Nädalavahetuse Eestisse maandunud sadade USA langevarjurite õppus oli äärmiselt vajalik, et siinne sõjaline kaitse oleks usutav ega tekitaks mõtet seda proovima tulla, räägib Delfi „Erisaates“ kaitseministeeriumi kantsler Kristjan Prikk. Kõrge kaitseametnik seletab, miks oli sellist suuremahulist langevarjurite õppust vaja, kas selle võib kordaläinuks nimetada. Mis puutub Venemaa reaktsiooni, siis nendib Prikk, USA on Moskvale õppuste kohta varakult infot andnud ja Nurmisile oli kutsutud öösel dessanti vaatama ka Eestis töötav Venemaa kaitseatašee. Saatejuht on Raimo Poom.


Öösel vastu laupäeva oli Eesti kohal tihe lennuliiklus, sest otse USA-st saabus ridamisi õhulaevu, millelt õppuse Swift Response raames hüppas alla sadu Ameeerika langevarjureid. Ametliku stsenaariumi kohaselt tulid nad vabastama erasõjafirma poolt äkitsi hõivatud lennujaama. Õppus nägi välja üpriski võimas, millega nõustus ka asja kohapeal jälginud kaitseministeeriumi kantsler Kristjan Prikk. „Kahtlemata oli tegemist väga suurt planeerimist, ressursside koondamist ja väga suurt sõjalise tegutsemise võimet eeldava operatsiooniga. See oli väga märkimisväärne asi, mis toimus,“ ütles Prikk.

Ta seletas „Erisaates“ lahti, miks oli vajalik sadadel USA langevarjuritel Eestis lennukitest alla hüpata.

„Selle selgitamiseks on vaja öiselt lennuväljalt kaks sammu tagasi astuda. Laiem taust on muutus Euroopa julgeolekukontekstis, mis nähtavalt, lärmakal ning vägivaldsel viisil jõudis kohale kõigile aastatel 2014-2015. Selle järel oli NATO ja liitlaste ning eriti USA kui suurima liitlase sõjalistel planeerijatel ees keeruline küsimus: kuidas kohandada julgeolekuolukorra muutumisele vastavalt NATO ja liitlaste heidutust ning kaitsehoiakut. Et mitte midagi sellist, mida näeme Ukrainas juba seitsme aasta jooksul, ei saaks kunagi NATO territooriumil juhtuda,“ alustas Prikk tagantpoolt.

„Üks tegevustest, mis on aja jooksul välja mõeldud, planeeritud ja ellu viidud on liitlaste ühised suured õppused, mille puhul arvestatakse ka võimalusega, et Euroopa pinnal peab suutma vastu seista ka suuremahulisele sõjalisele konfliktile,“ rääkis kantsler.

„Swift Response oli USA peaosaga õppus, mille puhul Eestis toimunu oli vaid üks osa laiemast stsenaariumist, kus võtmesõnaks oli liitlaste kiire sõjaline tugevdamine juhul, kui seda vaja on, et vältida olukorra eskaleerumist või kui olukord on juba halb, siis seda tagasi pöörata,“ tõi ta välja konkreetse õppuse eesmärgi.

Küsimuse peale, kas õppus on korda läinud, vastas Prikk, et suures pildis kindlasti, aga õpitakse ka vigadest. „Iga suuremahulisema õppuse korral on õige öelda nii: kui õppuse järel väidetakse, et mitte midagi enam pole õppida, siis on midagi tehtud valesti. Õppuste puhul on loogiline see, et kohe peale õppusi tehakse esmaseid kokkuvõtteid, mis läks õigesti või valesti. Sama kehtib ka selle õppuse kohta.“

Kuid Prikk kinnitas, et arvestades kõiksugu tegureid on õppus olnud märkimisväärne sõjaline ja organiseerimisvaldkonna edu. „Praegune seis laseb mul arvata, et õppus viiakse ka edukalt lõpule. Ja oma sümboolsel viisil on see õppus innustuseks ka meie enda Kevadtormi õppusele, mis peatselt on algamas.“

