SUUR LUGU | Sügisest avatava individuaalse lähenemisega Tabasalu kogukonnakooli juht: meie eesmärk ei ole eliitkoolidega võistelda, vaid noori eluks ette valmistada

Grete-Stina Haaristo (31) on üks Eesti noorimaid koolijuhte. Endine Pala kooli direktor kutsub täna ellu Tabasalu gümnaasiumit, mis võtab sel sügisel vastu oma esimese lennu. Tabasalu aleviku hariduslinnakus hakkavad gümnasistid õppima mõneti teistmoodi. Ent revolutsioon revolutsiooni pärast ei tohiks olla eesmärk omaette, usub Haaristo. Kes ta on ja kust on pärit see värske õhk haridusmaastikul, mida ta endaga kaasa toob?

Justkui uue kooli loomine üksi poleks piisav väljakutse, sünnib see ajal, mil meid ümbritseb koroonakriis ja inimestevahelisi füüsilisi kontakte hoitakse minimaalsena. Sellest hoolimata käib ka kaugjuhtides kibe töö, mis värvib kõik päevad ise nägu.

Väljakutsed

“Hetkel on distantsilt juhtimine isegi hea, sest füüsilises koolikeskkonnas tuleb kogu aeg jooksvate asjadega tegeleda. Kui inimesed on koolist ära läinud, siis saab kõige muuga tegeleda. Praegu on sellevõrra natukene rahulikum. Olen ajaplaneerimise osas paremaks saanud ja paindlik igasuguste ootamatuste osas. See on tulnud kogemusega ja ettearvamatud olukorrad ei tekita enam lisastressi. Kui ma oma päeva planeerin, siis ma juba arvestan ette, et see võib saada pea peale pööratud. Viimased kuu aega olen tegelenud asjadega, mida keegi ette ei osanud näha,” räägib Haaristo, et neil oli koos õppejuhiga plaanis täna hoopis teistele teemadele keskenduda.

Veebruaris toimunud sisseastumiskatsed jätsid ukse taha kümned soovijad, sest huvi uue kooli vastu oli oodatust suurem ja kohtade arv mõistagi piiratud. “Tuli välja, et meie kool on niivõrd atraktiivne. Väljajääjate tõttu tekkis selles kogukonnas vastastikust vääritimõistmist. Nüüd olemegi tegelenud selgitamisega, miks kõik ei pääse gümnaasiumisse. Ma saan lapsevanematest täiesti aru ja kindlasti oleme mingites asjades ka ise eksinud," tunnistab ta.

Kui kunagi peaks veel kooli loomist alustama, siis teaks juba, mida paremini teha.

"Oleme hetkel õppejuhiga kahekesi ja kogu meie aur ongi sinna läinud, kuigi peaksime õpetajate värbamisega tegelema. Seetõttu ei saanud me seda reklaamida nii suurelt nagu oleksime soovinud. Samas need on olnud väga head õppekohad. Kui kunagi peaks veel kooli loomist alustama, siis teaks juba, mida paremini teha,” naerab positiivsusest pakatav koolijuht. “Need mured on väga ägedad olnud. Ma olen nii palju õppinud asjade kohta, millega ma pole enne kokku puutunud. Näiteks õigusalaselt. Isegi kui mured on väga suured, siis on kogu aeg väga põnev."

Uuendused

Kui on mingeid väga suuri probleeme, kas töö- või eraelus, siis ma jään alati hästi rahulikuks ja korrutan endale, et kõik läheb hästi.

Ameerika sotsioloog Brené Brown on öelnud, et võtab arvesse nende inimeste kriitikat, kes on ka ise nõus areenile astuma ja läbikukkumisega riskima. Tänapäeval julgustataksegi inimesi rohkem riskima, proovima, läbikukkuma – see kõik on suurema arengu hüvanguks. Ent haavatav olemine on lihtsam teoorias kui praktikas. Sageli inimesed siiski pelgavad probleeme ja kardavad läbikukkumist. Õnneks hakkaja koolijuht sellesse leeri ei kuulu. “Ma olen üleüldiselt positiivse suhtumisega. Kui on mingeid väga suuri probleeme, kas töö- või eraelus, siis ma jään alati hästi rahulikuks ja korrutan endale, et kõik läheb hästi. Ka täna olen olukorras, kus mul on võimalik õppida,” räägib Haaristo. Tema pealehakkajalik mentaliteet ning janu uute teadmiste järele laieneb ka tulevasse kooliellu.

