Kaks Eesti metsatöölist alustasid Hämeenlinna lähedal Iittalas metsaharvendustöid. Jaanuarihommik oli hämar, pealtnägijaid läheduses ei olnud ja kolmas metsamees töötas eemal tiheda taimestiku varjus, aga siiski kuuldeulatuses.
Nähtavust vähendasid lumesadu ja puudelt pudenev lumi. Kaks metsameest liikusid edasi kõrvuti. Nii lähedal teineteisele ei tohiks olla.
Saksa saetootja Stihli ohutusjuhiste järgi peaks vahemaa olema igaks juhuks vähemalt 15 meetrit.
Siis juhtus midagi ootamatut: ühe metsatöölise langetatud kask ei kukkunud kõrvale või ette, vaid otse tema suunas.
Puu lendas hooga vastu sae käepidemeid ja metsatööline kukkus.
Saag liikus selle käigus laias kaares paremale ja selle kiiresti pöörlev tera paiskus kõrval töötanud teise mehe parema sääre alaosa vastu.
Selle peale kukkus ka saega jalga saanud mees ning tema saag lõikas selle käigus juba maas lamanud esimesele mehele käsivarde.
Lumises metsas kõlasid valukarjed, mida kuulis eemal töötanud kolmas mees, kes viis vigastatud autoga Kanta-Häme keskhaiglasse.
Oleks väinud ka hullemini minna, aga õnneks saed meeste elutähtsaid kehaosi ei tabanud.
Juhtunu üle viidi läbi uurimine. Leiti, et metsatöölistel ei olnud kiivreid. Need poleks küll takistanud saega jäsemete tabamist, aga kaitsevarustuse puudulikkus andis tunnistust ohutuskultuuri puudulikkusest, kuigi eestlastele oli tööst ja selle ohutusnõuetest räägitud.
Suurimaks puuduseks peeti aruandes ohutu vahemaa hoidmisele käegalöömist. Kui vahemaa meeste vahel oleks olnud piisav, ei oleks kumbki vigastada saanud.
