SUUR LUGU | Ühe mehe unistus haaras endaga kaasa kümneid purjesõpru. Kui suvel maismaal elu seisab, siis merele saab ikka

Kakskümmend aastat tagasi mõtles üks mees, et soetaks õige vana paadilogu, putitaks üles ja hakkaks oma lõbuks merd sõitma. Ei läinud kaua aega, kui oma kätega üles vuntsitud teenekas folkboot Greta ja tema omanik Mikk Köösel said eeskujuks kümnetele eestimaalastele. Muidu siinmail unustustehõlma vajunud jahitüüp tõusis ausse kogu oma lihtsuses ja võlus. Viis aastat tagasi pälvis Mikk president Toomas Hendrik Ilveselt purjespordi edendamise eest Valgetähe medali ja tänavu suvel on Eestisse oodata rohkem folkboote kui siinmail korraga eal nähtud.

Folkboot ehk Põhjamaade rahvapaat on lihtsa ehitusega pigem tagasihoidlik purjejaht. Esialgu tehti neid puust, hiljem ka plastikust. Omavahel on nad täiesti konkurentsivõimelised. Mikk algatas Eestis omamoodi folkbootide revolutsiooni. Ta ütleb, et täna võime vaid oletada, kas seda oleks teinud keegi teine või mitte, kui õnneliku juhuse tahtel temast Greta omanikku poleks saanud.

Otsustasin, et ostan endale jahi, et pere ja sõpradega mereelust rõõmu tunda, kuigi ma tol ajal jahtidest ega purjetamisest midagi ei teadnud.

Armastuse alget mere vastu ei saa Miku puhul otsida ei lapsepõlvest ega tutvusringkonnast. See lihtsalt juhtus – nagu armastusega ikka kipub olema. "Surfilauaga sõites tekkis tunne, et purjetamine võib olla hoopis toredam ja seltskondlikum tegevus. Otsustasin, et ostan endale jahi, et pere ja sõpradega mereelust rõõmu tunda, kuigi ma tol ajal jahtidest ega purjetamisest midagi ei teadnud. Mõtlesin, et natuke puutööd ma ju oskan. Plastikuga poleks ma osanud midagi peale hakata. Panin ajalehte kuulutuse, millele ka Pärnust vastus tuli," meenutab Mikk suure seikluse algust.

Kohtumine Gretaga

Sõbra tuttav käis Gretaga kohtumas ja selgus, et jahti on seal küllalt. Ostutehingule anti roheline tuli. Nii jõudis Tallinna sõbraga kahasse soetatud Greta, keda Eestis omamoodi folkbootide revolutsiooni sümboliks võiks pidada. Omajagu merd näinud Greta putitamiseks kulus paar kuud. “Panime jahi vette ja nii ma temaga purjetama õppisin. Lugesin ka ühe raamatu läbi ja sealt see alguse saigi," räägib Mikk, kelle meeskonnas on kõik need aastad olnud nii tema abikaasa kui tihtipeale ka lapsed.

Kui sageli on inimestel kombeks oma unistustes kahelda, neid naeruväärseks või ebapraktiliseks, kui mitte teostamatuks pidada, siis Mikul selliseid kahtlusi ei olnud. Kalkuleeriv inimene võiks ju mõelda, et kas vanast kulunud paadist üldse asja saab, kas saadakse tuul purjedesse ja merekaru oskused käppa. “Oli idee ja teostus. Sündis otsus ja siis tuli edasi vaadata, mis saab,” ütleb mees iseloomuliku rahuga.

See, et tulevane meremees folkboodi otsa sattus, oli puhas juhus. Seda erilisem on, et Mikku võib täna Eestis pidada selle sajandi pioneeriks, kes folkboodid meie vetesse tagasi tõi.

Asi see siis paati pole restaureerida?

