Gregor kolis Eestisse selle aasta alguses ja nõustab siinse ettevõtte hiina kliente. Maailma suurima kõnelejate arvuga keelt peetakse üheks kõige raskemaks keeleks, mida ära õppida. “Tegemist ei ole ladina tähestikuga, seega tuleb sõna otseses mõttes nullist alustada. Kirjamärgid, nende joonistamine, kirjutamise suund, sõnade hääldus,” loetleb mees erinevaid tahke, mis hiina keele õppimisest arvestatava väljakutse teevad. Tal kulus pool aastat, enne kui asjast sotti hakkas saama. Natuke kauem ja ta oleks õpingutele käega löönud. “Mulle hakkas see meeldima, kui olin selgeks saanud umbes seitsesada sümbolit.”

Samas on keeleõpe vaid üks sinoloogia hariduse osa. Muu hulgas õpitakse ka hiina kirjandust, kunsti, ajalugu ja kultuuri laiemalt. Esimest korda saabus Gregor Hiina pealinna magistriõpingute vahetusprogrammi raames. Pekingi keele ja kultuuri ülikool on üks hinnatumaid õppeasutusi, kus välismaalastele hiina keelt õpetatakse. Lisaks sinoloogia magistrikraadile kodumaalt on Gregoril tänaseks ka rahvusevahelise poliitika magistrikraad samast ülikoolist.

Kultuurilised iseärasused

Esimese kultuurišoki Hiinasse saabudes tekitas see, et paljud internetilehed, mida läänemaailm kasutab, on Hiinas blokeeritud. "Neil on selleks seal muidugi omad seletused," märgib Gregor. Samuti võtab kohalike platvormide kasutama õppimine aega ja kodustega ühenduse hoidmisel on sealsetest sotsiaalmeedia äppidest vähe kasu. Lisaks on kahekümne miljoni elanikuga suurlinnas vältimatu, et kõikjal tuleb järjekorras seista ja kõvasti kannatust varuda. Erinevalt Eestist neelab sealne bürokraatia omajagu aega.

Kombedki on mõneti teistsugused kui meil läänes. "Peale mõnda aega ei tundunud mulle enam imelik, et inimesed sülitavad ja röhitsevad," naerab Gregor ja lisab: "Vastupidi, nende jaoks on imelik midagi nii loomulikku alla suruda. Seda nähakse isegi kui midagi ebatervislikku." Samuti harjus ta kõikjal leviva küüslaugulõhnaga, mille peale nii mõnigi siinne inimene nina võiks krimpsutada. "Samas hiinlased ise ei ole kerged solvujad, vaid siiralt võõrastest ning nende kommetest huvitatud. Nad lihtsalt pildistavad sind ja on vaimustunud kõigest, mida teed," ei olnud ka välkuvad kaamerad Gregorile võõrad.

Mees kiidab hiina meditsiini tuhandete aastate pikkust tarkust, mille kasu ta on isiklikult tunda saanud ja ka kõrvalt tunnistanud. Märkimist väärib seegi, et hiina ja lääne meditsiin seisavad seal külg-külje kõrval ja täiendavad teineteist. Erinevalt läänemaailmast, kus hiina meditsiini peetakse alternatiivmeditsiiniks.

Kohalike inimeste jaoks jätkub Gregoril vaid kiidusõnu. "Ma olin isegi üllatunud sellest avasüli vastuvõtust, mida kogesin, kui inimesed mind oma koju kutsusid. Tundsin ennast nagu pereliige, mitte külaline." Samas on jututeemade sissejuhatus külas käies pigem ebatavaline. Näiteks küsitakse Hiina kodus, kui suur on külalise teenistus. Kohalikest traditsioonidest köidab aga meest sealne teekultuur.

Traditsiooniline ühiskond

Meie inimest võivad kohutada ka Hiina pruuditurud, kus oma lastele ja lapselastele partnereid otsitakse. "Sinna tulevad need, kelle lapsed või lapselapsed ei ole umbes kahekümne viiendaks eluaastaks partnerit leidnud. Ka seal on palganumber argument, mida vallalise reklaamiks välja käiakse. See on väga huvitav vaatepilt. Hõigutakse nagu turul ikka, et tulge siia, me pakume seda ja toda," kirjeldab Gregor omapärast kommet, mis meie vallalisele lugejale üsna piinlik võib tunduda.

Hiina traditsioonilises ühiskonnas on noorte inimeste kohustus pere luua, omakorda järeltulijaid saada ja oma vanemate eest (finantsiliselt) hoolitseda. See paneb elluastujatele tohutu pinge. "Armastus" pole vabadus, vaid kohustus.

