Möödunud aasta keskel avas Wiking Kopenhaagenis maailma esimese õnnelikkuse teemalise muuseumi. Samuti nõustab ta Põhjamaade ministrite nõukogu ja aitab neil mõista, milline on sotsiaalmeedia mõju noorte heaolule. Lisaks sellele tegeleb ta üleilmse teadustööga, mis uurib Covid-19 mõju inimeste õnnelikkusele, vahendab The Guardian.

Tundub nagu oleks viirus kuulutanud sõja emotsioonile, millele Wiking oma karjääri on pühendanud. Kuna suur osa maailmast on sotsiaalses isolatsioonis ja elab kitsastes eluruumides, siis on viimane aasta olnud paljude inimeste mälus üks süngemaid aegu.

Paraku pole üksindus, ärevus ja kannatused täna suurele osale inimestest võõrad. Niisiis, kas nende jaoks, kelle tuju on nullis ja kes vajavad hädasti dopamiinidoosi, on võimalus piirangute kiuste rõõmsamaks muutuda? Või ehk on pandeemia aidanud tänu tagasihoidlikumale elustiilile mõista, mis meid tegelikult õnnelikuks teeb?

Pärast sotsioloogia, politoloogia- ja majandusõpinguid liitus Wiking jätkusuutlikkuse mõttekojaga. Kui ta aastaid tagasi ühel õhtul töö käigus ÜRO õnnelikkuse raporti otsa komistas, siis küsis ta endalt kohe: miks Põhjamaadel nii hästi läheb?

Õnnelikkuse jälgi ajades

See mõte hoidis teda öösiti üleval ja lõpuks otsustas ta töölt ära tulla. "Mõtlesin, et võin ju edasi töötada, kuigi ma ei tunne oma töö suhtes kirge või võtta ette pöörane idee ja vaadata, kuhu see läheb. Alguses olime lihtsalt mina, halb sülearvuti ja hea mõte."

Wikingut hakkas edu saatma 2016. aastal, kui ta avaldas teose “Väike hygge-raamat. Kuidas taanlaste kombel hästi elada”. Raamat käsitles hubast ja rahulikku elukunsti Taani karmis talves ja seda müüdi üle miljoni eksemplari kogu maailmas.

Kuid Õnnelikkuse uuringute instituut on justkui tema laps. Selle lugu kõlab nagu Hans Christian Anderseni muinasjutt, kuid kutsikate ja jäätise asemel on tema kontoris kümme analüütikut, kes kasutavad kogutud teavet valitsuste, sihtasutuste, tööandjate ja mõjuinvestorite nõustamiseks.

Eluga rahulolu on jäänud samale tasemele võrreldes varasemate aastatega

Õnnelikkuse kvantifitseerimine on keeruline, kuid mitte võimatu, ütleb Wiking ja lisab: “Me mõõdame paljusid subjektiivseid näitajaid nagu stress, üksindus ja depressioon, miks siis mitte ka õnnelikkust?” Üks tema subjektiivsete näitajate mõõtmise viise on aja jooksul jälgida samu isikuid.

Pandeemiauuringu raames küsitles Õnnlikkuse uuringute instituut igat osalejat 3211-st kuni kuus korda iga kolme kuu jooksul. Uuring jagas õnnelikkuse tunded erinevateks osadeks, sealhulgas üldiseks rahuloluks eluga. Tuginedes Aristotelese mõtetele hea elu (eudaimonia) osas, uuriti muu hulgas, kas inimestel on elus eesmärk ja nad tunnevad, et nende elu on tähenduslik.

Uuring näitas, et kuigi pandeemiaajal on igapäevased meeleolud langenud, ei ole eesmärgitunne siiski kadunud. Ka ÜRO värskes õnnelikkuse aruandes tunnistati igapäevase kurbuse ja muretsemise 10% -list kasvu, samas tõdeti, et rahulolu eluga on jäänud samale tasemele varasemate aastatega. Mitmed küsitlused on näidanud, et inimesed on Covid-19 ajal olnud isegi õnnelikumad.

Miks pole toimunud märgatavat õnnelikkuse langust?

Hea toidu lauale panek ja selle nautimine koos lähedastega on endiselt võib-olla kõige universaalsem õnnelikkuse allikas.