Vajaminevaid oskuseid peab Mikk koolitarkuseks, kuigi ta igapäevaselt puutöö ja restaureerimisega ei tegelenud. Tol ajal otsis ta lihtsalt paati. “Kui keegi oleks pakkunud mõnda muud puujahti, mille hind oleks sobinud, oleks ma võinud ükskõik mis teise paadi võtta. Aga nüüd temaga purjetades on muidugi kiindumus selle jahiklassi vastu tekkinud. Maailmas on see väga levinud. Sellega on hea lihtne purjetada, see on turvaline. Neid on ka lähiümbruskonnas palju. Iga kell võib sõita Soome ja seal võistlusel osaleda või helistada Saksamaa sõbrale, et mul oleks seal võistlemiseks jahti vaja. Oleme ka niimoodi käinud, lihtsalt autoga sinna sõitnud ja saanud seal laenuks samasuguse jahi. Omad purjed kaasas. See ongi tema eelis."

“Iga meesterahvas saab ikka enam-vähem hakkama…või no tegelikult vist ei saa, aga see ei tundunud mingi ületamatu ülesanne,” räägib Mikk nagu oleks juttu lambipirni vahetamisest. Märgin, et kunagi elementaarsena tunduvad käelised oskused kipuvad iga põlvkonnaga ilmselt haruldasemaks muutuma, nii meeste kui naiste seas. Ometi on oma kätega loomisel teatav iseloomulik võlu. “See protsess, et näha, kuidas asjad õnnestuvad ja tegemise rõõm on tõepoolest nauditavad," nõustub Mikk, kelle peres on käelised oskused alati au sees olnud.

Moest väljas paat tuli tagasi moodi

Eks sellist muigamist või heatahtlikku tögamist tuli ikka võistlustel ette. Umbes, et vaata, millega sõidab.

Ilma seda kuidagi planeerimata ja eesmärgiks seadmata, sai Mikust Eesti folkbootide omanike kogukonna kapten. Mikk ja Greta pälvisid nii palju tähelepanu, et pärast seda on kümned inimesed endale folkboodid soetanud ja need meie vetesse toonud. “Teadlikult ei ole ma selle jaoks midagi teinud. Eks ta on läinud niimoodi, et alguses ostsin jahi, purjetasin niisama oma lõbuks ja siis mõtlesin, et prooviks äkki klubis mõnda regatti sõita, võiks huvitav olla. Eks see oli selline omapärane küll. Paat oli vanemat tüüpi, tol ajal moest väljas, kahetuhandendate alguses sõideti ikka uuematega, toodi Rootsist midagi vinget. Eks sellist muigamist või heatahtlikku tögamist tuli ikka võistlustel ette. Umbes, et vaata, millega sõidab, purjed vanast ajast. Aga ega mind see ei häirinud, kuigi meil võistlustel hästi ei läinud. Enamasti olime viimased."

Selles ei olnud aga süüdi Greta väärikas iga, vaid pigem meremeeste arenguruum. Ent peagi hakkas ka Gretat ja tema meeskonda edu saatma. Paremad kohad olid töö ja harjutamise tulemus. Teadmised kalletest, purjede seadmisest ja muudest tehnilistest oskustest tulid aja ning kogemusega. Oma teadmisi jagasid ka teised purjetajad Soomest ja Taanist.

Siis inimesed nägid, et on võimalik ka sellise jahiga täiesti edukalt purjetada ja võistelda.

Purjetamisel on kontrollaeg, kuhu osalejad sisse peavad mahtuma. Mikku ei morjendanud, et Greta meeskond sinna enamasti ei küündinud. Temale jäi ju sõidurõõm. “Õppisime ise ja ostsime vaikselt uusi purjeid. Ja mingil hetkel hakkas nagu paremini minema. Siis inimesed nägid, et on võimalik ka sellise jahiga täiesti edukalt purjetada ja võistelda. Eestis olid siin-seal mõned paadid veel ripakil ja seisma jäänud. Neid toodi ka Rootsist. Olin selline tahtmatu eeskuju," märgib Mikk tagasihoidlikult.