Ma ei lenda kohe mingite hullumeelsete mõtetega peale ja ei sunni teisi kaasa tulema. Muutuste sisseviimiseks on erinevaid variante.

Pala koolis oli koos kolm erinevat põlvkonda ja neid kõiki oli õpetatud oma ajastu vaimus. “Me heas mõttes vaidlesime need teemad läbi ja leidsime kuldse kesktee. Vahel on ikka nii, et ise hullult tead ja tahad teha mingeid uuendusi, aga kõik ei pruugi sellega kaasa tulla, sest asjad on alati olnud teistmoodi. Nii oligi vahel olukord, kus mina arvasin lähtuvalt oma teadmistest midagi õige olevat ja nemad oma. Siin tuleb mängu see, milline ma ise isiksusena olen. Ma ei lenda kohe mingite hullumeelsete mõtetega peale ja ei sunni teisi kaasa tulema. Muutuste sisseviimiseks on erinevaid variante. Oluline on, et kogu aeg räägitakse ja selgitatakse, miks midagi vaja muuta on ja miks see õpilastele kõige parem on.”

“Tabasalu gümnaasiumis on meil gümnasistid. Nad on juba suured inimesed. Oleme mõelnud sellele, mida õpilasel tulevikuks vaja on, mida võibolla praegu mujal piisavalt ei rakendata. Selliseid uusi suundi on lihtsam sisse viia, kui alustatakse täiesti uue kooliga. Juba toimivat süsteemi on oluliselt raskem muutma hakata – see on aeglane protsess."

Meil ei ole puust ja punaseks ühtemoodi reegleid kõigile.

Suuremaks eesmärgiks ongi pakkuda õpilastele vabadust ja vastutust oma huvide arendamisel. Mõistagi toob iga uue asjaga alustamine endaga kaasa ka hirme. “Individuaalne lähenemine ei võimalda luua üheseid reegleid kõigile ja see võib noortes inimestes segadust tekitada. Siis tulebki hästi palju selgitada, et me suhtume õpilasse kui indiviidi, mitte ühesse kolmesajast õpilasest. Sellega kaasnebki see, et meil ei ole puust ja punaseks ühtemoodi reegleid kõigile.”

Loov lähenemine

Tabasalu koolis on põhiained valdkonnapõhised. Näiteks ei käi õpilane matemaatika, vaid reaalainete tunnis. Teadmisi vektorist saadakse nii matemaatikas kui füüsikas ja õpilane õpib niimoodi seoseid looma. Haaristo toob näite, et enda kooliajal ei osanud ta füüsikas kasutada valemeid, mida matemaatikas oskas, kuigi tegemist oli samade valemitega.

Uues koolis teevad õpetajad omavahel koostööd ja mõtlevad läbi, kuidas kattuvaid õpiväljundeid erinevates ainetes omavahel siduda. Humanitaarainetes on seda eriti hea teha. Nii muusikas, (kunsti)ajaloos, ühiskonnaõpetuses kui kirjanduses saab õppida konkreetseid ajastuid ja teemasid paralleelselt. Samas omandatakse väljundid, mida riiklik õppekava nõuab. “Meie värbamegi õpetajad nendel tingimustel ja eeldustel, et nad on valmis seda koostööd tegema, mitte nii, et igaüks nokitseb omaette.”

Meie soov on, et kui õpilane Tabasalu gümnaasiumi lõpetab, siis tal on pilt tulevase haridus- või karjääritee osas selgem.

“Meil ei tule suundi, vaid õpilane komplekteerib ise kolme aasta jooksul valikainetest kokku konkreetse suuna või täiesti laialivalguva teema. Peaasi, et ta teeks seda teadlikult. Koolis on mentorid, kellega koos on võimalik poole aasta kaupa suund valida. Me ei tahaks, et õpilane kohe ennast kolmeks aastaks lukku paneb, sest need huvid muutuvad. Kahju, kui kord suuna valinud reaalainete õpilane ei saaks hakata rohkem keeli õppima, kui tal selleks huvi tekib. Meie soov on, et kui õpilane Tabasalu gümnaasiumi lõpetab, siis tal on pilt tulevase haridus- või karjääritee osas selgem.”

Kogukonnakool

“Ma olen tegelikult selline introvert, kellel on vaja rohkem üksi olla, aga mind tõeliselt paelub see tunne, et grupp inimesi tegutseb mingi asja nimel koos,” ütleb Haaristo. Ta möönab, et kogukonnakooli mõiste võib igaühe jaoks erinev olla. Tema jaoks tähendab see, et õpetaja mõju peaks olema suurem kui see, mis klassiruumis toimub.

