Maski taha peitudes saab tulla nii lennuki kui bussiga. Autot eelistades pole vaja sõidukist väljuda enne kui kodugaraažist on turvaliselt kadakate vahele jõutud. Sportlikuma seikluse saab, kui laduda nädalaks vajalik varustus pakiraamile, torgata arvuti seljakotti ja vändata jalgrattaga Balti jaama. Sealt rongiga Turbasse, edasi mööda raudteetammil liiklusvaba Läänemaa Terviseteed, kuhu veel uute rööbaste maha panekut ei ole alustatud. Rohuküla sadamasse on Turbast 54 kilomeetrit. Enne rongi istumist tasub muidugi üle vaadata ilmaäpp, sest vihmas või tugevas vastutuules väntamine võib seikluse algusele mõru maigu jätta.

Ideaalne ratturitele

Praamil on rattasõitjale pilet püsielaniku hinnaga – jalgrattaga tulles saab ennast kohe hiidlastega samastada. Kui Heltermaal saarele sõidetud, siis samal päeval väga kaugele ilmselt enam ei viitsi. Vähem ja rohkem taskukohase hinnaga ööbimiskohti leiab ka saare idaosas. Hiiumaa on jalgratturisõbraliku mõõtkavaga. Kärdlasse Heltermaalt 26, Käinasse 18, Suuremõisasse, kust tee lahkneb ja tuleb valida, kas alustada Lõuna- või Põhja-Hiiumaalt, 9 kilomeetrit.

Tasub korrata – jalgrattaga avastamiseks on Hiiumaa ideaalilähedane – liiklust vähe, värsket õhku palju, kevadine meri lõhnab selliselt, et kord seda hinganu ei vahetaks tunnetatut konditsioneeritud kontoriõhu vastu isegi siis, kui koroonasüstid saadud. Paljud suvised atraktsioonid on muidugi kinni, aga tuletornid (Tahkuna, Kõpu, Ristna) seisavad vankumatuna ning seltsiks neile Lõuna-Hiiumaal regionaalpoliitika kalli raha eest püstitatud Tuuletorn, Põhja-Hiiumaal, Reigi kandis aga omaette askeldaja Jaan Alliksoo entusiasmist kerkinud Hiiu Eiffel.

Foto: Peep Lillemägi

Jaga meiega oma koroonaaja kõige positiivsemat lugu ja võida Rademari kinkekaarte! Lugusid ootame aadressil jagamehead@delfi.ee. Loe rohkem SIIT!

Huvitavad kohtumised ja öömaja

Hiiumaal on palju saladusi ja need tuleb ise üles leida. Maailma ühe ohustatuima väikekiskja kohta küsides rehmavad kohalikud käega, et "jo ta kuskil metsas on...". Haruldane loom hiidlasi ei sega ja nemadki looma ilmselt mitte. Euroopa naaritsa nägemine saab turisti jaoks olla siiski vaid õnnelik juhus, kuigi Lääne-Hiiumaal võiks ju vaadata Vanajõe orgu, mitte väga kaugele Külaküla külast, kus on Vaino Väljase lapsepõlvemaa... Üsna suur lootus on aga rattaga sõites näha rebast, metskitse või põtragi – kuulda, mis häält teevad üle pea lendavad luiged või kuidas toksib hommikuses metsavaikuses rähn.

Nagu öeldud – ka varakevadel leiab Hiiumaal piisavalt rohkema luksuse või suurema taskukohasusega turvaliselt desinfitseeritud majutuskohti. Parima hinna saab mitte booking.com veebilehelt, vaid ikka omanikuga ise ja otse suheldes. Telgi ja magamiskotiga võib päris tasuta saata mõne öö mööda ka RMK puhkealadel (loodusegakoos.ee) Kauplused, kust leiab hinnatud Hiiumaa toitu, on avatud ning valmistoitugi võimalik kaasa osta (valik burgerist kuni Kärdla sadama šampanjabaar "Kork" austriteni välja – ettetellimisel).

Saarekontor ja hiiu naljad

Arvutitööks sobivat lauda-tooli-internetti tasub küsida majutajalt, Kassaris Orjaku külamajas võib aga leida merevaate, mida eelmise aasta novembris eelistas Kadriorule vahelduseks president Kersti Kaljulaid. Kindel, et saarel on võimalik leida tööpaik, kus teiselpool ekraani olev ülemus ei saa arugi, kas alluv viibib Hiiumaal või Mustamäe korteris.

Hiiumaalt lahkudes ei ole inimene enam endine. Oma osa selles on maailmakuulsal hiiu naljal, mida valatud monumentidesse alates Heltermaal kitsele raudlaeva näitavast Hiiu vanamehest, kuni tema puidust saetud hingesugulaseni Kärdla keskväljakul, kes kukalt kratsides surnud varest tunnistab ja nendib, et "äi läindki seekord tarvis...".

Naljaga süvitsi minekuks saab soetada Hiiumaa viimase aja rahvajuhi ja lugupeetud parlamendiliikme Aivar Viidiku poolt kirjastatud "Hiiidlase vähese naljaraamatu", mis saareelaniku mõtteolemusest päris hea ülevaate annab. Paar suve tagasi teatritegemise tõttu kuu aega Hiiumaal veetnud Jan Uuspõllule jättis sealt kustumatu mulje lugu külamehest, kellele sadamas istunud mandrimehed käinud peale, et nemad tahavad hiiu nalja, tehku hiidlane neile nalja. Hiidlane vaielnud vastu: “Ei, te ei taha.” Mandrimehed ikka, et nemad tahavad hiiu nalja, tee üks hea hiiu nali. Viimaks ütles hiidlane, et hea küll, kui te nii väga tahate, pidage meeles, ise käisite peale. Võttis siis meeste õllepudelid, viskas need vastu seina puruks ja läks minema. Mandrimeestel polnud midagi teha – ise nad ju tahtsid...

Nädalase tööpuhkuse õhturaamatuks, mis Hiiumaale "sisse elada" aitab, sobivad ka Aino Kallase "Reigi õpetaja", Douglas Wellsi "Jänki seiklused Hiiumaal", Herman Sergo "Näkimadalad" või Tõnu Õnnepalu "Paradiis". Värskemate kohalike uudistega kursisolemiseks võivad sinise taustaga sotsiaalvõrgus toimlejad otsida hiidlaste suhtlusgruppe ning Hiiumaa laen- ja originaaluudiseid vahendava Ungrukivi Taskutelestuudio lehte.

Kui läheb hästi, saab Hiiumaad suve alguses avastada Eesti elektrijalgrattatootja Ampler rendiratastega. Selle kohta on esialgu paslik hiiumaine kõikehõlmav tõdemus - "jo vuatab...". Igal juhul on nädalane jalgrattaga saarele kenasti ringi peale tegev kaugtöö-puhkus Hiiumaal asi, mida väärt kõik, kes peavad leppima püsielupaigaga mandril.