Wikingi sõnul on kadunud väsitavad pendelrännakud tööle ja tagasi, aeg perega on pikenenud ja enamiku inimeste jaoks on peamised õnnelikkuse toetajad püsinud üsna stabiilsena. "Hea toidu lauale panek ja selle nautimine koos lähedastega on endiselt võib-olla et kõige universaalsem õnnelikkuse allikas," tunnistab ta.

Pandeemia on tõstnud au sisse rõõmu lihtsatest naudingutest. Seos õnne ja raha vahel on aastate jooksul hästi dokumenteeritud ja kuigi üldiselt on rikkad inimesed õnnelikumad kui vaesed, ei osta raha õnne, vaid rahata olemine ning see, kui ei suudeta endale toitu ja peavarju lubada, teeb õnnetuks. Kui teatud piir on ületatud, siis mõistliku sissetuleku juures ei loo paarisaja lisaeuro teenimine ja kallim pudel veini suuremat õnnelikkuse tunnet.

Just pandeemia on seostele rikkuse ja õnnelikkuse vahel tähelepanu tõmmanud. "Eksootilistel puhkustel ja uhketes restoranides ei saa käia, küll aga jalutamas. Ehk taipasime sel aastal paremini kui kunagi varem, et võime leida õnne lihtsate, kõigile kättesaadavate asjade kaudu." Ta ütleb, et oleme jõudnud asjadest oleneva õnnelikkuse tippu, samas kui matkad või näiteks ujumine on usaldusväärsemad meeleolutõstjad.

Ameerikas öeldakse, et õnnelik mees on see, kes teenib 100 dollarit rohkem kui naise õe abikaasa.

Covid-19 on vähendanud ka sotsiaalse võrdlemise võimalust. “Ameerikas öeldakse, et õnnelik mees on see, kes teenib 100 dollarit rohkem kui naise õe abikaasa. Sellist mõtteviisi kinnitavad ka andmed," ütleb Wiking. Me tunneme rõõmu sellest, et oleme edukamad kui naabrid või sõbrad kuid muutume ärevaks, kui me seda ei ole. Kuna sotsiaalmeedias on vähem pilte Michelini tärni restoranides einestamisest ja eksootilistel saartel šampanja joomisest, on pandeemia vähendanud ängi, kadedust ja ilmajäämise hirmu. See, et kellelgi pole lõbus välja arvatud Kardashianitel ja tüütutel austraallastel , muudab meie meeleolu paremaks.

Need pandeemiaaja vaatlused kinnitavad suurt osa järeldustest, mida Wiking viimase kaheksa aasta jooksul oma töös on teinud. Samuti on Õnnelikkuse uuringute instituudi tõus langenud kokku laiema ülemaailmse liikumisega. Valitsused ja laiem avalikkus on hakanud õnnelikkust tõsiselt võtma.

Me peame tunnistama ka väliseid ja geneetilisi tingimusi ega tohi kogu vastutust õnnelikkuse eest üksikisiku õlule panna.

2008. aastal viis Bhutan läbi oma esimese rahvusliku õnnelikkuse uuringu; 2016. aastal seadsid Araabia Ühendemiraadid ametisse õnnelikkuse ministri; ja 2019. aastal kehtestas Uus-Meremaa heaolueelarve, et rakendada poliitikaid, mis arvestaksid kodanike elukvaliteediga. Vahepeal on Yale'i, Berkeley ja Bristoli ülikoolides tärganud tohutult populaarsed õnnelikkuse psühholoogia kursused ning autorid ja ettevõtjad täidavad raamatupoode ja rakendusi näpunäidetega, mis aitavad elada õnnelikumat ja tähenduslikumat elu. Samas möönab Wiking: "Me peame tunnistama ka väliseid ja geneetilisi tingimusi ega tohi kogu vastutust õnnelikkuse eest üksikisiku õlule panna."

Tõepoolest. Kui vaadata ülemaailmset õnnelikkuse edetabelit, on kümme parimat riiki Põhjamaad, Holland, Uus-Meremaa, Šveits kõik jõukad. Raha loeb. Ometi on sarnase SKP-ga riikides kodanike eluga rahulolu tase erinev ja mõned vaesemad riigid, näiteks Costa Rica, saavutavad kõrgeid tulemusi.

Mulle meeldib öelda, et Põhjamaad pole kõige õnnelikumad maailmas – nad on kõige vähem õnnetud.

