Sirgala on Vene piiri lähedal asuv kummitusküla – Mustjõe kordonini on sealt 14 kilomeetrit. Kunagi oli elu siin vaikne ja mõnus. Asula keskel on bussipeatus, seal on ka mõni maja, neist mõni 2-korruseline, aga mõni lausa 4-korruseline. On ka mälestusmärk nõukogude sõdurile, aga ka ehitise järgi otsustades kultuurimaja ja kool. Kõik on lagunenud. Kool ja kultuurimaja oleks justkui pommirünnaku üle elanud – kunagised elumajad vaatavad tühjadele tänavatele lõhutud akende tumedate silmadega. Kõik meenutab väga Ukraina Pripjati. Varesed oma kraaksumisega teevad õudset olukorda veel hullemaks.

Kaugelt kostab naisterahva hüüdeid, kes kõigest hingest oma meest viinavõtmise eest sarjab ja väljendeid sealjuures ei vali.

Meil on kokku lepitud küla keskel kokkusaamine Aleksei Jegorovi ja Ruslan Kariniga, kes juba mitu kuud päästavad üht kohalikku elanikku – kõik kutsuvad seda meest Dimkaks. Nad soovivad mehe päästa näljast, külmast ja lihtsalt üksinduse käest.

Läheneme 4-korruselisele telliskivimajale, mis välimuse järgi on ehitatud 1960-ndatel aastatel. Selles majas nagu ka naabritel pole paljudel korteriakendel klaase ees. Käes on märts, on õudselt külm. Õues seisab ehitud kuusk.

Elu on olemas


Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega