Stuudios olid Eesti Päevalehe ajakirjanikud Kadri Veermäe, Krister Paris ja Kaarel Kressa.

1x
00:00

Parise sõnul aitasid 6. jaanuaril Kapitooliumi ründamisega tipnenud sündmused demokraatiat tegelikult tugevdada. Uurimise all on praeguseks nii Kongressi tunginud inimesed kui ka Kapitooliumi politsei, kelle töötajatest osasid kahtlustatakse sissetungijatega koostöö tegemises. „Kõik need asjad saavad nüüd põhjalikult läbi uuritud ja uus administratsioon sellele kindlasti kätt ette ei pane,” prognoosis Paris.

Veermäe tõmbas paralleeli Saksamaaga, kus tuntakse järjest avalikumalt muret politseisse ja relvajõududesse imbunud äärmusrakukeste pärast. Sellistest juhtumitest ei maksa siiski kaugeleulatuvaid järeldusi teha, toonitas Veermäe. USA vabariiklaste puhul tuleb arvestada seda, et Trumpi populaarsus partei valijate seas on endiselt ülekaalukas. „Eelmisel nädalal pärast [kolmapäevaseid] sündmusi tehtud Ipsose uuring näitas, et 67% vabariiklastest on valmis uskuma, et Joe Biden ei ole päriselt valimisi võitnud,” ütles Veermäe. „See on tegelikult väga problemaatiline: kõik kohtuvaidlused on läbi kukkunud, osariigid ise kinnitavad, et midagi kahtlast pole, aga usk, et Trump pidi võitma, ei kao kuskile.”

Esindajatekoda plaanib täna heaks kiita süüdistusakti, kus heidetakse Trumpile ette Kongressi ründamisele õhutamist. Seejärel läheb see hääletusele ja arutusele senatisse, mis ei hakka senati vabariiklaste juhi Mitch McConnelli sõnul seda arutama enne 19. jaanuarit. Trump lahkub ametist 20. jaanuaril, nii et tema tagandamiseni tõenäoliselt ei jõuta. Küll aga on täiesti võimalik, et ta saab sama protsessi lõpuks kandideerimiskeelu.

Kressa juhtis tähelepanu, et USA õigusteadlaste hinnangul on presidendi (või muu kõrge ametniku) senatis tagandamine ja kandideerimiskeeld kaks erinevat asja. Tagandamiseks on vaja 2/3 senaatorite hääli, mida oleks kokku saada raske ka siis, kui ajasurvet ei oleks. „Kongress võib otsustada ka kandideerimisõiguse äravõtmise üle ja mis eriti huvitav: juristide arvates võib see toimuda lihtsalt senati lihthääleenamusega,” lisas Kressa. „Mis tähendab, et piisaks sõna otseses mõttes vaid Mitt Romney ja demokraatide häältest.” Vastav pretsedent loodi 1860.-tel ühe Tennessee kohtuniku tagandamismenetluse käigus, keda Kongress süüdistas kodusõja ajal riigi reetmises. „Nii et Trumpilt võidakse tõenäoliselt ära võtta kandideerimisõigus, aga see läheb ilmselt enne läbi ülemkohtust,” resümeeris Kressa.

Saate lõpuosas räägitakse ka USA poliitika mõjust Euroopale ning sellest, miks EL-i liidrid mõistsid hukka nii Kapitooliumil toimunud vandaalitsemise kui ka USA presidendile määratud Twitteri- ja Facebooki-keelud. Ajakirjanikud osutasid, et vaenuõhutamises oleks võinud süüdistada paljusid Trumpi Twitteri-postitusi, ent mitte neid kahte, mille postitamise eest ta lõpuks keelu sai. „Siis oleks olnud ammu-ammu-ammu aeg seda teha,” märkis Paris. „Võime mõista, et ametis oleva riigipea puhul ei tahetud seda rakendada, ükskõik kas pragmaatilistel või moraalsetel kaalutlustel. Aga nüüd, kui Trumpi lahkumine on kinnitatud, siis nad rakendasid tavainimese standardeid. Aga see, kuidas mõjuvõimsad organisatsioonid võivad ühe näpuviibutusega, ei tea millele toetudes lihtsalt otsustada [riigipea blokeerida] – see on päris hirmutav väljavaade mingisuguseks düstoopiaks.”

Veermäe osutas, et praeguste sündmustega on sotsiaalmeediafirmad viimaks tunnistanud, et nad tõesti vastutavad oma kasutajate käitumise eest. Küsimus selle kohta, kas näiteks Facebook on liiga mõjuvõimas, on püsinud aastaid. „Tegelikult on Euroopa selles vallas rohkem samme teinud,” ütles Veermäe. „Euroopa Komisjon on välja pakkunud reegli, et kõik see, mis on keelatud offlainis, peaks olema keelatud ka onlainis.”