"Ühel hetkel oli meil lootus Muhu väina regatil oma võistlusgrupp kokku saada. Selle tingimuseks on kuus jahti. Viis oli olemas, ühe puhul oli teada, et oli kuskil kuuris ja vajas remonti, aga omanikel selleks aega polnud. Siis me sõpradega otsustasime, et meil on vaja see jaht korda teha. Mõne kuuga putitasime selle kambakesi üles. Saimegi oma stardigrupi ja see oli omamoodi järgmine etapp, mis tekitas rohkem huvi ka teistes, et osalema tulla," meenutab Mikk, kuidas tema kirg iseenesest teisi nakatas. Ise ta kedagi utsitamas ei käinud.

Ühte tüüpi paatide omavahelises võistlemises on teatav võlu, mis teeb asja huvitavaks. Kui muidu on erinevat tüüpi paatidel erinevad ajagrupid ja võita võib see, kes üldse esimesena finišisse ei jõua, siis ühte tüüpi paatide puhul on paremusjärjestus silmaga näha.

Sageli soovitakse võistlustules, et sangarit saadaks tehnika viimane sõna. Miku elufilosoofia on lihtsam. Huvi asja vastu on olulisem ja alati on võimalik ise käsi külge panna, et üht-teist kohendada ja parendada. “Ega mind jah ei huvita, et mul kõige uhkem või parem auto oleks ja nii,” ütleb ta napilt.

Meri on vaba

Kui maismaal suvitajate lähitulevik võib üsna mõruks kujuneda, siis meresõpradel on põhjust mõnevõrra suuremaks optimismiks. “Õnneks merele saab ikka, meri on vaba. Olen kuulnud, et ka meresõidukite ostmine möödunud kevadel Euroopas kasvas. Võibolla regatid lükkuvad edasi ja klubilised tegevused on piiratud, aga merele saab sellegipoolest minna. Eelmisel aastal oldi rohkem hirmul. Eks me näe, loodetavasti on suveks olukord normaliseerunud."

Nüüd võistleb Gretaga Miku tütar koos oma naiskonnaga. Mikk ise purjetab paar aastat tagasi soetatud folkboot Jonnaga. Ka president Kersti Kaljulaid on mitmel aastal erinevate jahtidega Muhu väina regatil osalenud. 2019. avanes tal võimalus kapten Mikk Kööseli juhtimisel Jonnal purjetada.

Täna seilatakse Eestis umbes neljakümne folkboodiga. Nende comeback Eestis tõi paljude inimeste ellu midagi sootuks uut, mille tulemusel sündis siia täiesti värske kogukond merefänne. Parim tagasiside Mikule ongi see, et huvilisi on nii palju juurde tulnud, inimesed hoiavad kokku ja neile meeldib Põhjamaade rahvapaatidega purjetada. Mikk nõustab vastseid tulijaid ja käib nendega isegi Rootsis osturetkedel kaasas.

Üks tulevikuunistusi on Mikul juba käeulatuses. Eesti pälvis Folkbootide 2021. aasta Gold Cupi korraldamisõiguse. Tänu tema eestvedamisele peaks sel suvel Tallinna lahel võistlema üle seitsmekümne folkboot tüüpi jahi. "Alguses pidas muu Euroopa seda pea võimatuks, sest meil on nii vähe jahte ja me ei käi piisavalt mujal võistlemas. Kui regatt nüüd toimub, siis on üks unistus täidetud," ütleb Mikk. Eesti Folkbootide Flotilli asutaja ja vedaja loodab, et nende kogukond Eestis kasvab ja käiakse edasi ka võõrsil võistlemas.

_{Foto: Aleksandr Abrosimov
Folkboodid E4 Karikavõistlusel 2018}

Jaga meiega oma koroonaaja kõige positiivsemat lugu ja võida Rademari kinkekaarte! Lugusid ootame aadressil [e-mail]. Loe rohkem SIIT!