Seitse ministrit 15-st on uues valitsuses naised. Midagi sellist pole Eestis varem nähtud. Kas näeb ainult hea välja või on päriselt ka hea?

Eesti poliitika on tõepoolest olnud väga meestekeskne. Nii valitsus kui ka parlament on ikka olnud meeste domineeritud mäng. Seetõttu on märgilise tähtsusega, et peaaegu poole valitsuse koosseisust moodustavad naised. Ma ei arva, et naised teevad tingimata teistsugust poliitikat kui mehed. Ehk on uus valitsus samm selles suunas, et naised on poliitikas rohkem esindatud, ja see on hea.

Kuidas ikkagi seletada seda, et ligi kolmkümmend aastat vanas riigis on peaministritool seni alati olnud reserveeritud mehele?

Peaministritool on poliitilise võimu tipp. Kuni mingis süsteemis püsib meeste-naiste ebavõrdsus, nagu me oleme poliitikas näinud, siis võimu tippu jõuab muudatus alati kõige hiljem. Olukord süsteemis peab olema rohkem või vähem tasakaalustunud, et muutus tippu välja jõuaks. Pärast Kaja Kallast näeme teisi nais- ja meespeaministreid, võib-olla ei ole edasine jada nii meestekeskne.

Kuula siit.
1x
00:00

Nii mõnedki nimed on üllatavad nii Kesk- kui ka Reformierakonna poolt. Seitsmel ministril pole varasemat valitsemiskogemust. Kas peaks värskete nimede pärast rõõmustama või muret tundma?

Värskus on kindlasti strateegiline valik mitmes mõttes. Keskerakonnal on vaja näidata, et nad on uuenenud. Et see pole seesama vana Keskerakond, mis kuulus eelmisse valitsusse. Reformierakond tõi valitsusse tuntud poliitikuid, aga pole vana kahurväge. Siit kumab läbi Kaja Kallase soov anda valitsuse oma nägu.

Tõepoolest, puuduvad Kristen Michal, Hanno Pevkur, Jürgen Ligi, ka vaesel Marko Mihkelsonil ei õnnestunud seegi kord ministriks saada. Mille poolest on vana kaardiväe väljajäämine kõnekas?

Küllap kehtib igaühe puhul individuaalne seletus. Mihkelsonile võib-olla lihtsalt ei olnud kohta, sest välisministri tool läks Keskerakonnale. Pevkuri puhul kummitab ehk aeg, mil ta erakonda juhtis, see ei möödunud eriti sujuvalt: tol ajal tulid Reformierakonna sisemised käärimised teravalt esile. Kõiki põhjusi me kindlasti teada ei saagi.

Värskuse juurde teise nurga alt tagasi tulles: Reformierakonnale on kasulik järgmise valimiste valguses näidata, et nemad on end ka värskendanud, et nende poolt teevad poliitikat uued inimesed. Reformierakonna peamine konkurent on Eesti 200. Eesti 200 juhtis tulles tähelepanu professionaalsete poliitikute tehtava poliitika problemaatilisusele. Tehes värskema näoga valitsuse kaitseb Reformierakond end selle vastu, et Eesti 200 saaks öelda: näe, jälle on need minevikust pärit professionaalsed poliitikud pukki pandud, midagi ei ole muutunud – valige meid, meie muudame seda.

Keskerakonna välisminister Eva-Maria Liimets ja siseminister Kristian Jaani võiksid kõnelda samast kaalutlusest, teiseks lühikesest pingist ja kolmandaks ehk soovist pareerida korruptsioonisüüdistusi?

Võiks olla sümboolse tähtsusega, et korruptsioonikahtlusega erakond paneb siseministriks politseiniku. See ei tähenda, et Jaani ei oleks oma ala ekspert või et temast ei võiks saada hea siseminister. Kindlasti aitab see pesta maha Keskerakonna kohale tekkinud korruptsiooni varju.

Keskerakonna korruptsioonikahtluste edenedes, nt süüdistuseks vormudes saab see ka Reformierakonna probleemiks. Kuidas võiks siis Kaja Kallase senine mina-pole-nende-ema-retoorika muutuda?

