ERISAADE | Tõnis Saarts: poliitmaastik on polariseerunud EKRE ja Reformierakonna vahel

Eesti poliitika maailmavaateline telg jookseb Reformierakonna ja EKRE vahelt ning kõik teised parteid peavad valima - kummale poole nad jäävad?

Kas Eesti poliitika kaks suurt vaala on EKRE ja Reformierakond? Politoloog Tõnis Saarts Keskerakonda veel päris maha ei kannaks – vahefinišis on küll näha, et EKRE on end Keskerakonnast populaarsemaks rebinud, kuid tõde selgub alles suve lõpus. „Kui augustis on seis samasugune, et EKRE on Keskerakonnast ees, siis võib öelda, et on toimunud oluline muutus ja nihe,” sõnab Saarts Delfi Erisaates.

Eesti poliitiline maastik on uues ajajärgus. Kui seni on põhiline küsimus olnud poliitikas rahvus ja vene vähemus, kus rivaalitsesid Reformierakond ja Keskerakond, varem veel Isamaa ja Keskerakond, siis viimasel neljal-viiel aastal on konflikti eristavaks teljeks liberaalsus ja konservatiivsus, suletus ja avatus.

Valitsuse vahetus Keskerakonnale lühiajaliselt hästi ei ole mõjunud. Nende vene keelt kõnelev tuumikvalija näib Saartsi hinnangul olevat Keskerakonnas pettunud ning tekkinud vaakumit üritab ära kasutada EKRE.

Traditsiooniline perekond, põlevkivi ja immigratsioonivastasus on teemad, mis venekeelsele valijale läheb korda ja mida EKRE neile ka pakub. Ent Helmete erakond oskabki Saartsi hinnangul hästi oma sõnumit oluliseks teha. Vaja, teeb sääsest elevandi, kuid avaldab siiski valijatele mõju. Vaja, räägib ühele üht juttu, teisele teist. „Oskavad otsad lahti jätta,” kirjeldab seda Saarts ning toob näiteks, kuidas korraga suudetakse imponeerida nii vaktsiinivastastele kui ka rangemate koroonapiirangute pooldajatele.

Populaarseima partei – Reformierakonna – edu taga on aga teatav vaikiv valik ja vastandumine EKRE-le. „Polariseerumise tingimustes jõujooned loksuvad üsna paika ja toimub teatud kivistumine,” kommenteerib Saarts. Kusjuures tuleb oravatele toetus vaat et vaikimisi. Erakonna juht ja peaminister Kaja Kallas ei pea tugeva toetuse nimel ühtegi lisakäiku tegema. „Et tänast taset hoida, peab Kallas mitte ebaõnnestuma. Mingit edu pole vaja,” sõnab Saarts.

Kõige huvitavam on ta sõnul aga see, et millise poole valivad selles vastandumises Isamaa ja Keskerakond ja kuidas suudavad end kahest võtmeerakonnast eristada.

Vanadele väikse toetusega erakondadele – sotsidele ja Isamaale – on ka parajaks peavaluks parlamendiväline erakond Eesti 200, mis on mõlema toetust ära söönud. „Kui [Eesti 200] peaks õnnestuma, on see Isamaale ja sotsidele tõsine hoiatusmärk või isegi eksistentsiaalne oht,” selgitab Saarts. Kaks väikse toetusega erakonda on veel elus, kuna neid hoiab üleval nende vanud, nende valijaskonna tuumik.

Poliitmaastikul on kõik ideoloogilised teljed täidetud ja iga erakond peab otsima õige niši, kuhu mahtuda. Õige maailmavaatelise tasakaalu otsimist kirjeldab ka Isamaa siseheitlus. „Isamaa probleem on, et ta on kiilutud Reformierakonna ja EKRE vahele,” sõnab Saarts. Kui partei valiks Parempoolsete liberaalsema kursi, ollakse Eesti 200-le ja Reformierakonnale väga sarnane. Konservatiivsena aga EKRE-le. Liigub siis Isamaa ühele või teisele lähemale, on valijal keeruline mõista erakonna erinevust võrreldes teistega.

Saarts pakub, et praeguses olukorras on Isamaal ehk kasulikum olla EKRE-le lähemal. On konservatiivseid valijaid, kellele viimase jõuline ja mitte nii viisakas stiil ei sobi. Ent kui Reformierakond ja Eesti 200 peaksid mõne vea tegema, oleks see jällegi vesi Parempoolsete veskile.