Suletud uste taga võib lapsevanemale häguseks jääda, mida ja miks koolis tehakse. Kogukonnakooli eesmärk on suurendada avatust, kaasamist ja erinevate osapoolte mõistmist. “Soovin, et lapsevanemad oleksid võimalikult palju kooliellu vestluste, ürituste ja spordisündmuste kaudu kaasatud. Koolimaja ei ole see koht, kuhu kutsutakse, kui mingi pahandus on, vaid seal võib ka niisama mõtteid vahetamas käia. Ja sealt tekib juba usaldus. Nii et, kui järgmine kord tõepoolest on mingi pahandus, siis lapsevanem ei tule kooli ärritunult, vaid tundega, et see on turvaline koht ja me saame siin asju omavahel arutada. Ning see juba ennetabki pingeid ja konflikte,” on koolijuhi visioon.

Minu soov on, et inimesed mõistaksid, kuidas kool ja haridussüsteem töötavad ning mis mured-rõõmud koolielus tegelikult on.

Haaristo usub, et haridus puudutab meid kõiki, sest meil kõigil on sellega oma kogemus. Neid, kes tahavad kaasa rääkida, tulekski kaasata. Kui inimesed näevad koolielu seestpoolt, ei ole ka etteheited nii kerged tulema. “Minu soov on, et inimesed mõistaksid, kuidas kool ja haridussüsteem töötavad ning mis mured-rõõmud koolielus tegelikult on. Lisaks on inimestel väljaspool kooli nii palju ägedaid erialaseid kogemusi, mida näiteks, kas seminaride, külalistundide või valikainete kaudu õpilastega jagada.”

Eliitkoolidega ei võistle

"Kui peame eliitkoolide all silmas koole, kus on hästi kõrge tulemus, mille kujundavad riigieksamid, siis meie eesmärk ei ole ja ei saa olema, et peaasi, et eksamitulemused oleksid head. See ei valmista õpilast kuidagi eluks ette. Eelkõige konkureerime selles, et need, kellele need tulemused on väga olulised, siis neil oleks see võimalus. Aga kui õpilase huvid on kuskil mujal ja ta teab, mida ta tahab edasi õppida, siis ka need huvid on toetatud. Ja kui ta veel seda ei tea, nagu enamik õpilasi, siis tal on kõik need võimalused koolis olemas, et sellele teadmisele lähemale jõuda,” on kooli filosoofia õpilaste eluks ettevalmistamisel.

Meie riigigümnaasiumina tahame anda võimaluse paljudele õpilastele.

Samas julgustab Haaristo mõtisklema, mis üldse teeb ühest koolist eliitkooli. “Meil on mingid traditsioonilised koolid, kes on pidevalt väga tugevad ja neil on seal kindlasti kindel süsteem, millega nad seda edu saavutavad. Ja sealt tõepoolest tulevadki ka väga ägedad inimesed. Aga selline süsteem sobib kitsale osale õpilastest. Meie riigigümnaasiumina tahame anda võimaluse paljudele õpilastele," selgitab ta kooli fookust.

"Sisseastumiskatsetel olid hinded vaid üks viiendik sellest, mida me vaatasime. Ülejäänud asjad, mida me vestluse käigus üritasime välja selgitada olid igasugused erinevad pädevused, üleüldine suhtumine, seoste nägemine ja võime ise palju tööd teha. Kindlasti ei sobi meie kool kõikidele õpilastele, kes tahavad minna gümnaasiumisse. Kui õpilane teab väga kindlalt, mida ta elus teha tahab, siis võimalik, et mõni kool linnas, mis tema eesmärke kõige paremini toetab, on talle sobivam. Samas paljud Harku valla õpilased käivad linnas koolis ja meie eesmärk on kindlasti nad tagasi meelitada ja näidata, et ka kodukandis saab hea hariduse.”

Veendunud, et temast ei saa õpetajat

Kui tänapäeval võib Haaristo koolijuhi rolli jaoks nooruke tunduda, siis nii mõnedki tema teenekamad kolleegid astusid ametisse juba oma kahekümnendate esimeses pooles. Haaristol on magistrikraad hoopis bioloogias ja õpetaja ametikutse sai ta “Noored kooli" programmis. Nagu paljud tänased elluastujad, ei leidnud ka Tabasalu koolijuht oma kutsumust kohe gümnaasiumitee lõpus ega veel ülikooliski.

