Aeg-ajalt pahandavad end rahvuskonservatiivideks nimetavad inimesed, et radikaalsed feministid ja vasakäärmuslased on korda saatnud hirmsaid asju või nõuavad jõledusi. Kui lähemalt vaatama hakata, siis ei pruugi midagi eriti õudset ega äärmuslikku ilmneda. Sama lugu paremäärmuslusega. Ei tea, kas nad ikka nii parempoolsed on, need paremäärmuslased? Vaadake majandusprogrammi, kui tegu on parteidega.

Kui sotsid tahavad menstruatsioonitarbeid odavamaks teha, kas nad on siis paduvasakpoolsed? Või padufeministid? Kui naised tahavad abordiõiguse püsimist, kas see ikka on midagi, mille peale üks õige konservatiiv peaks närvi minema? Palgalõhe, kuidas sellest rääkida, nii et jutust kasu kah oleks? Vägivald? Rassism? Kuidas me saaksime sellest kõigest kõnelda nii, et ikka päris äärmuslust ära tunneksime, aga samas ei vehiks ülearu tühjade siltidega ning suudaksime eri osapooli vajalike teemade käsitlemiseks keskpõrandale kokku tuua?

Arutlevad Piret Karro ja saatejuht Vilja Kiisler.

1x
00:00