Tänane erisaade keskendub Hiina luure- ja mõjutustegevusele Eestis. Nimelt kirjutas läinud reedel Eesti Ekspress, et Tallinna tehnikaülikooli teadlane Tarmo Kõuts töötas aastaid salaja Hiina sõjaväeluure heaks. Kolmeks aastaks vangi mõistetud Kõutsist, kellel oli taskus nii Eesti riigisaladuse kui NATO saladuse luba, sai esimene eestlane, kes teadaolevalt Hiina luure kasuks töötas.

Jüris räägib, et kuna siiamaani oleme Eestis “harjunud” Vene luureasutuste agressiivse tegevusega, siis tunnetame otse idapiiri tagant tulevat ohtu paremini. “Teine suurem erinevus [võrreldes Vene luurega] on see, et Hiinal on võimekust mitmel rindel tegutseda. Tihtilugu need inimesed, kes Hiina jaoks infot koguvad, ei pruugigi olla üldse luure- või operatiivtöötajad. Nad võivad olla kohapeal elavad elanikud, äridelegatsioonide liikmed, poliitilised kontaktid mis iganes,” ütleb Jüris.

Frank Jüris, Eesti Välispoliitika Instituut

Kui Kõutsi värbas sõjaväeluure ehk Hiina Rahvavabariigi sõjaväe keskkomitee ühendatud peastaabi luurebüroo, siis sarnase eesmärgiga toimetab ringi veel mitmeid teisi Hiina asutusi. Näiteks Tšehhi vastuluure hoiatas hiljuti, et lisaks sõjaväeluurele tegutseb Prahas aktiivselt ka Hiina Kommunistliku Partei keskkomitee rahvusvaheline osakond (ILD), riigi julgeolekuministeerium (MSS) ja avaliku julgeoleku ministeerium (MPS).

Jürise sõnul on tõenäoline, et need asutused tegutsevad ka siin ning eraldi tõi ta välja just ILD. See asutus keskendub suhete loomisele poliitiliste parteidega. “Neil on poliitilised sidemed loodud peaaegu 600 erineva parteiga üle maailma. Ka Eestis on nad olnud väga aktiivsed. Olen näinud kõigi suuremate parteide läbikäimist selle osakonnaga,” selgitab Jüris.

Selle osakonna töö üks eesmärke on luua positiivseid kontakte, et Hiinast jääks hea kuvand ja et nende kontaktide läbi saaks varustada Pekingi keskvalitsust infoga. “Eestist on kõige rohkem nendega sina peal olnud Kalev Kallo. Tema on õige mitmel korral käinud nende foorumil. See on hea suurüritus, kus võimalik tutvustada Hiina arengu- ja edulugu, koguda infot ja luua isiklikke suhteid, mida hiljem Hiina hüveks ära kasutada. Viimati käis Kallo seal 2019. aastal. On isegi pilt, kus ta kohtus ILD asejuhiga.”

Jüris toob välja, et kui Eestis hakati arutama nn Huawei-küsimust, kirjutas Kallo meedias, et Huaweisse uskumine on religioosne küsimus. “See on kummaline, et parlamendisaadik kahtleb oma riigi julgeolekutöötajate ja ekspertide analüüsis ja pimesilmi usub kommunistlikku parteid või ühe kommunistliku parteiga väga lähedastes suhetes oleva ettevõtte sõnu.”

Saates tuleb juttu ka sellest, kuidas Jürise hinnangul on Hiina juba saanud seljavõidu psühholoogilises sõjapidamises. “Needsamad inimesed, kes on rääkinud Hiina eduloost ja reklaaminud Eesti võimalusi [sellega seoses], nad on üle võtnud Hiina jutupunktid. Hiinas öeldakse oma rahvale, et unustage ära põhiõigused, unustage ära sõnavabadus, kui teete nii nagu meie tahame, saate osa Hiina arenguloost. Eesti konteksti ümber pandult ütlevad Hiina sõbrad Eestis, et ärge kritiseerige Hiina inimõiguste olukorda.”

Samuti annab Jüris praktilisi soovitusi akadeemikutele ning teistele ekspertidele, kellel oma tööga seotult tekib tahes-tahtmata Hiinast kontakte ja partnereid, kuidas teha vajalikke taustauuringuid.