Olete öelnud, et isegi teie uskunud meid jõudvat nii pööraste nakatamisnäitajateni, nagu oleme jõudnud. Olete tööl juba eelmise aasta lõpust, kuidas siis mitte?

Eks ma olin samas situatsioonis kui kõik teised inimesed. Neist, kes praegu selle probleemiga tegelevad, ei kujutanud ilmselt suurem osa ette, et olukord võib selliseks minna – või vähemasti me lootsime, et see ei lähe nii.

Kelle süü see on, et oleme kõige koroonahaigem riik maailmas?

Ma ei paneks selliseid olukordi kellegi süüks. Ühe või kahe inimese süül ei saa selliseid asju tekkida. Süüdi on üks isik ja see on koroonaviirus. Asjaolud on nii kujunenud, praegu peame tegelema selle probleemi lahendamisega.

Terviseameti juht Üllar Lanno on lubanud suve ära jätta, kui inimesed korralikult käituma ei hakka. Kas selline ähvardamine on kohane?

Eri inimesed väljendavad end erinevalt. Kui Üllar Lanno on nii öelnud, siis on ta tõenäoliselt soovinud head. Eelmise aasta lõpuks ja selle aasta alguseks oli kogukondlik hirmutunne kadunud. Seda hirmutunnet, mis edasi viib, ja kokkuhoidmist tekitada ei ole kindlasti patt.

Kuula siit.

Ütlesite juba ametisse astudes, et haiglate suutlikkus on viimase piiri lähedal. Praegu on haiglas ümmarguselt 700 inimest. Millal suutlikkuse piir kätte jõuab?

Praegu liigitame haiged kaheks: Covid 10 põdejad ja teised.

Kui ütlen 700, mõtlen Covidi patsiente.

Peale selle, et peame suures hulgas nakkushaigeid ravima, on tarvis aidata kõiki teisi haigeid. Sellest ei saa kuidagi taganeda. Peame leidma kahe haigete grupi vahelise kompromissi. See on väga suur väljakutse. Põhja regioonis kujunenud olukord on kõige ebamugavam. Haigestumise epitsenter on Harjumaal ja Tallinnas on viinud selleni, et Tallinna haiglad on väga täis, väiksematel haiglatel on aga Tallinna haigeid aidata ülikeeruline.

Kui palju haigeid on Lõuna-Eestisse viidud?

Vähe, eilse seisuga 15. Täna käivitus nn Lõuna-Eesti Ekspress: kaks meedikute brigaadi saabus Lõuna-Eestist Tallinna haiglatesse. Alanud on aktiivne haigete äraviimine Tallinnast, et voodikohti säilitada.

Kui näitajad läksid väga halvaks, pakkusid meile abi Läti ja Leedu. Me kaalume seda ikka veel või viskasime pakkumise üle parda?

Abipakkumisi me üle parda ei viska, aga eestlastel on hea ütlus: enne kui Pariisi lähed, käi ära Nuustakul. Hädaolukorra kontekstis tähendab see, et palju lihtsam on anda abi Lõuna-Eestis, võrreldes näiteks Läti või Soomega. Suures hulgas nakkushaigeid üle piiri viia on päris suur väljakutse ja ma loodan, et selleni me ei jõua. Tehnilist abi on on meile pakkunud mitu riiki ja elle vastuvõtmisega praegu tegeletakse. Pigem oleme aga läinud seda teed, et oma tehnikat laiali jagada, et haiglad saaksid seda kasutada seal, kus tarvis.
Teie eelkäija Arkadi Popov, keda rahvas palavalt armastab, sai praegu teie täidetaval ametikohal 2300 eurot miinus maksud. Kui palju teie saate?

Meil mõlemal Arkadiga on tunnipõhine arvestus.

Summa on siis sama, suurem, väiksem?

Sõltub tundide arvust. On kuid, kus on olnud sama, ja ka selliseid, kui on olnud suurem.

Olete Eesti meditsiinis erakordselt mõjuvõimas isik. Te pole mitte ainult terviseameti tippametnik, vaid ka haiglate liidu juht ja endiselt ka Pärnu haigla juht. Kriisistaabi juhina seisate silmitsi olukorraga, mille olete ise tekitanud haiglate liidu juhina. Olete ka ise juhtinud tähelepanu sellele, et praegu pole puudust mitte niivõrd voodikohtadest ja meditsiinitehnikast, kuivõrd tervishoiutöötajatest, eriti õdedest. Kuidas tunnete end, nähes ühes ametis oma tegematajätmisi teises?

Mina küll ei julgeks öelda, et see on haiglate liidu tegematajätmine, et meil on tervishoiutöötajate nappus.