Ootame ja vaatame. See protsess kestab kindlasti kaua aega. Võib-olla ei tule lõpuks ka selgeid lahendusi. Süüdistuste esitamisega võib minna aega ja ehk kõiki süüdistusi ei esitatagi. Kohtuprotsess võib venima jääda, käia eri kohtuastmeid pidi, võib-olla kedagi üheselt süüdi ei mõistetagi. Sellised protsessid pakuvad venima jäädes poliitilist ressurssi opositsioonile ja tähendavad riski parteile endale.

Miks oli Reformierakonnal vaja teha ennast rünnatavaks, tuues ministriks Keit Pentus-Rosimannuse, kellele hakatakse Autorollo skandaali kogu aeg meelde tuletama?

Ta on staažikas ja võimekas Reformierakonna poliitik ning kõiki selliseid ei saa ka kõrvale jätta. Autorollo jääb küll tema pea kohale hõljuma, aga ehk oli see juba küllalt kauges minevikus ja madala lennuga teema. Pealegi on kõrval erakond, kus on altkäemaksuna mängus miljon eurot, selle kõrval Autorollo kahvatub.

Keit Pentus-Rosimannus ütles, et EKRE-vaba valitsus on väärtus omaette. Kuidas suhtuda sellesse seisukohta, mida paljud kindlasti jagavad?

See võib olla probleem, sest võib anda liiga palju usalduskrediiti sellele valitsusele. Paljud ootasid pikalt selle valitsuse lagunemist ja lõpuks see lagunes, nüüd võidakse uue valitsusega olla rahul hoolimata sellest, mida ta teeb või kuidas ta hakkama saab. Surve, et valitsus vajalikke asju teeks, võib osutuda väikeseks; skandaalide ja eksimuste asjus võidakse silm kergemini kinni pigistada – paljalt selle pärast, et valitsuses ei ole EKRE-t.

Võrrelge, palun, vastset koalitsioonilepet eelmise valituse võimuleppega.

Kui uue valitsuse võimulepet lugeda, siis ei pruugi kohe aru saadagi, mis prioriteedid on. See mõjub nagu erakonna valimisprogramm. Eelmise valitsuse lepinguga võrreldes on aga selgesti näha, kuidas on prioriteedid muutunud. Eelmise valitsuse leppes oli palju pikemalt ja põhjalikumalt käsitletud rahvatiku- ja perepoliitika teemasid.

Isamaale oli see väga südamelähedane.

Jah. Uue koalitsiooni lepingus on selle teema all väga väike osa.

Ja rahvastikuministri kohtki kaob ära.

Seegi näitab prioriteetide muutumist. Teine eelmise valitsuse selge teema koalitsioonileppes oli rändeproblemaatika. Mainiti, et ränne võib olla julgeolekuoht ning et rändeküsimused peaksid jääma iga riigi enda otsustada. Uues leppes on rännet mainitud ainult ühes kohas, ainult seoses oskustööliste Eestisse tulekuga. Fookus ja probleemitunnetus on hoopis teine. Ka keskkonnapoliitika rõhuasetus on hoopis teistsugune. Uues koalitsioonileping paneb rõhku rohepöördele. On antud sõnum, et majanduse ja kohalike omavalitsuste tegevus peab muutuma kliimaneutraalseks. Räägitakse konkreetsetest tähtaegadest ja põlevkivi kasutamisest loobumisest.

Samas ei ole võetud seisukohti, kuidas peaks lahendama Ida-Virumaal kaduvate töökohtade probleemi.

Jah. See teema oli ka eelmises koalitsioonileppes sees, aga pigem selles võtmes, et metsa ja põlevkivi tuleks ikkagi kasutada, niikaua kui see mõistlik ja kasulik.

Sellegi valitsuse eelarve on tehtud eelmise valitsuse ajal. Kuivõrd võib saatuslikuks saada rahapuudus? Kaja Kallas on juba kurtnud, et raha ei ole.

