Israel Hayomi teatel pidas Netanyahu umbes 30 telefonivestlust Pfizeri juhi Bourlaga ja neist võttis osa ka Iisraeli endine suursaadik USA-s Dermer.

Dermer pidas Bourlaga ka eraldi läbirääkimisi, et veenda viimast Iisraeli katsetusbaasiks valima.

Netanyahu ja Dermer tõid esile, et Iisraelil on olemas oma elanikkonna haiguslugude arvutiandmebaas, mis ulatub 30 aasta taha, ja rõhutasid kohalike kliinikute katvat võrgustikku, mis saavad manustada vaktsiini kiiresti ja efektiivselt. Lisapunkt Iisraeli kasuks oli väiksus, aga mitte liigne väiksus.

Pfizeri esindajad vastasid, et ka Eesti täidab need kriteeriumid, aga siis lõid Netanyahu ja Dermer lauda oma trumbid: Iisraeli kogemuse eriolukordadega, mis võimaldab tegelda igasuguse olukorraga, mis võib vaktsineerimiskampaania tõttu tekkida, ning Iisraeli demograafilise mitmepalgelisuse. Need argumendid kallutasid lõpuks kaalukausi Iisraeli kasuks.

„Teil on siin elanikkond sajast erinevast riigist. Negatiivse reaktsiooni korral vaktsiinile tuleb ulatuslik ja täpne meditsiiniline informatsioon seoste kohta, kui neid on, isiku etnilise tausta ja vaktsiini mõjude kohta,” ütles Netanyahu Bourlale.

Läbirääkimistel osalenud allikad ütlesid Israel Hayomile, et elanikkonna eripalgelisuse argument oli see, mis pani Bourlat soovitama Pfizeri direktorite nõukogule Iisraeli valimist esimesena vaktsineerimiseks üleriiklikul tasemel.