Aasias, Ameerikas ja Austraalias kogetu inspireerib Pärnu naist siinset elu paremaks tegema: linnaaed looks kogukonda väärtust ja toetaks inimeste vaimset tervist
(4)
Täna aitab Laura kokku viia tootmisettevõtted väikeettevõtetega, kes saaksid esimeste ülejääke ära kasutada. Lisaks teeb ta erinevaid toitumis- ja keskkonnateemalisi koolitusi. Kõige krooniks veel idanemas Pärnu kogukonnaaia plaan.
Mitmed traktaadid kuulutavad: me pole mitte kunagi elanud nii hästi kui täna. Paraku pole paljud taime- ja loomaliigid elanud mitte kunagi nii halvasti kui praegu. Rääkimata kiirusest, millega me teisi liike sootuks maamunalt pühime. Kui hakata inimeste (vaimse) tervise probleemide jälgi ajama, siis tundub, et inimene siiski on looduse osa, me oleme, mida sööme, ja meie kollektiivne looming jõuab ringiga meie endini tagasi.
Ameerika avas silmad
“Kui ma nägin Ameerikas prügikaste, mille sisu koosnes kõrrega joogitopsidest, siis mul tekkis küll küsimus, et mis siin toimub. Ma ei olnud sellist asja varem näinud,” mäletab Laura kümnendi tagust aega, mil ta ookeani taga elas. Tänaseks oleme ka Eestis tarbimisvõimekuse osas Ameerikale järele jõudnud. Nagu ka sellest tingitud keerdsõlmedele.
Tol ajal elas Laura Mehhiko lahe ääres, kus toimus naftareostus, mille tagajärgi ta ise lähedalt tunnistas. “Sellel ajajärgul tuligi minu jaoks hästi palju märke, mis näitasid maailmas tegelikult toimuvat.”
Esmapilgul võib tunduda, et võrreldes ühendriikidega on meil siin üsna hästi, ent statistika kõneleb midagi muud. Erinevate uuringute andmetel on juba üks kolmandik Eesti lastest ülekaalulised või rasvunud. Kurb tõsiasi on ka see, et enamik haigekassa rahast kulub nö elustiilihaiguste ravimiseks, mida inimesed teadliku tervisekäitumisega saaksid ise ära hoida.
Vastuste otsingul
Erinevatel mandritel elamise kogemus tõstatas Laura jaoks mitmeid küsimusi, millele ta on nii toitumisteaduse kui keskkonnakaitse õpingute kaudu vastuseid otsinud. Nüüd pakub ta globaalsetele probleemidele erinevaid võimalikke lahendusi kohalikul tasandil. Ikka selleks, et meil kõigil siin koos parem elada oleks.
Kuubal
Nähes ameeriklaste toidulauda ja inimeste tarbimisharjumusi, mõistis Laura, et kuskil on suur probleem. “Pisut enam kui kuu ajaga olime seal kõik kõvasti juurde võtnud. Samas ei olnud meie toidulaud seal kardinaalselt muutunud. Minus tekkis küsimus, et miks me kõik siis paisume? Samuti jäime kergemini nohusse ja mingil kummalisel kombel saime kõik põiepõletiku," hakkas häirekell peas tööle.
"Hiljem koolis saingi paljudele nendele küsimustele vastused. Näiteks Ameerikas mõjutasid meie tervist sealne joogivesi ja ka piim, mis on hoopis midagi muud kui need, millega meie siin harjunud oleme,” selgitab ta.
Toitumisnõustajana soovib Laura oma teadmiste abil inimeste elukvaliteeti tõsta ja aidata neil paremaid valikuid teha. Samas möönab ta, et paraku on kliendid tihti enam huvitatud kiirest kaalulangetusest kui tervislikkusest pikemas perspektiivis. “Minu huvi on aga jagada teadmisi just toitainetest ja tervislikust eluviisist, mitte sellest, kuidas hästi ruttu “kampaania" raames peale jõule kilodest vabaks või suveks saledaks saada.”
