Valgevenelanna Delfile: Kremlile on kasulik, et Lukašenkale ei jää mingit väljapääsuteed ja ta allkirjastab kõik, mis nad ütlevad

„Et anda hinnang neile sündmustele, mis praegu toimuvad, tuleb mõista seda olukorda, kus rikutakse täielikult rahvusvahelisi ja mitterahvusvahelisi seadusi. Vähe sellest, et see kõik on Valgevene hunta poolt ebatõepärane, on see veel ka tehtud kiiruga ja ligadi-logadi,” ütles Valgevene ettevõtja ja aktivist Anna Kulakova, tuues näiteks meedia teated selle kohta, et Valgevene lennujuhid teatasid Ryanairi pilootidele väidetavast pommist lennukis 27 minutit varem, kui said teate pommi kohta.

Kulakova sõnul on ühelt poolt toimuvat jälgida hirmus, aga teiselt poolt oli see see impulss, mida oli vaja, et Valgevenest ja sellest, mis seal toimub, jälle rääkima hakataks.

„Kui olid mitmed miljonid tänaval, oli see üks asi. Ja viimased neli kuud oli lootusetu ja väga julm surve riigi sees kõigile, kes kas või kuidagi pead tõstsid. Kuni hiiglaslike vanglakaristusteni. Kindralstaabi töötajale, kes saatis Nextale (opositsiooniline Telegrami kanal, mille üks asutaja oli Minski Ryanairi lennukist maha võetud Rama Pratasevitš – toim) mingi käsu meeleavalduste laialiajamise kohta, anti 18 aastat,” toob Kulakova näiteks. „Poistele, kes nagu meiegi läksid tänavatele, anti 7-8 aastat. Ajakirjanikele, kes kajastasid sündmusi ja olid sel hetkel isegi akrediteeritud ja omasid massiteabevahendi staatust, anti 2-4 aastat.”

Kulakova sõnul on kõige populaarsem paragrahv, mille järgi praegu Valgevenes inimesi süüdi mõistetakse, „massirahutustest osavõtt”. Aga kõige hirmsam on Kulakova sõnul see, et inimesed surevad: poliitvang Vitold Ašurok suri kummalistel asjaoludel koloonias, 18-aastane „rahutuste” kohtuasja osaline ei pidanud uurimisorganite survele vastu ja sooritas enesetapu.

Käib totaalne puhastus

„Kogu seda õudust on moraalselt ja emotsionaalselt väga raske välja kannatada. Käib totaalne puhastus: riigi peamise meediakanali Tut.by (3,303 miljonit reaalset kasutajat iga päev) 25 ajakirjanikku istub vanglas. See oli kõige tugevam ja mõjukam elektrooniline meediakanal! Iga päev avame informatsiooni saamiseks Facebooki ja Telegrami kanalid. Meil juba tehakse nalja, et ei jõua ära imestada, imestusvõime on katki,” ütleb Kulakova.

„Punase triibuga riietes ei maksa tänavale minna, südamekest aknale riputada, ratsanikuga vappi (Valgevene endine riigivapp - toim) auto külge kinnitada,” räägib Kulakova.

Kulakova tunnistab, et teda on miilitsad peatanud selle eest, et tema auto küljes oli selline vapp. Aga selle loo juures ei hämmastanud teda mitte see, et talle koostati protokoll ja sunniti vapp auto küljest maha võtma, vaid miilitsate suhtumine. „Nad püüdsid igati lipitseda: „Näe siia kirjutage alla, me kirjutame teile pool baasmäärast (2021. aasta 1. jaanuarist on baastrahvimäär Valgevenes 29 rubla ehk ligi 9,5 eurot – toim)." Kõrvalt nägi see välja nii: ma kummardan seda tüüpi, aga ma olen ju teiega viisakas, ei toorutse, teen kõik, mis suudan,” räägib Kulakova.

Kulakova sõnul kardavad inimesed kõige toimunu tõttu enda ja oma perekondade pärast, seda, et keegi saab kaela õigusvastased paragrahvid. „Selles mõttes on sündmused tänaval lõppenud, aga meie ei ole lõpetanud: me oleme olemas, meid on enamus. Me kogume jõudu ja mõtleme, millisel teisel moel olukorda mõjutada,” räägib Kulakova opositsiooniliselt meelestatud kodanike edasistest plaanidest.

