"103 Eesti heategijat" on Delfi vabariigi aastapäeva traditsiooniline sari, mis keskendub sel aastal headele inimestele ja nende väärt tegudele. Kõiki heategijaid vaata siit!

Olga teab suurepäraselt, kuidas luua kontakti ja usaldusväärseid suhteid klientidega ning aidata neil lahendada sotsiaalseid probleeme ja motiveerida neid taastuma. Omal algatusel organiseeris ta populaarse tugigrupi SÜTIK projekti klientidele. Ta õpib aktiivselt, et tema töö oleks tõhus ja võimalikult kasulik inimestele, kes pöörduvad tema poole abi saamiseks. Olga suhtub oma klientide käekäiku suure kire ja motivatsiooniga ning on valdkonnas suureks väärtuseks.

Olete sõltuvusega kimpus olevate inimeste tugiisik - see näib olevat emotsionaalselt raske töö. On see nii? Mis Teile selles töös rõõmu valmistab?

Jah, ma töötan projektiga SÜTIK ja olen ka MTÜ-s Convictus konsultant ja töötan inimestega, kes tarbivad psühhotroopseid aineid. Samuti töötame nende sugulastega, sest ka nemad vajavad tuge. Seda ei tohi jätta tähelepanuta.

Ma ei saaks öelda, et see on minu jaoks raske töö, vist sellepärast, et armastan oma tööd ja teen seda suurima rõõmuga. Aga kui võtta emotsionaalses plaanis, siis kindlasti tulevad meile eri inimesed eri muredega ja igaühel neist on oma elu, oma valu, oma tragöödia. Ja sageli ei ole need elud kergetekillast. On neid, kes on kaotanud kõik: lähedased, elamise; mõnele on lapsepõlvest hingeline trauma ja ta elab sellega. Mõni on üldse alla andnud. Mõni on omadega ummikusse sattunud. Mulle tundub, et keegi ei tarvita narkootikume niisama, igalühel on selleks ikka põhjus. Ja sellele kõigele on raske jääda ükskõikseks.

Elan emotsionaalselt kaasa kõigile meie poole pöörduvatele inimestele. Meie töös tuleb sellest aru saada ja alati töötada iseenda kallal, sest kui meie emotsionaalne seis pole stabiilne, ei suuda me ka kedagi aidata. On olemas ka koolitusi, mis meid aitavad.

Mis mulle rõõmu valmistab? Oma töö tulemuste nägemine. Iga väike samm, mida sõltuvusega inimene teeb. Isegi see, kui ta on meie vastuvõtule üldse tulnud, on juba väga rõõmustav. See tähendab, et inimene on teadlikult avaldanud soovi muuta midagi oma elus ja meie saame teda aidata. See on tore!

Kuidas Te seda tööd teete?

Tahan kohe öelda, et see pole vaid ühe inimese töö, vaid ikka meeskonnatöö. Meil on väga mitu eri spetsialisti eri valdkondades. On sotsiaaltöötajaid, kes annavad nõu ja aitavad lahendada inimeste igapäevaelu küsimusi, on neid, kes vabastavad neid pingetest, psühholoogid töötavad inimeste vaimse poolega. On ka tugiisikud, kes aitavad kliendil sügavamale oma hinge vaadata. On ka meditsiinitöötajad, kes kontollivad nende tervist ja aitavad meie organisatsiooni raamides ja kui sellest ei piisa, suunavad edasi vajalikku asutusse. On ka erinevaid konsultante, kes toetavad inimest ja motiveerivad uutes tegemistes. Või saavad lihtsalt nendega rääkida - ka see on väga oluline. On inimesi, kellel polegi lihtsalt kellegagi rääkida ning ennast mugavalt ja võrdväärsena tunda.

Kõige sagedamini tulevad meile abi saama kinnised inimesed, kes ei usalda mitte kedagi. On väga tore, kui suudame leida nendega kontakti ja näidata, et nad ei ole üksi ja et kõik ei ole nii halvasti kui neile ehk tundub.