Aasia ja Austraalia
Mõnda aega rändas Laura mööda Aasiat ringi ja korraldas slackline’i (nöör, millel kõnnitakse ja trikke tehakse -G.T) töötube. Sealkandis on tegemist populaarse alaga, mis eriti just noori füüsilisele aktiivsusele meelitab. Inspireerituna kohalikust tänavatoidu kultuurist on Laura erinevatel Eestimaa suveüritustel smuutikausse pakkunud. Nii on ta ka grillvorstisõbrad tervislike ja põnevate maitsetega ära tinistanud.
Kariibidel
Tema suhtumist toitu on mõjutanud ka Austraalias populaarne prügisukeldumine. “Prügikastid on seal toidust lookas,” pani seegi mõtisklema. Aasias nägi ta omakorda prügisaari ja plastiku põletamist. "Balil oli mul isegi oma kodus mask ees, sest see ving oli igal pool. Mäletan elavalt ka Tokyo sudu. Sa võid neid asju teada, aga selle sees elades saad sa teema tõsidusest päriselt aru. Osaliselt on seal Aasias nii, sest meie siin Euroopas tarbime ja tahame igasuguseid asju saada," selgitab ta.
Erinevates geograafilistes piirkondades on igal pool isemoodi võimalused ja väljakutsed. "Need teemad on mind kaasa haaranud ja mõtlema pannud. Dubais nägin, kui raske on neil endal värsket toitu kasvatada. Austraalias sain teadmisi permakultuurist, mis õpetab piiratud ressursside abil endale toitu kasvatama."
Paradoksaalsel kombel toitutakse Austraalia ja Ameerika metropolides tervislikumalt kui maal, kus toidulaud koosnebki peamiselt lihast ja kartulist. “Suurlinnadessse on kogunenud teadlikumad inimesed,” põhjendab Laura, kuid tunnistab, et teisalt elavad maal inimesed rohkem keskkonnaga kooskõlas ja on teadlikumad igasugustest loodusjõududest, näiteks kuidas metsatulekahju puhul käituda.
Maailma kuklapoolel on palju farme, kus kasvatakse enamasti üht sorti toitu, milles nähakse eelkõige rahanumbreid. Näiteks Eestis on paljudel inimestel oma peenar, kus maitsetaimi kasvatada, kuid Austraalia maakohtades mitte. "Neil on soodne kliima, kuid iga veetilk on arvel. Jooksva veega ei tohiks nõusidki pesta. Tänapäeval on selle lahenduseks erinevad süsteemid välja mõeldud, aga selleks peab endal huvi olema. Enamik inimesi valib pigem selle tee, et sõidab maasturiga supermarketisse ja laob pagasniku toidukraami täis."
Austraalias
Toidukasvatamise rõõm
Laura koduaias kasvab rabarber, spargel, maasikas, kartul, hernes, suvikõrvits, tomat, kurk, tšilli. Mõistagi ei puudu sealt marjapõõsad ja õunapuud. Plaanis on kätt proovida ka okraga, mida Aasias väga armastatakse.
Tema sõnul võiks peamine tõuge ise oma toidu kasvatamiseks olla sellest saadav rõõm. Kuid on ka pragmaatilisemaid põhjuseid. "Ilmselt teavad kõik kedagi, kellel on mingi toiduga seotud allergia või haigus. Kui Eestis aastas kasvõi neljandik oma kasvatatud toiduga ära katta, siis see oleks suur asi."
"Vanemal põlvkonnal on võibolla trauma õudsetest töösuvedest ja peetide harvendamisest, aga tänapäeva toidukasvatamine enda tarbeks ei käi enam nii. Kirsstomateid saab ka korteris kasvatada. See on lihtsalt väga tore. Enda jaoks võiks kasvatada ka näiteks maitsetaimi, mida on reeglina väga väikeses koguses vaja. Tegelikult ei ole ju vaja osta suurt plastikpakis rukolat, millest poole ära viskad," kutsub ta üles ise näppe mulda pistma.
Linnainimeses võib Laura enda aed tekitada kujutluse, et naine muud ei teegi, kui rügab aias – kõblas ühes, kastekann teises käes, ninaalune mullane, higimull otsa ees ja Pärnu randa näeb vaid unes. "Panin kasvuhoonesse pisut põhku, mingid süsteemid on juba juurutatud ja nüüd on üsna lihtne. Ma ei ole aednik ja ei plaani oma suve aias veeta. Ma ei ole ka mingi eriline rohenäpp, kes kogu aeg aiatöid teeks," annab ta võhikutelegi lootust.