Eks raha ole alati liiga vähe. Ja ega koalitsioonilepingus ju eriti kirjas ei ole, mille eest me neid häid asju saame, mida lubatakse. Ka on eelmine valitsus selgesti muutnud mängureegleid. Järgmised valitsused elavad teadmisega, et laenu võtta on okei. Tasakaalus eelarve jääb eesmärgiks mingi hulga aastate pärast, lühemas perspektiivis saadakse hakkama tulude-kulude tasakaaluta. Eelmise majanduskriisi ajal ei oleks selline asi võimalik olnud: laenuvõtmine oli tabu ja tasakaalus eelarves nagu üheteistkümnes käsk. Järgnevad valitsused tõenäoliselt vanu reegleid tagasi ei too.

Kumb on koalitsioonileppe kohaselt rohkem saanud, Kesk- või Reformierakond?

Väga raske öelda. Koalitsioonileping ütleb, et valitsus soovib olla hea ja efektiivne teenusepakkuja ettevõtetele ja kodanikele. Siit kumab ehk rohkem läbi Reformierakonna toon. Sotsiaalse õigluse ja võrdsuse punkte on muidugi ka, need on rohkem Keskerakonna teemad, aga see toon jääb vähem silma. Koalitsioonileping on pigem Reformierakonna nägu.

Kui tõsiselt peaks võtma Kaja Kallasele esitatud süüdistust, et Reformierakond loobus oma lubadusest teha 500 eurot maksuvabaks kõigile?

See lubadus on pärit kahe aasta tagusest ajast valimiskampaania kontekstist. Ühelegi erakonnale ei saa ette heita, et nad oma prioriteete üle vaatavad. Valimiste järel valitsust moodustades on möödapääsmatu võidelda lubaduste eest, mis olid valimiste ajal päevakorral.

Praegu on olukord teine.

Ja keegi ei mäleta eriti ka enam neid lubadusi.

Läbirääkimiste alguses suutis Keskerakond väga osavalt jätta mulje, et jäme ots on nende käes. Kuivõrd see tegelikule olukorrale vastas?

Vaatame, kuidas uus valitsus toimima hakkab. Kaja Kallasel puudub täitevvõimu kogemus, Mailis Repsil on seda küll ja veel. Reformierakond tervikuna on aga suur ja võimekas erakond, seal on palju võimekaid inimesi, nii valitsuses kui ka selle ümber. Valitsuse moodustamisel on jutuks tulnud, et Keskerakonna pink on lühike. Reformierakonnal on raskekahurväge hulgi, kuigi nemadki on terve põlvkonna vahepeal kaotanud, alates Taavi Rõivasest. Keskerakonnal raskekahurväge eriti ei ole. Ratas ja Reps on riigikogus, Simson on Brüsselis, Kõlvart on Tallinnas.

Missuguseid kompetentse võiks Kaja Kallas enda kõrvale vajada? Missuguseid nõuandjaid on tal tarvis, et hästi valitseda?

Tal oleks vaja head poliitilist strateegi – kedagi, kes õpetab, kuidas poliitikat tehakse. Aga valitseb ju valitsus tervikuna, mitte ainult peaminister. Valitsuse kompetentsid on üsna tasakaalus: seal on nii valdkonna eksperte, kes tulevad värskelt väljastpoolt poliitikat, kui ka professionaalseid poliitikuid.

Mismoodi muudab uus valitsus presidendivalimiste perspektiive? Valimiskogus äravalimine on lihtsam kui eelmise koalitsiooniga?

Riigikogus president ilmselt valituks ei osutu. See eeldaks märkimisväärset üksmeelt erakondade vahel...

... mida ilmselt ei ole.

Eestis ei õnnestu presidenti üldiselt riigikogus valida, koalitsiooni- ja opositsiooniülest üksmeelt ei teki. Välja arvatud 2011, mis oli erandlik hetk Eesti poliitikas, siis oli riigikogus ainult neli erakond. Palju on spekuleeritud, kas koalitsioonileppe taustal sõlmiti kokkulepe ka presidendivalimiste asjus.

Sõlmiti siis või?

Ei tea. Kui valitsuserakonnad suudaksid kokku leppida ühises kandidaadis, siis võiksid nad valimiskogus ta ära valida. See oleks võimalik.

Mis saab Jüri Ratasest? Ta ei jää ju parlamenti istuma.

Ei tea. Võib-olla tahab tema presidendiks saada?