Venemaa põristab Ukraina suunas ähvardavaid trumme, koondab väehulki ja Kremli propagandamasin muudkui ähvardab. Rahvusvaheline üldsus on juba väga mures, kas Moskva võib mõelda uutele agressiivsetele sammudele Ukraina vastu. Täna sõidavad erakorralisele kiirvisiidile Kiievisse Balti riikide välisministrid, sealhulgas Eesti välisminister Eva-Maria Liimets, et näha ja kuulda, kuidas kohapeal olukorda nähakse. Delfi „Erisaade“ võttis ühendust Eesti saadikuga Kiievis, Kaimo Kuusega, ja küsis, mida toimuvast täpsemalt arvata ning kuidas Ukrainas ohtu tajutakse. Saatejuht on Raimo Poom.
1x
00:00

Suursaadik nentis, et viimase kuu jooksul on olukord pingestunud. „Venemaa on Ukraina lähistel vedanud juurde relvajõude nii Voroneži, Rostovi lähedale kui ka Krimmi. Vene relvajõudude tegevust tuleb alati väga tõsiselt võtta ja hoolikalt jälgida, sest Venemaa on oma tegevusega näidanud, et nad võivad oma naabritele kallale tungida.“

Kuusk viitas, et jõuga ähvardamine võib ühest küljest kujutada Venemaa soovi panna Ukraina teatud nõudmisi täitma. „Praeguseks hetkeks on Vene-Ukraina sõda ja kaasnevad läbirääkimised tupikusse jõudnud, patiseisu. Normandia ja Minski kontaktgrupp on seisnud praktiliselt sügisest ja võib-olla Moskvale üllatuseks pole demokraatlik Ukraina Venemaa nõudmiste ees kapituleerunud. Ja tundub, et autoritaarsel Venemaal polegi muud mõjutusvahendit, kui jõud.“

„Kiievi vaatest on hetkel tegemist sõjalise survega Ukrainale ja võib-olla mõneti ka Läänele. Sõjalise surve eesmärk ongi jätta teisele poole mulje, et kohe läheb suureks sõjaks. Olukord näeb välja halb, sest Moskva tahab, et see võimalikult halb välja näeks,“ rääkis suursaadik.

Küsimuse peale, kas Ukrainas hinnatakse, et praegune Venemaa vägede koondamine võib viia ka samasuguse kuuma sõjani nagu 2014. aastal, vastas Kuusk, et osaliselt ongi juba olukord kuum, aga laiaulatuslikku sõda Venemaa hetkel koondatud üksustega Ukraina vastu pidada ei suuda.

„Ukraina on viimased seitse aastat olnud Venemaaga sõjas. Selle aja jooksul on hukkunud rohkem kui 13 000 inimest. Eelmise aasta augustist kehtis vaherahu ja 1. augustist aasta lõpuni hukkus viis Ukraina kaitseväelast. Nüüd viimasel ajal pingestunud olukorra kulminatsiooniks saab praktiliselt iga päev üks-kaks Ukraina kaitseväelast surma, sel aastal on hukkunuid juba 30. Kui me räägime kaevikusõjast, siis see ongi kuumaks läinud,“ nentis Kuusk.

„Venemaa juhtkond on aga selle vägede kuhjamisega loonud omale edasiseks valikuvariante, kuhu hulka kuulub ka võimalik valus rünnak Ukraina vastu. See võib olla väljatung Krimmist, et võtta enda kätte veekanalite peal olevad kaks tammi, et taastada veevarustus Krimmi. Hetkel Dnepri jõest tulev kanal ei vii Krimmi vett. Aga kõik võib minna ka täiesti teises suunas. Võib tekkida olukord, et kui möll vaibub, on Venemaa mõnes teises piirkonnas tekitanud uue reaalsuse ja me oleme n-ö post factum olukorras,“ seletas saadik.

Hetkel hindas Kuusk siiski suuremahulise sõja käivitumise väljavaadet väikeseks. „Praegu olemasolevate üksustega, mis on juurde toodud ja siin olnud, laiaulatuslikku sõda Ukraina vastu Moskva korraldada ei suuda. See jutt Kremlist, kuidas nad Kiievi ära võtavad, lihtsalt ei päde. Miljonilinnasid niimoodi ära ei võeta.“

Saatest saad edasi kuulata, milliste Venemaa nõudmiste ees Ukraina ei kavatse kapituleeruda. Saadik seletab lahti ka selle, miks võib üheks Venemaa tahtmiseks olla Krimmist väljamurdmine vee saamise nimel. Juttu tuleb aga ka sellest, kuidas on Ukraina alates 2014.15. aastate lahingute ajast suutnud oma kaitsevõimet kasvatada, ehk kas Venemaal oleks ikka varasemaga võrreldes sama lihtne oma naabriga sõtta minna. Kuusk hindab ka seda, kas pikka aega Venemaa poolt avaldatud sõjaline surve on Ukraina ühiskonda nende aastate jooksul suutnud lõhestada või on see hoopis varasemast enam kokku liitnud.