“Kuigi mind huvitas kultuurikorraldus, siis mõtlesin, et seda saab nagunii teha ja võiks õppida midagi, mis on raske. Bioloogia oligi raske,” naerab Haaristo, kes tõepoolest sai, mis tahtis. Ta taipas juba viis aastat kestnud ülikoolitee esimesel aastal, et tegemist ei ole tema kutsumusega, ent alustatu lõpuleviimine oli eesmärk omaette. “Tahtejõud oli nii suur. Kuigi sellel erialal on kindlasti võimalik ägedaid asju teha, siis mind see ei kõnetanud. Ma tahtsin bioloogias nominaalajaga magistrikraadi saada,” mäletab ta eredalt enda kindlameelsust.

Õpetaja ameti osas olin mõelnud ainult nii palju, et õpetajaks ma kindlasti saada ei taha.

Kraad käes, mõistis elluastuja, et suures meelekindluses ei olnud ta mingeid kaugemale ulatuvaid plaane teinud ja siis tekkiski küsimus: mis saab edasi? Värske lõpetanu töötas aasta aega Rahva Raamatus klienditeenindajana. “See oli väga äge töö! Olla kogu aeg raamatute keskel… Samal ajal mõtlesin, et mis minust saab. Õpetaja ameti osas olin mõelnud ainult nii palju, et õpetajaks ma kindlasti saada ei taha. Mulle tundus see nii kohutavalt raske. Just sellest vaatepunktist, millised meie õpilastena olime. Me ei teinud õpetajate elu kunagi lihtsaks. Mõtlesin, et ei taha küll klassi ette minna, kui õpilased minuga niimoodi käituksid. Siis veel koormus ja palju muid asju.”

Kuid väljakutsete otsijana oli "Noored kooli" programm just see, kus Haaristo eneseületuseks võimalust nägi. “See on raske, aga samas oluline töö. Sealt see kerima hakkaski…” Maakooli minek lisas katsumusele veel teisegi omapärase dimensiooni.

Värske õpetaja oli valmis minema ükskõik millisesse Eestimaa nurka, ent eelistas jääda Tartu maakonda. Õnneks saigi ta seal kandis valida kahe armsa maakooli vahel. Ühes oleks ta saanud olla erialaõpetaja – ideaalsed tingimused ja konkreetne pakkumine. Teises pakuti klassijuhataja ja huvijuhi rolli segamini, sekka ehk mõni erialatund – seega pudru ja kapsad. Väljakutse! Mõistagi valis noor koolmeister endale omaselt viimase.

"Noored kooli" ettevalmistus ja need inimesed panid mind esimest korda tundma, et ma olen nii õiges kohas ja see on mulle.

“Sain kohe aru, et see on õige koht. Nad nii väga tahtsid mind, noort õpetajat. Mäletan, kui toredad kõik olid, kui esimest korda sinna läksin ja mind vastu võeti. Nii õpetajad, õpilased kui juhtkond. Kõik oli kodune ja samas äge. “Noored kooli” ettevalmistus ja need inimesed panid mind esimest korda tundma, et ma olen nii õiges kohas ja see on mulle. Teadsin, et tegin õige valiku,” oli oma koht siin päikese all leitud.

“Peale kaht aastat avaneski mul võimalus seal direktoriks kandideerida. Sisetunne paneb mingid asjad paika. Mõnikord ma muretsen, et ehk tegutsen liiga sisetunde põhjal, aga ma olen aru saanud, et sisetunde taga on ikkagi aju, mis kogu aeg taustal analüüsib ja teeb tööd. See ei ole mingi müstiline asi.” Täna on Haaristo veendunud, et tegi õige otsuse ja ei ole kordagi oma valitud teed kahetsenud.

Ma ei ole kunagi mõelnud, et kuidas karjääri teha või mis mind rikkaks teeks.

Kuidas siis ikkagi jõuda oma kutsumuseni? Haaristol paistab selle jaoks vastus olevat. “Ma ei ole kunagi mõelnud, et kuidas karjääri teha või mis mind rikkaks teeks. Mõtlesin ikka, et mis oleks huvitav ja mulle endale meeldiks. Mul on olnud see usk, et kui teen asju, mis mind kõnetavad ja rõõmustavad, kui on kõrge motivatsioon ja kirg, siis kõik see muu edu tuleb ka.”

Lugusid inspireerivatest inimestest, heategijatest ja nende väärt ettevõtmistest ootame aadressil [e-mail]!