Prantsuse jalgpalli kõrgliigast kodumaale naasnud eestlanna avastas enda jaoks käsitöö: olen uudishimulik ja on veel nii palju asju, mida tahan õppida

Jalgpallur Getter Laar mängis kuus aastat Prantsusmaa naiste kõrgliigas. Esimese aasta Guingamp’is ja siis FC Metz’is, kus tal ennast ka treeneri rollis proovile õnnestus panna. Eesti koondise endine väravavaht kuulutati 2013. aastal siin aasta naisjalgpalluriks. Ühel hetkel jõudis ta aga võõrsil taipamiseni – elus on muudki! Ta riputas puutsad varna ja põrutas esiti Austraaliasse, kuid naasis sügisel kodumaale. Nüüd ootab ta põnevusega, millega üllatab teda järgmine eluetapp.

Kooliajal muu hulgas geograafiaolümpiaadidel säranud naisele olid õpetajatel suured lootused. Küllap saab taibukast tüdrukust silmapaistev teadlane, mõtlesid pedagoogid. Otsus valida sportlasekarjäär põhjustas mõnedes kõrvaltvaatajates nördimust ja pani lähiringis muretsema, kas mitmel alal andekas tüdruk mõneti riskantsest elukutsest ära elab.

Kuigi noorena oli tema jaoks oluline vanematele kaasaelajatele enda ümber heameelt valmistada, siis tuli elluastujal selg sirgu ajada ja oma hinge kutsele vastata. See viiski ta Prantsusmaa naiste kõrgliigasse, õpetas selgeks kohaliku keele, tutvustas maailma eri paiku ja täitis noore vutiässa suured unistused. Rõõmu saavutustest on tundnud sõbrad-tuttavad ja kogu pere.

_{Duellis Olympique Lyon’i mängija Eugenie Le Sommer’iga, kes kuulub Prantsusmaa koondisesse.}

Tere, kodumaa!

Getter saabus tagasi kodumaale kuus kuud tagasi keset koroonakriisi. Seega ei saa imeks panna, et ta siinse eluga täiesti kohanenud pole. Praeguse olukorraga oleks ilmselt raske harjuda isegi põliseestlasel, kes üle Soome lahe pole käinud. “Tunnen siiski, et minu rändurihing tahab ennast mingis muus keskkonnas veel proovile panna, teisi keeli õppida," unistab Getter, kes juba kooliajal õpikutarkuse kaudu kaugetel maadel rändas ja erinevaid kultuure uudistas.

Teadmistehimuline naine ei ole kunagi osanud käed rüpes istuda ja on alati endale tegevust leidnud. Nii avastas ta enda jaoks mitmed põnevad väljakutsed ka ajal, mil paljud igavuse üle kurdavad. Getter laseb aga kätel ja jalgadel käia. Näiteks kuu aega tagasi asus ta ajutiselt FC Flora naiskonna ridadesse ja on üle pika aja taas mängurõõmu leidnud. "Tunnen, et saan emotsionaalselt väga palju tagasi," ütleb ta.

"Jaanuaris, kui koroonaajal kodus istusin, mõtlesin, et mida ma teen selle ajaga. Ema soovitas hakata vaipu heegeldama. Käsitöö mulle meeldib ja hakkasingi peale. See on selline meditatiivne tegevus. Praegu on see lihtsalt hobi, mille suhtes mul pole suuri ootuseid ega plaane. Samas tutvuste kaudu on mulle ikka kliente tekkinud."

_Meditatsioon

Mul poleks midagi selle vastu, et näiteks väikestel külalaatadel oma käsitööd müüa.

Sissetuleku kõrval on ehk oluline seegi, et endas uusi oskuseid arendada. "Vähemalt on see minu enda jaoks midagi teistmoodi, sest ma ei ole kooliajast saati käsitööga tegelenud. Tegin lihtsalt Facebooki lehe ja panin oma vaibakesed sinna üles. Just korraldasin ka ühe loosimängu. Samas mul poleks midagi selle vastu, et näiteks väikestel külalaatadel oma käsitööd müüa," mõtiskleb jalgpallur, kelle jaoks on käsitöö muu elustressi kõrval mõnus tasakaalustaja.

Uued tuuled

Naise uudishimulik elufiloosoofia on alati juhtinud teda midagi senitundmatut avastama. “Kui ma lihtsalt kodus istuks, siis ma taoks peaga vastu seina. Vähemalt ma teen oma vaba ajaga midagigi. Isegi kui mul oleks kodus rahapuu, siis leiaksin endale ikkagi tegevust."

Kui mul rohkem vaba aega tekkis, siis sain aru, kui väga mind looduse poole tõmbab. Oleks tore ka teisi selle huviga sütitada.

Unistada oskab igaüks, ent tahtejõulise profisportlase puhul jääb kõlama see, milliseid samme ta juba astunud on, et pall järgmise eluetapi väravasse lüüa. "Mulle väga meeldivad keeled. Alles võtsingi itaalia keele ette. Nimekirjas on teisigi keeli, mille tahan ära õppida. Läbin praegu ka näiteks matkajuhi koolitust. Kui mul rohkem vaba aega tekkis, siis sain aru, kui väga mind looduse poole tõmbab. Oleks tore ka teisi selle huviga sütitada."