Kelle töö see siis peaks õige olema?

Ma tooksin ülemaailmse näite. WHO kaardistuse järgi on maailmas puudu poolteist miljonit tervishoiutöötajat, st arsti- ja õenduseharidusega inimest. Eesti on sarnases olukorras. Haiglate liidus oleme sellega aktiivselt tegelenud. Oleme olnud aktiivselt kaasatud ministeeriumite vahelisse ja arstide vastuvõtu lepingusse, mis täna, tõsi, enam ei kehti. Aga arstide vastuvõttu ja residentuuri mahtu suurendati selle tõttu oluliselt nelja aasta lõikes. Oleme olnud aktiivsed õendusala töötajate arvu suurendamisel, seal saavutasime algtasemest 40 protsenti kõrgema taseme.

Õdede liit tegi just täna avalduse, milles viitab, et eelmisel suvel algatatud kollektiivläbirääkimised on ummikusse jooksnud. Te ei ole reageerinud kutsetele neid jätkata. Samuti viitas liit õdede ebapiisavale koolitusmahule – see on probleem, millest on räägitud pikki aastaid. Miks on teile vähemasti kümme aastat teada olnud probleemid lahendamata?

Ma ei loe sealt küll välja ühtegi probleemi, mida ma oleksin kümme aastat teadnud ja mis on lahendamata.

Miks need kollektiivlepingu läbirääkimised ei ole üldse edasi liikunud?

Väga lihtsal põhjusel: õdede liidu viidatud dokument tähendanuks rohkem kui kümneprotsendist palgatõusu selle aasta alguses. Sel aastal on riigi palgal olevate inimeste palgatõusuks ette nähtud number null. On selge, et niisugust palgatõusu ei ole meil võimalik nagu jänest mütsist välja tõmmata. Mis puudutab kollektiivlepingu läbirääkimisi, siis oleme kõik seaduslikud sammud astunud ja tegeleme sellega edasi. Ma möönan seda, et kollektiivlepinguni jõudmine on väga suur väljakutse.

Kollektiivleping käsitleb peale palga ka töötingimusi, muu hulgas vaimset tervishoidu. Õed seisavad haiglates silmitsi – Pärnu haigla juhina peaksite seda hästi teadma – silmitsi läbipõlemisohuga. Puhkuse vähesus, rängad öövalved, täielik perspektiivitusetunne. Kui selles vallas oleks mingitki edasimenikut, poleks õdede liit täna appi karjunud.

Tähelepanek, et personaliküsimustega tuleb tegeleda, on täiesti korrektne. Mina julgen väita, et kõik Eesti haiglad tegelevad päevast päeva just nendesamade küsimustega ning kaitsevad ja aitavad oma töötajaid selles erakorralises olukorras. Vaevalt saab õdede liit olukorda paremaks teha.

Kollektiivlepingu läbirääkistes olete tööandjate esindaja. Kriisistaabi juhina pole teil ehk aega neid läbirääkimisi pidada, aga miks te siis kedagi teist enda asemele ei pannud?

Mis puudutab kollektiivlepingu sisu, siis sellega me tegeleme päevast päeva. Mis puudutab uue kollektiivlepingu sõlmimist olukorras, kus selleks puuduvad ressursid, siis: võime teha mida iganes, tulemusi on raske saavutada. Haiglate liit on alati rõhutanud, et tervishoiutöötajad peavad ka ühtsed olema. Praegu on õdede liit tulnud kollektiivlepingu asjus eraldi läbi rääkima ja see on keeruline. Kollektiivlepingu läbirääkimised, ma möönan, on väga keeruline projekt. Sellega minnakse kindlasti edasi ja seal tuleb lahendus, aga millal ja missugune, seda ma täna ei ütle.

Eestis on mõnel poole ühel õel hoolitseda kümme covidi-haiget. Oskate öelda, kuidas on sellega Soomes?

Ei oska.

Kuus on absoluutne maksimum. Mis tähendab, et meie õed teevad palju rohkem tööd. Viimase kümne aasta jooksul on nende töömaht ka muude ülesannete tõttu oluliselt suurenenud. Millel peaks põhinema nende tunne, et te tööandjate juhina nendest hoolite, nende muresid leevendada püüate?

Julgen väita, et nii mina kui ka teiste haiglate juhid ja osakondades tegutsevad arstid tegelevad nende probleemide lahendamisega iga päev ja vahetpidamata. See ei tööta nii, et keegi Tallinnast ütleb, kuidas asjad käivad. Tervishoiuvõrgustikku kuulub palju inimesi, arste on ligi neli ja pool tuhat, õdesid peaaegu kümme tuhat. See võrgustik töötab piisavalt hästi, aga sotsiaalpartnerlussuhteid tuleb kindlasti lahendada ja sellega me tegeleme.

