OMON tuli sisse ja vahistas,” rääkis üks reisija, kes nägi oma silmadega, kuidas vahistati Valgevene ajakirjanik Raman Pratasevitš.

„Me ei teadnud, mida teha, nad kontrollisid meie kohvreid ja samal ajal vahistasid [Pratasevitši],” rääkis reisija. Ta märkis, et teiste reisijate silme all füüsilist vägivalda ei tarvitatud.

„Meie ees peksmist ei olnud. Ta oli väga hirmu täis. Ma vaatasin talle silma, [ta] oli väga kurb,” rääkis mees, kelle sõnul oli kogu olukord ebanormaalne. „Meid hoiti kolm tundi koridorides.”

Teine reisija ütles, et neile ei öeldud, millisel põhjusel nad läbi otsiti.

Veel üks mees rääkis, et kõik on väga väsinud.

„Sellist banditismi, sellist inimeste mõnitamist pole enam ammu näinud. Kui lennuk hakkas laskuma, kui me Minskile lähenesime, ei selgitanud keegi meile midagi. Kui meid viidi pimedasse tunnelisse ja me pidime väikeste lastega tund aega ootama, siis kuus tundi luku taga istuma... Siis saad aru, mida tähendab vabaduse ja demokraatia puudumine, kui selline asi toimub samas kõrval. Kui hea, et me ei ole enam seal,” rääkis mees.

Mees rääkis ka pilootide reageeringust. „Oli näha, et piloodid on väga väsinud, nad istusid kuus tundi ja neid ootas lend,” jagas reisija oma muljeid.

Üks paar jutustas, et nägi hävitajaid.

„Koos hävitajatega pandi meid maha Minskis ja need saatsid Leeduni,” rääkis noor naine.

Naine nägi ka Pratasevitšit.

„Kui ta kuulis, et lennuk teeb maandumise Minskis, oli teda hirmus vaadata,” ütles naine.

„Ta ütles, et teda ähvardab surmanuhtlus. Me tema tüdrukuga elasime läbi kogu ootusprotsessi. Tüdruk seisis kõrval, meie mõtlesime, millega aidata. Aga olukord oli selline, et mitte midagi ei saanud teha,” rääkis teine reisija.

Naise sõnul oli kõige hirmsam jõuetus. „Hirmu ei olnud, võib-olla teistel oli. Stress selle noormehe pärast, saad aru, mis teda ähvardab. See on julm, kaks noort inimest, nad viidi minema, ei tea, mis neid ootab.”