Verekeskus praagib homod välja
Homoseksuaalses vahekorras olevate meesdoonorite väljapraakimine on Põhja-Eesti verekeskuse infojuhi Marina Talisaineni sõnul maailma tervishoiuorganisatsiooni üks nõudeid, mida on ka Euroopa Liidus tunnistatud. „Niimoodi on meile ette öeldud. Meil on vastavad direktiivid ja õigusaktid, millest me juhindume, me ei mõtle ise mitte midagi välja,” selgitas ta.
Osades riikides on geidel siiski õigus verd anda. Eestis seda aga niipea veel ei juhtu. „Me teame sellest probleemist ja oleme ka suhelnud inimestega, kes nõudsid endale seda õigust, aga kahjuks praeguse seisuga ei saa me endale ja neile seda lubada,” ütles Talisainen.
Mitmed Euroopa riigid kasutavad hoopis teisi testsüsteeme ja kuna Eestis on aidsilevik nii suur, ei saa meie riskida, nendib Talisainen. „Meie riigis on siiski homoseksuaalsed mehed samuti riskigrupis. Me vajame ülimat kindlust.”
Eesti Gayliidu juhatuse liige Aare Raudsepp mõistab verekeskuse muret. „Vereteenistuse eesmärgiks on maksimaalne turvalisus, ja kui on teada, et homomeeste hulgas on rohkem neid nakkusi, siis ei tahaks ka inimesi lihtsalt suuremasse riski seada, kui nad vereülekannetega seoses juba nagunii on,” nentis ta.
Raudsepa sõnul pole siin ühtset head lahendust, mis kõiki rahuldaks. „Ma saan aru, et verekeskuse otsus homomeestelt mitte verd võtta on valik mitme halva vahel,” lisas ta.
Lesbilises suhtes oleva pikaaegse doonori Epp Kraavi sõnul vajab Eesti hädasti vastutustundlikke doonoreid. „Verekeskuse materdamine olukorda ei paranda. Eestist leiab näiteid oluliselt jõhkramast diskrimineerimisest,” nendib ta.
Teema üle on põhjalikult arutatud nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas.
„Selle vastu on päris palju homoorganisatsioonid vaielnud, et korralik, alati turvaseksi harrastav homomees või monogaamses suhtes mees kui see on mõlemat pidi monogaamne suhe, ei kujuta endast suuremat nakkusohtu,” tõi Raudsepp välja teise poole.
„Küsimuse võiks ümber sõnastada vahekorratüübi-kesksemaks,” lisab Kraav. „Monogaamne ning turvaseksi harrastav homo on parem doonor kui süüdimatult ringi tõmbav hetero.”
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige ja tuntud aidsiennetaja Nelli Kalikova on öelnud, et aids on Eestis olnud pikka aega suletud narkomaanide keskkonda.
Raudsepa sõnul olid Eestis enne nn aidsiplahvatust 2000. aastal pooled alla sajast nakatunust homoseksuaalsed mehed. Pärast seda on tõepoolest viirus siirdunud narkomaanide ringkonda ning sealt juba heteroseksuaalsete inimeste juurde.
Nüüd on Kalikova sõnul üha suuremaks riskirühmaks noored naised, kes saavad nakkuse pahaaimamatult oma mitte nii korralike eluviisidega meestuttavatelt.
Raudsepp nendib, et viimastel aastatel pole Eestis tehtud aidsi levimise kohta ühtegi tõsiselt võetavat uurimust, seetõttu võimenduvad sageli asjaga tegelevate inimeste subjektiivsed arvamused.
Samas on naisega anaalvahekorras olnud mees kõlbulik verd andma. Talisaineni sõnul on anaalvahekorras naine-mees nakatumisrisk väiksem. „Naisega anaalvahekorda nii ohtlikuks ei peeta,” märgib ta.
Kraavi sõnul peaks samasuguse “rehaga” üle käima kõik doonorid. „Sest ega anaalseks pole ainult geide pärusmaa ning kaitsmata vahekord ei kujuta üheski ühiskonnakihis, ühegi orientatsiooni või maailmavaate juures erandit.”
Segadusi tekitab ka rohkearvuliste seksuaalpartnerite säte. Talisainen toob näite: Taanis näiteks ei tohi doonor verd loovutada, kui tal on viimase poole aasta jooksul seksuaalpartner vahetunud. Palju sõltub ka sellest, kui pirtsakas võib riik oma doonorite valikul olla.
Eestis mõeldakse sõna „rohkearvuliste” all inimesi, kes müüvad ja ostavad seksi raha eest.
Verekeskus palub inimestel ise hinnata oma partnerite arvukust. Kui inimene on küsimustikus hinnanud oma seksuaalsuhted ohtrateks, üritab arst vestluse teel selgitada, kas on põhjust sellele punktile üldse tähelepanu pöörata. Seda põhjusel, et rohked seksuaalsuhted võivad ühe jaoks tähendada kahte partnerit aastas, teise jaoks aga kolme partnerit kuus.