Alternatiiv protestidele

Valgevene endine presidendikandidaat Svjatlana Tsihhanovskaja teatas neil päevil uute valitsusvastaste protestide laine ettevalmistamisest riigis.

Kulakova ei oska öelda, kas valgevenelased lähevad uuesti tänavatele. Tema arvates on inimesed tänavatel juba teinud kõik, mis suutsid. „Sõna otseses mõttes tankide ja nuiade all. Protest positsioneeris end algusest peale rahumeelsena. Tänavat oli vaja, et näidata, et me oleme olemas. Kõik, mida me tahtsime tänaval näidata, oleme ära näidanud: meid on väga-väga palju, me oleme valmis igasugusteks mittevägivaldse vastasseisu meetoditeks. Praegusel hetkel tähendab tänavale minek vägivalda nende poolt, kellel on relvad,” juhib Kulakova tähelepanu. Ta arvab, et kui inimesed lähevadki tänavale, siis ebapiisaval arvul, mille tagajärjel saavad nad kannatada.

Kulakova sõnul loodavad valgevenelased nüüd protestide alternatiivina uusi sanktsioone kehtestava rahvusvahelise kogukonna toetusele.

„Kuni ei olnud puudutatud Valgevene territooriumil lennukis pantvangi sattunud Euroopa Liidu kodanike huvid, väljendas EL ainult muret. Nüüd kõik taipasid. Me oleme õnnelikud, et lõpuks pööras ülemaailmne avalikkus meile tähelepanu, me palusime seda kaheksa kuud. Selles olukorras ei saa enam olla,” kinnitab Kulakova, juhtides seejuures tähelepanu Venemaale, kes toetab Valgevene praeguseid võime.

Venemaale on see kasulik

„Kõige traagilisem selles kõiges on Putini Venemaa. Ma kordan: Putini, sest me võtame Venemaa rahvast ja võime eraldi. Võimude all mõtlen ma ka Lavrovi (Venemaa välisminister Sergei Lavrov – toim), kes omal ajal ei saanud hakkama Gruusiaga ja haaras meie järele. Neil on omad huvid, Lukašenka peale tahtsid nad sülitada, neile on vaja Valgevenet föderaalringkonnana. Neile on kasulik, et Lukašenkale ei jää mingit väljapääsuteed, et ta ei saa uuesti Läänega mängida. See tähendab, et sõpru ei ole talle jäänud. Vene võimud saavad aru, et Lukašenka sõltub neist maksimaalselt, ja teeb ja allkirjastab kõik, mis nad ütlevad,” arutleb Kulakova. „See on kasulik Venemaale, kes nüüd üritab selle abil Valgevene endaga ühendada. Kõik oleks märksa parem, kui Putin Lukašenkat ei toetaks.”

Kulakova on kindel, et kui seda toetust ei oleks, oleksid valgevenelased tänaseks päevaks vabad, õnnelikud ja ehitaksid uut riiki.

„Kõik, mida ma võin lihtsate valgevenelaste poolt öelda: me püüame selles sürrealismis ellu jääda, terveks jääda ja hakkama saada. Me palume rahvusvahelisel üldsusel meid mitte unustada, säilitada Valgevenet päevakorras. Praegu saame me ainult majanduslike isiklike sanktsioonidega Lukašenkal hapniku kinni keerata ja toimuva lõpu lähemale tuua. Ja ühtlasi vabastada tuhanded inimesed, kes täna on pantvangid ja kelle eest me vastutame. Kõik, mida meie suudame, on karjuda abi ja toetuse järele,” teatab Kulakova, kes tunnistab, et kõik sanktsioonid mõjuvad ka tavainimestele.

Kulakova sõnul kaldub kaalukauss õuduse teadvustamise suunas, milles valgevenelased elavad. „Meil ei ole võimalusi Lukašenkaga võrdset mängu mängida. Ja me mõistame: ainus, mis saab režiimi mõjutada on finantseerimise puudumine. Kui tal ei ole raha selle repressiivmasinavärgi töö ülalpidamiseks. Ja see on kolossaalne raha! Loomulikult on meil ebamugav. Aga mul on märksa ebamugavam elada ja kogeda iga päev hirmu ja sügavat ebaõiglust. Loomulikult unistan ma juba poolteist aastat (alguses segas koroonaviirus, nüüd suletud piir) sõprade juurde Kiievisse lendamisest, Euroopasse – Prantsusmaale, Lätisse, Eestisse lendamisest.”