Rahva edu rikkuse heaoluks muutmisel tuleneb enamasti tema võimest kõrvaldada õnnetuse allikad, ütleb Wiking. Mõned, kes selliste probleemidega rinda pistavad, on näiteks Itaalia, kus naised on soolise ebavõrdsuse tõttu meestest oluliselt vähem õnnelikud; Hispaania, kus noorte kõrge töötus mõjutab moraali; ja Lõuna-Korea, kus survet noorte õppeedukusele on seostatud kõrge enesetappude määraga. Seevastu Taani laialdane juurdepääs haridusele ja tervishoiule eemaldab ärevust tekitava konkurentsihimu. "Mulle meeldib öelda, et Põhjamaad pole kõige õnnelikumad maailmas nad on kõige vähem õnnetud," märgib Wiking.

Jättes rahvuse kõrvale, siis kui üksikisik üritaks teadlikult pingutada, et saada õnnelikumaks, kas see on võimalik? Või tähendavad geenid ja muud tegurid seda, et oleme igaveseks liimitud ühte punkti naeratuse spektris? "Ma arvan, et see on võimalik," ütleb Wiking ja teda toetab positiivse psühholoogia diskursus, mis on olnud tõusev trend alates 1990. aastate lõpust ja viitab muutuste võimalikkusele. Kuid nagu teisedki kinnitavad, see pole kiire lahendus.

Peate kõvasti vaeva nägema uute käitumisharjumuste väljatöötamiseks, mis võiksid aidata kaasa muremõtetest lahti saamisele.

"Ma ei usu, et ainuüksi raamatud või loengud on piisavad käitumismuutuste drastiliseks muutmiseks," ütleb psühholoogiaprofessor Bruce Hood, kes juhib Bristoli ülikooli õnnelikkuse teaduse kursust. "Teadmistest üksi ei piisa, ja nagu Aristoteles märkis, on vaja tegutseda," märgib ta. "See tähendab, et peate kõvasti vaeva nägema uute käitumisharjumuste väljatöötamiseks, mis võiksid aidata kaasa muremõtetest lahti saamisele. Igasugused rakendused ja kursused võivad seda vaid toetada."

Sellegipoolest on suitsust, peeglitest ja osavast turundusjutust läbinägemiseks vaja perspektiivi. Oleme igavesti lootusrikkad, et kui ostame mõne kindla toote või osaleme teatud kursustel, siis muutume natuke rõõmsameelsemaks. Sarnaselt eneseabile on ka õnnelikkuse sektor täis karismaatilisi inimesi, kes pingutavad igavese õnne leidmise lubadustega pisut üle.

Olulised on inimsuhted; lühike aeg, mis kulub tööleminekuks ja rahuldust pakkuv töö; piisavalt raha, et asjadega hakkama saada; loeb, kuidas meil läheb võrreldes teistega.

Suur osa sellest informatsioonist, isegi sellest, mis on pärit lugupeetud ekspertidelt, on ilmne. "Ma tõepoolest soovin, et seal oleks imeravim, kuid kahjuks seda pole," ütleb Wiking. "Ma arvan, et inimesed teavad paljusid asju, millest ma räägin: olulised on inimsuhted; lühike aeg, mis kulub tööleminekuks ja rahuldust pakkuv töö; piisavalt raha, et asjadega hakkama saada; loeb, kuidas meil läheb võrreldes teistega.” Isegi kui inimesed juba teavad mingeid asju, siis neid tuleb ikka aeg-ajalt meelde tuletada näiteks tõsiasja, et rohkem raha ei tähenda alati suuremat õnnelikkust.

Saladus on see, et saladust pole.

Kui inimene tunneb, et tema õnnelikkuse tase on takerdunud kümne punkti skaalal viiele, siis võiks ta endalt küsida: mida on vaja, et jõuda kuue juurde? Kui olete üksildane, võib see tähendada mõne klubiga liitumist (Taanis on see kuum teema), et näha, kas teil õnnestub uusi sõprussuhteid luua, selgitab Wiking. "Saladus on see, et saladust pole," lisab ta. Tuleb lihtsalt teadlikult tegutseda selle nimel, mis võiks meie elu päikselisemaks muuta.

ÜRO õnnelikkuse raporti tulemused 2021. aastal

1. Soome
2. Island
3. Taani
4. Šveits
5. Holland
6. Rootsi
7. Saksamaa
8. Norra
9. Uus-Meremaa
10. Austria