Samuti on meil koostöö paljude eri asutustega: kohalike omavalitsuste sotsiaalosakonnad, haiglad, politsei, kriminaalhooldajad, kohtutäiturid jne. Tänu sellele saame lahendada inimeste eri probleeme, näiteks võlad, elukoha leidmine, tervisemured jne.

Arvan, et selline meeskonnatöö annab paremad tulemused ja meil on ka palju positiivset tagasisidet inimestelt.

Milline on näiteks Teie üks tööpäev? Mida te teete inimestega, kelle tugiisik olete?

Projektis SÜTIK on mul iga kliendiga eraldi oma plaan. See on väga tähtis mu töös: aru saada, kuidas ma just selle inimesega töötan. See mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Sellest tuleb aru saada, tuleb leida erinevad lähenemisviisid, erinev motivatsioon, erinevad eesmärgid.

Sütikus teen plaani 12 kuuks, töötan ühe inimesega terve aasta ja olen tema tugi. Ja esimese asjana on vaja temaga luua usalduslik suhe, muidu ei tule midagi välja ja me ei saa koos töötada. Tuleb arvestada ka, et on erinevus: inimesed, kes tarvitavad narkootikume ja kes on lõpetanud tarvitamise, ja neile on erinevad lähenemised.

Need, kes veel tarvitavad, nendega tuleb väga ettevaatlikult töötada. Ma rõhutan veelkord: nad on väga kinnised, väga hirmul olevad, nad ei ole ühiskonna osa. Neile tuleb anda võimalus aru saada, et neid aktsepteeritakse samamoodi nagu kõiki. Kahjuks tuleb siiski öelda, et ühiskond paneb neile peale oma märgi - et nad ei ole mittekeegi, sisendades neile ebakindlust. Sellised inimesed ei tea, et neil on omad õigused, nad ei oska küsida abi. Minu töö seisnebki selles, et anda natukenegi neile enesekindlust tagasi. Isegi kõige väiksem asi, näiteks arstile saatmine, annab neile enesekindlust ja aitab astuda väikseid samme edasi. Nad näevad tasapisi, et saavad meid usaldada.

Tavaliselt koostan teisel kohtumisel inimesega plaani, mis on tema vajadused. Selgitan välja, kas tal on elukoht või vajab ta seda. Või on tal tervisega probleemid. Või on ta seadusega pahuksisse sattunud. Või näiteks kui ta on vanglast vabanenud ja ta ei tea, mida edasi teha, kuhu pöörduda, et abi saada. Siis olengi mina abiks.

Väga oluline on olla inimesele ka kõige väiksemate murede korral olemas olla. Olen alati neile telefoni teel olemas, sageli helistataksegi mulle õhtul hilja, kui on midagi juhtunud. Või kui stressis olev inimene tahab lihtsalt rääkida.

On ka olukordi, kus inimene tahab narkootikumidest vabaneda. Siis organiseerin ta mineku rehabilitsatsiooni keskusesse, kus teda selles aidatakse.

Aga sellega minu töö ei lõppe, sest kui inimene sealt välja saab, on tal ikkagi probleeme, milles on tal vaja minu abi, minu tuge, minupoolset motivatsiooni.

Korraldan SÜTIKU raames tugigruppe, kus inimestel on võimalus jagada oma kogemusi ja rääkida oma erinevatest eluetappidest ja kuulata teiste kogemusi. Ja vaadata ka kõrvalt erinevaid probleeme, mis teisel on. Ja vaadata ka iseenda sisse. On väga tore näha, kui inimesed nendes gruppides niimoodi koos käivad ja avanevad.

Võin oma tööst palju rääkida, sest see koosneb nii paljudest väikestest asjadest ja eri suundadest. Aga loodetavasti sain selle intervjuuga anda väikese ülevaate.

Mida on see töö Teile enim õpetanud?
Usaldada ja näha inimesi sellisena nagu nad on, armastada iseennast ja hinnata kõike seda, mis mul on.

Vaata projekti "103 Eesti heategijat" kõiki heategijaid siit!