist, on võimalik suitsuvaba riigi poole liikuda kordades kiiremini. Eestil on viimane hetk aru saada, et keelud, käsud ja sildistamine ei ole lahendused, mis töötavad.

Milline on sinu arvates sigarettide tulevik? Kas on võimalik, et need kaovad täielikult?

Suitsetamine on mingil moel subkultuur. Minu hinnagul on need mõlemad mõtestatud rituaalsed tegevused ja neid ei saa ega tohi käsitleda kui tavasigarettide kimumist. Ma ei tea, kas sigaretid täielikult ära kaovad, aga selles olen ma küll veendunud, et suitsuvaba Eesti ehk siis riik, kus suitsetajaid on alla 5 protsendi, on võimalik.