Paljude pekinglaste päev algab hommikul kell 5, et suurlinnas, kus vahemaad on üsna pikad, õigeks ajaks tööle jõuda. Koju jõutakse õhtul kell 11. See ei annagi kuigi palju aega arutleda õnnelike suhete ja õnnelikkuse tähenduse üle laiemalt. Nii ei ole ka kombeks.

Ka vaimsest tervisest rääkimine on tabu. Miljonilinna elustiil on üsna erinev näiteks Tallinnast, kus teise linnaossa sõbraga kohtuma, või isegi loodusesse minemine, võtab vaid pool tunnikest. See omakorda võimaldab nautida vaba aega, et töö kõrval ka muude eluväärtuste ja -küsimustega tegeleda. Tegemist on omamoodi luksusega, mis ei ole nii iseenesestmõistetav paljudele suurlinlastele, kes pikkade vahemaade ja kiire elutempoga toime peavad tulema.

Pandeemia-aasta Hiinas

Just koroona-aasta alguses alustas Gregor tööd praktikandina Pekingis asuvas Sloveenia suursaatkonnas. Väärib märkimist, et see asub saja meetri kaugusel Eesti suursaatkonnast. “Kõik teised saatkonnad on umbes Stockmanni suuruse USA saatkonna taha peidetud,” naerab mees.

Kui algselt pidi ta vastutama praktikandile jõukohaste lihtsamate ülesannete eest, siis tervisekriisist tingitud tööjõupuudus tegi temast Hunt Kriimsilma, kes toimetas saatkonnas mitmel rindel. Paljud töötajad, kes olid vahepeal linnast lahkunud, ei saanud sinna tagasi tulla. Peking oli justkui suletud riik. “Ühel hetkel olin ainukene hiina keelt rääkiv töötaja saatkonnas. Tööpäevad olid kaheteisttunnised. Alguses oli näiteks tükk tegemist, et Sloveeniasse kaitsemaske hankida. Samuti abistasin kuut diplomaati. Pidin nädala ajaga kõik tavaprotseduurid selgeks saama."

Kuigi Gregor sai Hiinas sisse mainekasse doktoriõppe programmi ja tal avanes võimalus sinna kauemaks jääda, siis ideoloogiliste erinevuste tõttu otsustas ta, et õigem oleks eneseteostust mujalt otsida. "See on väga hea ülikool, aga politoloogia pole ilmselt kõige parem eriala, mida seal õppida," möönab mees.

Hiina keel tõi Eestisse

Arvestades Hiina positsiooni maailmaturul, on nõudlus selle keele valdajate järele mõistagi suur. Ka Gregoril oli laual mitmeid pakkumisi, mille vahel valida, kui ta Hiina peatükk möödunud aastal lõpule jõudis. Ka Sloveeniast. Paraku on tema kodumaal hetkel võimul poliitilised jõud, mis tüürivad riiki autokraatlikus suunas. Seetõttu ta hetkel sinna ei kibele. "Meil on viimased kuus kuud kehtinud komandanditund ja see on olnud täiesti ebavajalik. Eestis ma näiteks ei näe, et politsei oma jõudu ebaproportsionaalselt kasutaks."

"Saatsin kuu aja jooksul välja üle viiekümne CV. Eesti ettevõte, kus ma täna töötan, oli üks esimesi, kes minuga ühendust võttis. Nende asjaajamine oli muljetavaldavalt kiire ja efektiivne. Mulle sobivad väärtused kumasid välja kogu kommunikatsiooni vältel." Eesti oli Gregorile juba ennegi tuttav. "Olen täheldanud, et väikestest riikidest pärit inimesed teavad ka ise teisi väikeriike paremini kui näiteks suurriikide kodanikud."

"Teadsin, et eesti keel on väga raske. Minu jaoks eriti S-tähed. Võtsin eesmärgiks, et mõned põhiväljendid nädala ajaga enne siia saabumist selgeks saada. Ma usun ütlemisse, et kui räägid keeles, mida teine inimene mõistab, siis leiavad mõistused ühise keele, ent kui räägid teise inimese emakeeles, siis leiavad südamed ühise keele. Mulle meeldib eesti keel, see kõlab nagu laulmine. Ma tunnen ka, et ka eestlased hindavad, kui ma kohalikus keeles räägin. Saan sageli vastuseks sooje naeratusi. Ma ei näe eestlastes seda külmust, millele mõned välismaalased sageli vihjavad."

Hoolimata hetkel kehtivatest piirangutest on Gregoril õnnestunud juba teha põgusat tutvust ka Eestimaa loodusega ja käia isegi varakevadist karulauku korjamas. Peagi, kui piirangud leevenevad, jagub avastamisrõõmu veelgi. Õnneks on tal peale töökaaslaste tekkinud veel üks kohalik sõber tema akna taga uudistav kajakas Stefan.