Kantsler seletas, et niisuguse mahuga õppuse kavandamine võtab kaks aastat või isegi rohkem. „Paari nädala-kuuga, külmast stardist selliseid õppuseid ette ei võeta. Ma ei tea öelda täpset kuupäeva, kui esimene visand tekkis, kuid tavaliselt kulub kaks aastat planeerimiseks, et erinevad komponendid hakkaksid kuju võtma, oleksid üksteisega seotud jne. Võibolla isegi pikemalt.“

„Seda kõike tehakse väga põhjalikult. Korduvalt minnakse erinevate elementide juurde tagasi, veendumaks, et seal pole millegagi arvestamata jäetud, et ei võeta mingeid ebavajalikke riske. Näiteks, et eri liitlaste üheaegsed õppused ei hakkaks sööma samu ressursse. See on väga pikk protsess, mille eesmärk on, et siis, kui kunagi peaks olema päriselus ja kiire ettehoiatusega kõike seda olema vaja järgi teha, oleksid kogemused ja plaanid ees, ning oleks võimalik kõik käigu pealt töösse panna,“ seletas Prikk.

Ta andis ka vastuse küsimusele, kui kiiresti siis peaks päriselus saama niisugust operatsiooni korraldada, mida praegu pikka aega planeeriti õppimiseks.

„Kiiruse puhul on alati vaidlust, et millega võrreldes või millest alates? Sõjalise, praktilisel maastikul tegevuse puhul, on integreeritud sõjalise tegevuse ootus ja eeldus see, et kõigepealt tuleb eelhoiatus, mis paneb juba inimesed valmis ning küsima, mis laadse situatsiooniga on tegemist ja läbi kaaluma variante. Ning siis kui lõpuks asi jõuab kurjaks, on kiiresti võimalik teha valik ühe või teise variandi vahel,“ rääkis Prikk.

„Ehk siis olukorda, kus ühel hetkel on piltlikult öeldes vaenlane maal, ilma, et sellest oleks varem märku olnud ja, et siis tuleb kiiresti lennukid sooja panna või langevarjud pakkida, siis seda ei tohiks üldse juhtuda,“ seletas kantsler.

„Aga selle pika jutu peale, mis oli mõeldud, et selgitada ja põhjendada, miks on keeruline taolisi reageerimise aegu täpselt kirjeldada, me ikkagi räägime ka sellise inimhulga puhul väga kiirest reageerimise ajast, mille puhul ei ole kohatu ka veel tundides arvestust pidada,“ kinnitas ta.

Samas rõhutas Prikk, et suur langevarjuõppus andis laiemas plaanis signaali just sellest, et liitlased on valmis siia vajadusel kiiresti täiendust tooma.

„Õppusel läbiharjutatu ja sellega antud sõnumi ajakohasus on igal juhul kindel. Seda saab vaadelda kolme sambalisest heidutuskontseptsioonist, mida iga NATO riik peaks silmas pidama ja Eesti seda teeb. Üks osa on meie enda vägede ja riigi võime ja tahe igal juhul vastu hakata, kui seda peaks vaja olema. Teine on liitlaste paiknemine Eestis igal ajahetkel ja nende võime ning valmidus Eesti kaitseväega koos ja sünkroonis tegutseda. Ja kolmas on liitlaste võime ja tahe siia kiiresti täiendust tuua, et Eestit ja siin olevaid liitlasti aidata. Ja selle viimase hästi jõuline manifestatsioon see viimane õppus oligi. See, et liitlased näitavad suuremahulist võimete valmidust oma üksusi siia siirata, ongi viimastel aastatel alles taas aktuaalseks muutunud ja reaaleks saanud. Ja see on äärmiselt vajalik, et siinne sõjaline kaitse oleks usutav ja oleks midagi, mida poleks mõtet proovima tulla,“ ütles kaitseministeeriumi kantsler.