Unimed Sõpruse hambakliiniku hambaarst dr Hedvig Alasi ütleb, et esimest korda võiks lapsega hambaarstile tulla tema teisel eluaastal ehk siis, kui suhu on lõikunud kõik piimahambad. Samas loomulikult võib tulla ka varem ehk juba siis, kui suus on alles esimese hambad. Esimene visiit on tutvustav – laps saab uudistada hambaravikabinetti ja töövahendeid, teha tooliga sõitu ning tutvuda oma hambaarstiga. Hambaarst kontrollib suuõõne üle ja kui vaja, siis lakib hambad üle fluorlakiga. Oluline on, et arstilkäigust tekiks positiivne emotsioon.

Enamasti sobib lapsele seesama arst, kes ravib vanemalgi hambaid. Hea on, kui arstiga tekib selline kontakt, et tema juures jäädaksegi käima ja laps ei peaks iga kord kabinetis võõra inimesega kohtuma.

Hirmu ennetus on vanemate töö

Dr Alasi ütleb, et hirmunud lapsi satub ikka aeg-ajalt hambaravikabinetti. See, et laps suhtub hambaarsti alguses natuke ettevaatlikult, on täiesti normaalne, sest tema jaoks on ju tegemist uue keskkonna ja võõra inimesega. „Sõbralikult lapsele asju selgitades saame tavaliselt esmase hammaste ülevaatuse ilma probleemideta tehtud,“ sõnab hambaarst.

Ta rõhutab lapsevanemate tähtsat rolli koduse eeltöö tegemisel enne arsti juurde tulekut. „Lapsele tuleb seletada, kuhu minnakse ja mis eesmärgiga. Selgitada, et kõik inimesed käivad hambaarsti juures ja et see on täiesti tavaline asi,“ õpetab dr Alasi.

Hirmsaid (ja sageli ka väga vanu) lugusid juhtumistest hambaarstikabinetis pole vaja lapse kuuldes kunagi rääkida. „Kui lapsel on tekkinud hirm juba enne hambaarsti juurde tulekut, siis selleks on enamasti põhjust andnud perelt või sõpradelt kuuldud jutud. Tavaline on ka see, et vanem kannab oma hirmud lapsele üle. Võib olla nii, et ta ise läheb arstile vaid äärmisel vajadusel ja samamoodi viib ta ka oma lapse arsti juurde alles siis, kui mõni hammas on hakanud juba valutama.“

Kui tihti arsti juurde?

Lapsed peaksid käima hambaarsti juures kaks korda aastas ehk iga 6 kuu tagant. „Nii harjuvad nad visiitidega ja probleemidele saab jälile enne, kui need suureks arenevad,“ ütleb dr Alasi. „Väikeste kaariesekahjustuste parandamine on kindlasti lihtsam ja kiirem nii lapsele kui ka hambaarstile.“

Sage kontrollis käimine aitab ka hinnata, kas igapäevane suuhügieen on piisav või vajaks kuskilt veidi järeleaitamist ja hambaarsti nõu. Alates 6-7ndast eluaastast võiks lapsele teha ka iga kahe aasta tagant hambaröntgeni, et hinnata kõikide jäävhammaste algmete olemasolu ja asendit lõualuudes.

Aga kui hammastel ei ole üldse midagi viga, kas siis peab ka arstile tulema? „Jah, isegi sellisel juhul tuleb kindlasti kontrollis käia. Nimelt vaatab hambaarst lisaks hammastele üle ka igemed, huule- ja keelekida kinnituse ja hambumuse,“ sõnab dr Alasi.

Arstina näeb ta kahjuks aeg-ajalt ka neid väikesi patsiente, kes jõuavad tema juurde nii hilja, et nende hammastega on juba suured mured – näiteks hulgikaaries või hambajuurepõletikud. Nii võib hammaste raviks vaja minna lausa üldnarkoosi. „Ka arvab osa vanemaid siiani, et piimahambad ravi ei vaja, kuna need ju nagunii vahetuvad ära. See on väga vale arusaam, sest ravimata jäänud piimahambad võivad tekitada väga ägedaid põletikke. Terved piimahambad hoiavad kohta jäävhammastele ja hoolitsevad õige hambumuse välja kujunemise eest,“ selgitab hambaarst.

Rohkem infot, kuidas hoida head suutervist, leiad Unimedi blogist.

Unimed Hambakliinikud
Tegevusluba: L03878
www.unimed.ee