Kui Helsingis sai selgeks, et samal päeval enam Tallinnasse lennata ei õnnestu, otsustati reisijad terminali tagasi viia. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks pandi reisijad kahte erinevasse bussi. Lennujaamas pandi aga kogu seltskond ruumi, mille suuruseks hindab Guido Oja 10 korda 10 meetrit: "Anti pudel vett ja võileib."

Söömine toimus samas kitsas ruumis ning selleks võtsid seal olnud inimesed ka maskid ära. Alles hiljem öeldi reisijatele, et nad võivad ruumist lahkuda ning ka terminali muudes osades viibida. Üks prantsuse härrasmees kurtis, et inimestele on vaja rohkem vett anda. "Selle peale öeldi, et minge peldikusse," meenutab Oja.

Et janu kustutamisel pidi lootma lennujaama tualettide kraaniveele, kinnitab ka järgneva lennuga koju saabuma pidanud Gerda Kordemets. Nii tema kui ka Oja leidsid, et lennujaama lõksu jäänud reisijatesse suhtuti arrogantselt. Kordemets küll märgib, et oli töötajaid, kes proovisid endast parima anda.

"Nagu Nõukogude ajal"

Teda paneb aga imestama, kuidas suurel lennufirmal sellise olukorra jaoks plaani ei olnud: "Teades, et Soome on absoluutselt turistidele lukus, ei olnud nad kordagi mõelnud sellele, mis saab, kui neile jääb kätte lennukitäis inimesi." Kordemetsale vastati, et sellist olukorda polnud enam kui aasta kestnud koroonapandeemia jooksul tekkinud.

Reisijad ootasid kuni kella üheni öösel, kui selgus, et lähemal ajal polegi võimalik Tallinnasse saada. Inimesed pidid veetma öö lennujaama toolidel. Guido Oja sõnul sai ta und maksimaalselt 12 tundi. Kordemets lisas, et terminalis oli öösel külm. "Minul tulid meelde Nõukogude-aegsed välismaal käimised," kirjeldas ta suhtumist, millega reisijad kokku puutusid.