Olete vahel mõelnud, et Eesti tervishoiusüsteem – mille kõik nõrgad kohad on pandeemia ajal nähtavaks saanud – ei varise ehk kokku pandeemia abil, ent viimati pärast seda?

Sellist juttu võib kuulda nende suust, kes ei tegele aktiivselt tervishoiusüsteemi püstihoidmisega. Eesti tervishoiusüsteemis töötab tuhandeid ülitublisid inimesi. See kriis on tõesti kõigile väga keeruline – ka neile, kes töötavad haiglates, kuigi otseselt Covid-haigetega kokku ei puutu. Olen kindel, et pigem tuleme sellest kriisist välja tugevama. Raviasutuse suhted saavad täiesti uuel tasemele järele proovitud – moel, mida keegi ei ole ette kujutanud. Nendel, kes praegu päevast päeva panustavad, on koormus väga suur.

Vaevalt te haiglate liitu heategevuse korras juhite, mis tasu selle eest saate?

Haiglate liidu juhatuses tasusid ei ole.

Olen kuulnud, et haiglate liidu aastakonverentsidele ei ole ajakirjanikud oodatud. Miks?

Konverentsi idee võtsime üle kaitseministeeriumilt, nemad omakorda Soome kolleegidelt. Kõige tugevam juht või arst ei ole see, kes on kogu aeg ajalehtede esikülgedel. Saime haiglate liidu liikmetelt tagasisidet, et meil on puudu selline kokkusaamine, kus...

... ajakirjanikke ei ole?

Ajakirjanikke seal ei ole, jah. Kus arutatakse asju nii, et need asjad jäävad sinna ruumi. See on juhtimises täiesti tavaline olukord ja me teeme seda iga päev. Oleme osalejatelt kahel viimasel aastal üle küsinud ja nad arvasid, et see üritus peaks jääma (kinniseks – VK), see annab võimaluse küsida ka selliseid küsimusi, millele vastatakse sisuliselt.

Kahju kuulda, et ajakirjanike kuuldes ei kõlba sisulisi vastuseid anda. Teeksin teie lahkel loal siinkohal nähtavaks ka teie rolli Pärnu haigla juhina, kellena olete töötanud üle 20 aasta. Kuidas te saate sel kohal üldse jätkata, ma kujutan ette, teil pole selleks lihtsalt aega?

Ajaplaneerimise küsimus tuleb esile igas ametis. Pärnu haiglas on see teema, enne kui ma sellesse (TA kriisistaabi juhi – VK) ametisse asusin, läbi räägitud, loomulikult ka ministeeriumi ja terviseametiga, ka haigla nõukoguga. Haigla ravijuhil Veiko Vahulal on igapäevategevustes loomulikult suurem roll kui minul.

Kui ma õigesti aru saan, annate te endiselt allkirju – eeldatavasti võtate vastu ka ligemale 6000-eurost palka?

Ega mul töö tegemata ei jää. Kui ma kogu aeg füüsiliselt Pärnus ei viibi, ega see ei tähenda, et töö tegemata jääb. Jah, töötan täie koormusega.

Ja saate Pärnu haigla juhina täispalka?

Jah.

Ja sõidate kogu aeg Pärnu vahet?

Päris tihedalt, jah. Kui siin lõpetame, hakkan sõitma.

Või nii. Te jõuate tõepoolest palju. Andke andeks, tahaks veel meelde tuletada mõned vanad asjad. Teil on nimelt selja taga suhteliselt ebameeldiv korruptsiooniskandaal aastast 2017: Pärnu haiglas kaevandati bitcoine haigla arvutitega, haigla töötajad käisid teil kodus tööd tegemas, takkapihta tegutses majas varas, kes jäi küll vahele, aga teie prokuratuuri poole ei pöördunud. Lugu tuli avalikkuse ette Postimehe vahendusel. Kirjeldatu on pesueht korruptsioon, kuidas te tookord üldse ametisse jäite?

See, mis teie ette lugesite, on loomulikult korruptsioon. Et seda uuriti, vastab samuti tõele. Kui te ise seda teksti üle loete, siis te saate aru, et üks inimene selliseid asju korraga teha ei saa.

Ma pean silmas, et teie olite haigla juht. Materjal on refereeritud Postimehest, Nils Niitra kirjutisest.