"Mina tahan lihtsalt süüa saada," naerab ta mängleva kergusega ja paneb toidukasvatamise kõlama kui millegi, mida on võimalik nii möödaminnes teha. "Mind vaimustab see, kui lähedalt ma oma toidu kätte saan. Samuti on põnev vaadata, kas kuskilt on juba miskit tulemas või punaseks minemas," kirjeldab ta peenrarõõme.
Kord juba oma toidulauaga lähemalt tutvust tehes kaasnevad sellega muudki mõistmised, mis veel mõni põlvkond tagasi elementaarsed tundusid. "Kui ma enne lilledest suurt ei hoolinud, siis nüüd olen mõistnud, et ka mesilased tahavad süüa ja elurikkust on teistelgi olenditel vaja."
Kogukonnaaed
Pärnu linna kaasava eelarve ideehäkile esitatud linnaaiaprojekti kontseptsiooni tugevus seisneb tema mitmekülgsuses. "Tahaksime, et seal aia juures oleks õppeklass, kas näiteks ruum või varjualune, kus koolid saaksid ka oma tunde läbi viia. See võib olla keskkonnateemaline või miks mitte ka matemaatika. Näeksime, et seal oleks ka väliköök," kirjeldab Laura.
"Meie eesmärk on selle aiaga luua kogukonda ühendavaid aspekte. Sinna võiks jõuda ka näiteks korteris elav inimene, kes tingimata ise ei tahagi toidu kasvatamisse panustada. Meie näeme aias vaimset tervist toetavat potentsiaali. Ka ümberkaudsed restoranid võiksid seal oma maitsetaimi kasvatada," loetleb ta erinevaid dimensioone, millega linnaaed kogukonda väärtust võiks luua.
Samuti oleks seal võimalus jagada teadmisi eri põlvkondade vahel, et väärt tarkused kaduma ei läheks. Nagu praegu seemneid päästetakse, toob Laura paralleeli. Tänapäeval ei saa poeseemnetest kasvatatud viljadest uusi seemneid, mis omakorda vilja kannaks. Ent vanasti just nii uusi seemneid saadigi. "Oleks tore, kui keegi annaks oma herne- või oaseemne, et see linnaaias edasi kasvaks," unistab Laura.
Hoolimata sellest, et aianduse toetavat mõju inimese (vaimsele) tervisele ja immuunsusele tõestavad mitmed uuringud ja praktikad, siis tundub täna pisut kentsakas, et midagi nii looumulikku üldse kõigest väest selgitada ja teaduslikult tõestada tuleb, tunnistab ta.
Laura esimene haridus on koolieelse lasteasutuse õpetaja oma. Tal oleks hea meel näha, kui näiteks aiandusest koolihariduse osa saaks. Lisaks toitumisnõustaja paberile ja keskonnakaitse õpingutele on ta läbinud Gaia akadeemia jätkusuutliku elu aluste kursuse.
"See andis palju praktilisi teadmisi, kuidas hakkama saada isegi siis, kui kogu maailm minu ümber kokku kukub. Päästab see, kui sa suudad ümbritsevat olukorda mingiski mõttes kontrollida. Isegi kui sa täna neid tööriistu ei kasuta, siis need tarkused võiksid olemas olla, sest annavad kindlustunde, et kui supermarket kinni läheb või kütet ei ole, siis ellujäämisoskused on olemas."
"Tallinnas on igal linnaosal oma aed, seega see ei ole midagi uut. Meil on ka aeg nüüd järele jõuda," utsitab ta. Laurale meeldiks elada kogukonnas, kus nähakse ka muid väärtuseid peale numbriliste ja adutakse ka teisi hüvesid peale rahaliste. Just selle nimel ta oma sünnilinnas Pärnus tegutsebki.
Kodumaal
Lugusid inspireerivatest inimestest, heategijatest ja väärt ettevõtmistest ning vihjeid nende kohta ootame aadressil jagamehead@delfi.ee!
