Anna Leena kogemuslugu: eseme mõjust enne aru ei saa, kui seda ei ole

Noorteinfoportaali Teeviit märtsikuu teemaks oli minu digielu. Sellega seoses rääkis Tallinna Ülikooli psühholoogia tudeng Anna Leena Koržets oma kogemusest seoses nutipaastuga. Kuidas teha elus valikuid, oma aega targalt planeerida - nendel ja muudel inspireerivatel teemadel tuleb juttu ka neljapäevases #SISUKASVAHEAEG saates, rohkem infot: delfi.ee/sisukasvaheaeg

Kas sa oled kunagi mõelnud, milline inimene sa oleks, kui sotsiaalmeediat ei eksisteeriks? Kas sulle meeldiks samad asjad, mis sulle praegu meeldivad, kas sa räägiks, mõtleks või käituks samamoodi?

Just need samad mõtted mind eelmine suvi kummitama hakkasid. Mõistsin, et ega ma muud moodi teada ei saa, kui ma sotsiaalmeediast mõneks ajaks loobun. Et kiusatusele ei saaks lihtsalt vastu panna, otsustasin sammu edasi astuda. Tegin lausa nii pika sammu, et leidsin end Euronicsist üle pika aja uut nuputelefoni ostmast. Minu esialgne plaan oli, et kogu eksperiment võtab aega kaks nädalat. Endalegi üllatuseks venis see kolme kuu projektiks. Küll aga tuleb meeles pidada, et pidasin aktiivselt üleval oma Instagrami kontot, nii et tegin endale erandi korra päevas postitamiseks, aga ei midagi enamat.

Esialgu arvasin, et minu suurim puudus saab olema Google Maps. Ühelt poolt sellepärast, et minu navigeerimisoskus kipub olema pigem kesine ja teisalt see tundus ainuke vidin olevat, mida ma asendada ei suutnud. Kaardiga ringi käimine oleks olnud loomulikult üpriski humoorikas, kuid tundus veidi liiast.

Eksperimendi algus ei olnud nii keeruline kui võib tunduda. Olin enne kõiki sõbrannasid hoiatanud ja sain seniste sõnumite asemel telefonikõnesid. See osutus ainult boonuseks, sest juttu jätkus kauemaks. Samuti oli kihvt kuulata mu analoogi trollis kõva häälega helisemas.

Kuigi algus oli lilleline, tekkis mul õige pea uus obsessioon – Youtube. Sain peagi aru, et ei võtnud seda teekonda ette, et üks probleem asendada teisega ja peale mõistliku läbirääkimist iseendaga otsustasin ka sellest loobuda.

Märkasin, et mul tekkis palju rohkem aega, et mõelda ja vaadata ringi. Samuti tundsin, et mul on taas kontroll oma aja üle. Eks see tihti peale ole nii, et eseme mõjust enne aru ei saa, kui seda ei ole. Küll aga ilmnes üks probleem. Ei see ei olnud nõutuna navigeerimine, vaid ühest kohast teise jõudmine. Nimelt unustasin välja otsida endale takso numbri ja tihti tuli ette olukord, kus pidin kellegilt paluma endale transport kutsuda. Tuleb välja, et ka paljudel teistel pole helgematest aegadest taksonumbrid säilinud.

Kui sa vähegi mõtled nutivaba nädalat harrastada, siis ma soovitan soojalt proovida. Või isegi kui sa seni pole selle peale mõelnud, siis proovi.

Ma pole sugugi nutivastane inimene. Leian, et tehnoloogia on toonud nii palju huvitavaid ja kasulikke võimalusi, kuid vahepeal tunnen, et ma ei ole kogu asja peremees vaid vastupidi – nutielu dikteerib minu oma. Kui avastan ennast jälle sellisest olukorrast, siis tuleb teha paus.

Üks soovitus ka – leia endale asendustegevus. Kandsin endaga pidevalt kaasas raamatut, sest pikapeale aknast välja vaatamine tüütas ära.

Vastust küsimusele, milline inimene ma ilma sotisaalmeediata oleks ma tollel korral ei leidnud. Siiski sain teada, et vahepeal tuleb kõik pulkadeks lahti võtta, et kõik paremini jälle üles ehitada. Soovin sulle edu katsetamisel! 😉

Küsis ja toimetas sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Marieta Lokk.