Eelmisel aastal oli alaealise kannatanuga kontaktseid seksuaalkuritegusid 222, millest vägistamisjuhtumeid 71. Kusjuures toimepanija oli 77 protsendil juhtudest lapsele tuttav. Ligi pooltel kordadel oli kurjategija pereliige või sugulane.

Kõigil on kohustus lapse probleeme märgata ja neist teada anda. Ka seadus nõuab seda. Saar meenutab, kuidas umbes seitse aastat tagasi helistas lastekaitse liitu üks inimene. „Tema esimesed sõnad olid: ma kahtlustan,” ütleb Saar. „Tuli välja, et tegemist oli ühe lasteaiaõpetajaga, kes oli märganud, et laps käitub kummaliselt. Aga ta ei teadnud, kas teavitada. Äkki ta ületab kuidagiviisi oma pädevuse piire?. Alati, kui kellelgi on kahtlus – ükskõik, millise väärkasutamise puhul –, tuleb teavitada.”

Kas siis kohalikku omavalitsust, politseid või helistada lasteabi numbrile 116111.

„Meile on telefonile ja meilile kirjutanud ka lapsed, kes on mures oma sõprade pärast. Laps ise ei julge pöörduda, aga sõbrad on tublid – on näinud, et on vaja sekkuda,” kommenteerib Saar.

Lapse probleemid ei ole niisama jutt, vaid võivad päädida sellega, et laps täiskasvanuikka ei jõua. Eelmisel aastal võttis endalt elu 14 last. „Väga suure spurdi on teinud enesetapukatsete arv,” lisab Saar. Ta helistas nädala alguses Tallinna lastehaiglasse ning sai teada, et ainuüksi selles haiglas on tänavu olnud juba 26 enesetapukatsega last. „Näeme, et see neliteist ei pruugi jääda kõige kõrgemaks numbriks nende aastate seas,” sõnab Saar.

Laste depressioon ei ole sugugi uus asi, koroona on seda kindlasti võimendanud, kuid märgid on selged juba varasemast. Paari aasta eest näitasid Saare sõnul uuringud, et 11-16 aastaste seas on peaaegu pooled mõelnud depressiivseid mõtteid. Suisa veerand on mõelnud suitsidaalselt.

Abi napib

„Kõige suuremas ohus on 13-14 aastased teismelised,” ütleb Saar. Ühest küljest on põhjuseks koolirõõmu kadumine. „Mida vanemaks laps saab, seda suurem on tema äng. Paar päeva tagasi räägiti ühel seminaril, et ka väiksemate laste puhul on ärevushäired tõusnud. Õpetajad ütlevad, et suisa 11 protsenti lastest, kes tulevad esimesse klassi, on juba teatud indikatsiooniga vaimse tervise häiretele. Mis ongi kõige kohutavam – laste puhul ka see vanusepiir väheneb.”

Abi on keeruline leida. Psühholooge on Eestis vähem kui pooltes koolides. Näiteks Soome valitsus võttis paar nädalat tagasi vastu laste strateegia. „Rõhutati, et sotsiaalne isoleeritus on olnud väga destruktiivse mõjuga,” kommenteerib Saar. Laps pole ligi aasta näinud oma sõpru ning lapsed, kellel oli enne paha, on nüüd kodus ja neil on veel halvem see olukord. „Olgem ausad, kodu on lapsele väga suur tugi. Kui seal on halvasti, siis lapsel on veel halvem,” selgitab Saar.

Ta ei räägi ainult riskiperedest. Ka tavalistes peredes jääb laps pahatihti tähelepanuta, suhtlus on formaalne ja puudub soe empaatia. „Nagu Kristiina Ehin ütles esmaspäeval Plekktrummis – tema jaoks on alati olnud imelise mõjuga elu mõtet toetav lause, et kas ma saan sinu jaoks midagi ära teha või kas ma saan sind aidata,” lausub Saar.

Ka lapsevanemad peaksid ta sõnul mõtlema, kuidas läheneda teismelisele, kes istub kapuuts üle pea. Mitte nokkima või kurjustama selle peale, vaid rääkida, et mis last vaevab. „2015. aastal tegi lastekaitse liit 13- kuni 15-aastaste laste seas uuringu pereelust. Mis välja tuli? Küsimus oli, et mida tähendab vanemate jaoks koosolemine ja koos tehtud asjad – vanemad nimetasid selliseid passiivseid asju nagu ühine poeskäik, koos söömine, näiteks teleka vaatamine. Aga lapsed? Nemad ootaksid aktiivseid tegevusi: ühiseid väljasõite, matkasid, koos tegutsemist, koos mängimist,” loetleb Saar. Ta järeldab, et juba sellest koorub välja lõhe: laps ootab üht, lapsevanem arvab, et on tegelikult oma poole juba ära teinud.

Iga kaheksas laps tunneb end üksi

Üksiolemine on Saare sõnul väga tõsine teema. Jällegi uuring: iga kaheksas laps ütleb Eestis, et tal pole kellegagi oma muredest rääkida. Vene lastest ütles seda suisa viiendik. „Kui laps tunneb, et pole oma muredest kellelegi rääkida, kapseldub ta aina enam,” sõnab Saar. Soomes on üksindust uuritud juba kakskümmend aastat ja Saar vahendab sealse üksinduse uurija hinnangut, et üksindus tapab aina enam ning on varsti kõige suurem surmade põhjustaja.

Saar toob näiteks Jaapani, kus on niikuinii enesetappude arvud kõrged, koroonaga veelgi enam. Seal on probleemiks justnimelt üksindus, läbikukkumine. Jaapanil on nüüd eraldi üksinduseminister.

„Küsimus, et kas ma saan sind kuidagi aidata, peaks olema väga tõsiselt kõigil keelel ja meelel. Mitte ainult vanematel, vaid tõesti ka minul tädina, naabrinaisena ja kellena iganes, kui näed ikka, et laps vajab su abi,” ütleb Saar.

Ent ka need, kelle igapäevane töö on aidata, vajavad abi. Lastekaitsetöötajate tööpõld muutub aina keerulisemaks ja suuremaks. „Eriti, kui räägime vaimse tervise kollapsist,” lisab Saar. Neilt oodatakse palju, kuid antakse vähe. „Lastekaitsetöötaja teeb otsuseid, mis puudutab tervet lapse elu. Samas peab olema ressurssi, teenuseid, oskuseid, teadmisi,” kirjeldab Saar. Ta hinnangul on lastekaitsetöötajaid vaja juurde ja neid rohkem tasustada. „Aasta oli väga raske. Ühes omavalitsuses otsustas terve kollektiiv lastekaitsetöötajaid lahkuda, sest pinged on nii suured. Ei suudeta enam toime tulla. Ka toetajad vajavad toetust,” sõnab Saar. Ta lisab, et lastekaitsetöötaja heaolu määrab ka selle, kuidas on tagatud lapse heaolu. „Kui lastekaitsetöötajal on piisavalt aega oma tööd teha, on tal aega ka tegeleda ennetusega,” kommenteerib Saar.