Aet Kuusik: eelmise valitsuse liikmetele oleks võinud iga nädal šovinisti-tiitli anda
(525)
Aet Kuusik leiab, et soolise võrdsuse tagamisel on Eestis veel palju tegemata, ehkki viimastel aastatel on ühiskond ja meedia muutunud selles vallas teadlikumaks.
Feministeerium tähistas jaanuari lõpus kuuendat sünnipäeva. Mida te olete selle aja jooksul ära teinud ja saavutanud?
See, et feministlik kommentaar on olemas olnud, on suur asi, eriti sellises patriarhaalses kultuuris nagu Eesti. Peale selle on see ka vene keeles, mitte ainult eesti keeles. Püsimajäämine on olnud keeruline, sest meid on ähvardanud rahastuse lõpetamine ja surve meile on olnud suur.
Oleme teinud ise viimastel aastatel tagasiside küsitlust, et teada saada, mida meie töö on andnud. Lugejad on esile toonud, et meie materjalid on aidanud astuda ahistajatele vastu, nõuda õiglast palka ja töötingimusi. Samuti see on andnud inimestele julgust võtta sõna soolise ebavõrdsuse teemadel ja enda eest seista.
Ma arvan, et Feministeeriumil on kindlasti ka oma osa, et hoiakud Eesti ühiskonnas on muutunud. Eesti inimeste, sh. ajakirjanike sõnavara ja arusaamad feminismi teemadest on kuue aastaga paranenud. Meie põhiline fookus on sool ja soolisel ebavõrdsusel, kuid oleme tegelikult käsitlenud laiade teemade spektrit alates puuetega inimestest, rassismist, vanuselist survet ja lõpetades vaimse tervisega.
Aga millega tegelevad kaasaegsed feministid?
Feminism ei ole monoliitne liikumine ja feminism ei tegele ainult naiste teemadega. Feminism tegeleb soolise õigluse teemadega. Feminism on laienenud ainult naiste küsimustest edasi. Feministide tegevus on seotud ka teiste ebavõrdsusliikumistega: puudeaktivismiga, LGBT-ga jne. Need kõik on omavahel põimunud.
Konkreetselt Eestis seisneb suur osa tööst mitte juriidiliste õiguste muutmises, vaid kultuuri muutmises. Ei maksa vastandada oma vahel mehi ja naisi, meie eesmärk on ka see, et meeste kitsas roll Eesti ühiskonnas laieneks. Et mehed ei peaks mõtlema vaid sellele, kuidas teenida palju raha ja olema macho-d, aga ka näiteks sellele, kuidas olla paremad lapsevanemad.
Feministeeriumi üks seniseid firmamärke on olnud „aasta šovinsti” valimine. Esimestel teie tegevusaastatel sai see palju tähelepanu meedias, viimastel aastatel pole midagi kuulda olnud. Kas „aasta šovinisti” veel valitakse?
Šovinisti valimised pakkusid meediale vaatemängu, kuid me ei soovinud sellise meedia toimimise viisiga lõputult kaasa minna. Jah, see tõmbas tähelepanu, kuid meie eesmärk pole meediale pakkuda „klikke”, vaid avada teatud teemasid sügavamalt ja panna inimesi nendele kaasa mõtlema. Me kasvasime ise sellest välja. See ei lõppenud šovinistide puuduse tõttu Eestis. Meil oli ju valitsus, kust oleks võinud iga nädal uue šovinisti leida.
Kas asi oli ikka nii hull?
Sellist kõneviisi, mis alandas ühte või teist ühiskonnagruppi, oli väga palju.
Millised ootused on teil uue valitsuse suhtes? Kas nad on oma sõnades olnud tundlikumad?
Nad on olnud tundlikumad, kuid praegu on koroonaviiruse tõttu olnud raske nende tegevust teistes sfäärides hinnata. Meie oleme neile oma soovitused andnud ning me loodame, et nad saavad tegeleda edaspidi ka muude teemadega.
Ootused on kõrged. Meil on korraga president ja peaminister naissoost ning see annab eeskuju, muuhulgas ka lapsed näevad, et kõrgetel positsioonidel ei pea ainult mehed olema.
Mida te Kaja Kallase valitsusele soovitasite?
Soovitasime asju, mis on paari aastaga igati teostatavad. Esiteks, soovitasime Karistusseadustikku muuta nii, et vägistamise mõiste hõlmaks kõiki nõusolekuta seksuaalakte. Seda sätestab ka Istanbuli konventsioon. Sellisel juhul ei sõltuks karistuse määramine sellest, kas ohver hakkas vastu ja ütles „ei”, vaid sellest, kas ta ütles „jah”.
Teiseks, tõime välja selle, et perevägivalda võetaks hooldusõiguse määramisel arvesse.
Ühesõnaga: vägivaldsele vanemale lapsi ei annaks?
Jah, ühtlasi, et vaadataks seda, kas inimene üritab oma käitumist parandada, võtab osa igasugustest vägivalla-vastasest teraapiatest jne.
Lisaks tegime ettepaneku, et Perekonnaseadust võiks muuta nii, et minimaalne abiellumisiga oleks 18 aastat. Praegu võib kohtu loal abielluda 15-aastaselt.
Ka soovime, et valitsus kehtestaks seksuaalse enesemääramise piiriks 16 eluaastat. Väljaarvatud juhul, kui partnerite vanus on võrreldav. Sest praegu on Eestis okei, kui täiskasvanu on seksuaalvahekorras 14-aastasega. Selle ettepaneku eesmärk on kaitsta lapsi ja alaealisi.
Ühesõnaga: „onu Peeter” Armastuse Saalist poleks okei?
Just nimelt. Laps ei saa anda nõusolekut ning laps on sellises olukorras palju haavatavamas seisus.
Viiendaks, hooldusteenused tuleb muuta abivajajatele kättesaadavamaks. See nõuab palju ressursse, kuid mitteametlike hooldajate koormust on vaja vähendada, kuna need on enamasti naised, kes ei saa ennast selle tõttu realiseerida, kuna peavad hoolt kandma vanurite, laste või haigete pereliikmete eest.
