Aivar ja Signe Pohlak olid kolmapäeval linnakohtus, kuna naine soovib abielu ametlikult lahutada, perekonnanime vahetada ja hirmsa mineviku unustada, kirjutab SL Õhtuleht.

20 aasta pikkust abielu meenutab Signe kui pikka hirmuööd.

“Ma ei ole oma elust varem rääkinud põhjusel, et tahan lapsi kaitsta,” ütles Signe Pohlak ajakirjanikule.

Esimest korda püüdis naine Aivar Pohlaku tõelisest olemusest rääkida anonüümselt. Lugu, mis ta Eesti Päevalehes rääkis, tõrkus terve mõistus uskumast. Selgub, et Aivar Pohlak on kõik need aastad pärast tööpäeva lõppu kuritegelikku elu elanud.

Näiteks keelas Aivar Pohlak naisel naerda, kuna see oli mehe arvates debiilsuse tunnuseks. Kodus ei tohtinud olla peegleid. Naine ei tohtinud kohtuda vanemate ja sõpradega. Isa juubelile pääses ta vaid tänu sellele, et torkis nii kaua hammast, et see hakkas valutama. Külalisi käia ei tohtinud, Aivari sõpru pidi ta vastu võtma alasti. Seks Aivariga oli alati vägivaldne.

“Olen iga asja pärast peksa saanud. Kui ütlesin talle, et armastan teda kõigest hoolimata, vedas ta mind maja esimesele korrusele ja peksis. Ootasin hirmuga, millal ta mind maha lööb,” meenutas Signe.

Kui Pohlakul sekretäriga suhe tekkis, teatas ta abikaasale, et on lastele uue ema leidnud, ja pakkus laste eest kuus miljonit krooni. Signele pakkus ta võimalust koduabilisena majja teenima jääda.

Kuna Pohlakud elasid maal, ei torganud perevägivald silma.

Kui naine kord tütrega kodust põgenes, sõitis Aivar Pohlak talle oma autoga külje pealt sisse.

“Kui mu tuttavad seda lugu lugesid, ütlesid nad, et see kõik oli vaid jäämäe veepealne osa,” ütles Signe.

Aivar Pohlak ei ole jutte oma vägivaldse loomuse kohta kinnitanud ega ümber lükanud.

Varem on ta naist puudutavale küsimusele vastanud nii: “Esiteks ei kasuta ma isegi kunagi sõna “naine” — sest minu arvates on see ropp sõna. Ütlen alati “laste ema”. Ta jagab minu vaateid ja püüab aidata nii palju kui suudab.”