Meil on Eesti Vabariigis siiski olemas selline institutsioon nagu politsei. Politsei ja kohus tegelevad vastavate asjadega. Selle temaatikaga on tegelenud eri instutsioonid. Minul isiklikult on hea meel, et see omal ajal juhtus. Sellisesse kaasusse sattuda on ebameeldiv, aga sellest väljatulek teeb tublisti targemaks.

Pärnu haigla juhatuse valimine on peagi ees. Kas on teil põhjust oma koha pärast muretseda või jääte kindlalt ametisse?

Mina ei saa otsustada, see on nõukogu pädevuses.

Ja nõukogu esimees on Pärnu linnapea.

Jah.

Te ei kuulu Reformierakonda, kuid kandideerisite eelmistel valimistel RE nimekirjas. Kas poleks ehk olnud ausam erakonda astuda?

Esimest korda kandideerisin juba ammu ja hoopis Brackmanni nimekirjas, sellest sai hiljem Reformierakonna nimekiri. Seal on palju inimesi, kes on Pärnu haigla arengule tõsiselt kaasa aidanud, sealhulgas Pärnu uue haigla sünnile. Ei oleks sugugi häbi sinna kuuluda. Teistpidi, olles tervishoiujuht pean töötama kõigi poliitikutega, sõltumata sellest, mis parteist või linnast nad või mis on nende jalanumber. Seetõttu olen seda meelt, et ma ei peaks ühessegi parteisse kuuluma. Ma ei ole ühtegi parteisse kuulunud, ka komparteisse mitte, see tundub mulle mõistlik ja loogiline ka tulevikus.

Kui te viimati kandideerisite, kutsusite haiglas tööaajal kolleegid kokku ja ärgitasite neid enda poolt hääletama. Kui nüüd uuesti peaksite kandideerima, kas siis leiate endiselt, et see on hea tava?

See on nüüd küll natuke võimendatud. Esiteks, ma ei ole üldse otsustanud, kas ma kandideerin.

Millal otsustate?

Siis, kui on õige aeg. Teiseks, katsugem nüüd natuke mõelda. Kui sa töötad haigla juhina, siis sa ei saagi ju ühelgi teisel moel kellegagi rääkida, kas kandideerid volikogusse või miks sa seda teed. Alternatiiv oleks minna seda rääkima töötajatele koju, see on tunduvalt ebamõistlikum. Kõik, kes töötavad kollektiivis, suhtlevad kolleegidega, ja kolleegide huvi kandideerimise vastu on täiesti põhjendatud.

Mis autoga praegu sõidate?

Džiibiga.

Sellesamaga, mille saite 2018. aastal ja mille liisingukulud kannab Pärnu haigla?

Jah.

See ei ole tavaline teistes haiglates. Kuidas on teil nii soodsad tingimused tekkinud, et haigla on pikki aastaid teie autokulud katnud?

See on tehnika küsimus. See on haigla nõukogu otsustada, kas tegemist on ametiautoga või makstakse autokompensatsiooni. Olen kindel, et nõukogu arutab seda ka tulevikus, minul pole mingeid eelistusi ühes või teises suunas. Kindlasti tuleb aru saada sellest: nii, nagu arsti tööriistaks on mitmesugused meditsiiniseadmed, on tegevjuhi tööriistaks auto, arvuti ja telefon. Neid kasutamata ei ole võimalik seda ametit pidada, vähemasti edukalt mitte.

Kui suur liisingukulu kuus on?

Umbes nelisada eurot.

Teil on veel neljaski ametikoht: eelmisel aastal valiti teid Euroopa haiglate liidu presidendiks. Kui palju te seda tööd teha jõuate?

See töö on rohkem tsükliline, mitte selline, mida peaks iga nädal teatud tundide arvu tegema. Piirang, et inimesed ei kohtu, on kindlasti mõjutanud haiglate föderatsiooni tegemisi. Viimasel ajal on tulnud seda tööd suhteliselt vähe teha. Kirjavahetused ja rutiinsed tegevused siiski, aruandlus, jämedalt võttes umbes neli suuremat koosolekut aastas, mis tuleb ette valmistada.

On see palgaline ametikoht või mitte?

Ei ole.

Hariduse poolest olete anestesioloog, ent pikalt tegelenud ainult juhtimisega. Millal te viimati kedagi enne operatsiooni tuimestasite?

Seda mäletan peast, sest see langes kokku konkreetseete sündmustega. See oli 10. septembril 2001, päev enne seda algas metanoolikatastroof ja päev pärast seda sõitsid lennukid majadesse.

Kui tahaksite erialase töö juurde naasta, peaksite ilmselt oma oskusi uuendama?

Kindlasti. Kui iga päev erialakirjandust ei loe ja praktilist tööd ei tee, lähed rooste ja see peab igal juhul saama maha pühitud.