Näiteks toimuvad tuleval nädalal ühes Ruhnu talus talgud, kuhu loodussõber ennast appi pakkus. Ta igatseb ka juba väga Eesti loodusesse pikemale matkale minna. Lisaks on ta liitunud ka coaching'u programmiga, mis aitab mitmekülgsete huvide keskel fookust sättida.

Puutsad varna ja Austraaliasse

Rõõm kadus ära, ma ei nautinud seda enam.

Suur oskus on endale elus tunnistada, kui teatud muusika enam ei tantsita ja mõista, et on aeg platsilt lahkuda. See mõistmine saabus Getteri jaoks mõned aastad tagasi Prantsusmaal. “Rõõm kadus ära, ma ei nautinud seda enam. Mõtlesin, et miks ma pean sinna trenni minema," meenutab ta. Peale seda saigi temast täiskohaga treener, kuid üsna pea oli selge, et ka see manööver ei too oodatud kergendust. "Lõpetasin, sest tundsin, et tahan ka muid asju elus teha," sündis raske otsus.

Maailma kuklapoolel ootas teda omamoodi hingerännak. Aastate jooksul tuli tippsportlasel paljust loobuda. Näiteks ei näinud ta oma väikevenda üleskasvamas, ei saanud osaleda isa viiekümnendal juubelil ja veeta sõpradega aega nagu teised temaealised. Pärast sportlasekarjääri finišijoone ületamist tuli Getteril endaga palju tööd teha – nagu ikka inimesel, kes ühest rollist teise astub ja peab leidma vastused küsimustele oma värske identiteedi kohta.

Mulle meeldib, kui on uus ja põnev ning täpselt ei tea, mis on sihtkoht.

Austraalias reisis Getter ringi, tegi juhutöid ja ehitas omale autost kodu, millest sai turvaline ruum iseendale. "Mulle meeldib, kui on uus ja põnev ning täpselt ei tea, mis on sihtkoht," võtab ta Austraalia kogemuse kokku. Selle tundega astub ta ka uude eluetappi.

_{Kodu Austraalias}

Aus enda vastu

Kuuteistkümneaastaselt väravavahi karjääri alustanud Getter tunnistab, et on vahel ikka fantaseerinud, kus ta täna oleks, kui ei oleks sportlase elukutset valinud. Samas tunneb ta siirast heameelt, et tal sellisel tasemel mängida õnnestus, kuigi päris isiklikku lage ta ilmselt ei saavutanud, sest treeneriamet hakkas aina enam oma osa nõudma. “Midagi eesmärkidest saavutamata ei jäänud. Igaüks võib unistada maailma parimaks saamisest, aga ma usun, et siin tuleks ka realistlik olla, kõigil on ikkagi omad piirid."

Kui Getter möödunud aastal kodumaale naasis, pakuti talle ühes jalgpalliklubis atraktiivset positsiooni, mille ta ka kohe suure elevusega vastu võttis. Tol hetkel peatumata ja tõeliselt oma südamehäält kuulamata. Osalt mõjutas teda kohusetunne, mis tekitas soovi kohalikule jalgpalli kogukonnale tagasi anda. Oli ju võõrsil mängimine suur võimalus, millest paljud siinmail unistavad.

Üsna pea sai siiski selgeks, et algne innukus oli raugemisele määratud. Ta mõistis, et Prantsusmaalt tuli ta ära põhjusega ja kuigi inimest tõmbab turvalisse keskkonda tagasi kui võluväel, siis need põhjused ei olnud kuskile kadunud.

Ma ei taha enam esimese asjana jalgpalli valida.

“Projekt, mida mulle pakuti oli põnev, aga ma ei tahtnud enam elada nii, et jõuan õhtul kell kümme koju, olen seda terve elu teinud. Ma ei taha enam loobuda nädalavahetustel sõpradega koosolemisest. Ma ei taha enam esimese asjana jalgpalli valida. Samas see, et ma praegu mängin, on väga tore ja ma naudin seda," viitab Getter FC Florale, kus ta hetkel koosseisulist väravavahti asendab.

“Samas jättis see mulle kehva tunde sisse, sest andsin oma sõna ja ma ei ole kunagi varem lubadusest taganenud. Ma ei taha enam kunagi sellist asja ise kogeda ega kedagi teist keerulisse olukorda panna. Seega hetkel ma uude projekti ei kiirusta, enne kui olen kindel, et see on see, mis mind tõeliselt köidab. Nüüd mõtlengi, et mis see järgmine samm olla võiks, kus ma teistele inimestele mingit väärtust võiksin pakkuda."

On veel nii palju asju, mida ma tahan õppida.

Endisele treenerile on alati meeldinud teistele tuge pakkuda. Kannatliku ja tolerantse inimesena tunneb ta heameelt, kui saab kedagi aidata, näiteks noori väravavahte toetada. Võimalikest uutest eluala valikutest rääkides tunnistab Getter, et peab endaga lihtsalt üdini aus olema. "Ma olen hästi uudishimulik ja on veel nii palju asju, mida ma tahan õppida."