Internetis olevatel dokumentidel põhinev juurdlus annab esimest korda selge pildi sunnitöö võimalikust ulatusest saagikoristusel, mis annab viiendiku maailma puuvillast ja mida kasutatakse laialdaselt kogu maailma moetööstuses.

Lisaks suurele vangilaagrite võrgustikule, milles arvatakse olevat kinni üle miljoni inimese, on juba hästi dokumenteeritud väited, et vähemusi on sunnitud töötama tekstiilivabrikutes.

Hiina valitsus eitab neid väiteid, kinnitades, et laagrid on „kutseõppeasutused” ja vabrikud osa massilisest ja vabatahtlikust „vaesuse leevendamise” programmist.

Värsked tõendid viitavad aga sellele, et enam kui pool miljonit vähemusrahvustesse kuuluvat töölist aastas saadetakse ka hooajalistele puuvillakoristustöödele tingimustes, mis meenutavad sunnitööd.

Viited puuvillakoristajate „juhendamisele”, et nad „astuksid teadlikult vastu ebaseaduslikule religioossele tegevusele”, annavad mõista, et see poliitika on suunatud valdavalt Xinjiangi uiguuride ja teiste islamiusku rahvarühmade vastu.

Hiina valitsusametnikud sõlmivad puuvillafarmidega kõigepealt „kavatsuslepingud”, millega määratakse kindlaks „palgatavate tööliste arv, asukoht, majutus ja palk”, pärast mida mobiliseeritakse puuvillakorjajad „entusiastlikult registreeruma”.

On ohtralt viiteid selle kohta, et see „entusiasm” ei ole päris siiras. Üks ettekanne kirjeldab küla, kus inimesed „ei tahtnud põllumajanduses töötada”.

Ametnikud oli sunnitud seda küla uuesti külastama, et viia läbi „läbimõeldud haridustöö”, misjärel saadeti sealt 20 inimest ja oli plaan „eksportida” veel 60.

Hiina on ammu kasutanud maapiirkondade vaeste ümberasustamist ametliku eesmärgiga parandada nende tööhõiveväljavaateid osana riiklikust vaesusevastasest kampaaniast.

Viimastel aastatel on need jõupingutused eriti hoogustunud.

Väidetavalt on president Xi Jinpingi tähtsaim siseriiklik prioriteet kõrvaldada täielikult vaesus Hiina Kommunistliku Partei järgmisel aastal tähistatavaks 100. aastapäevaks.

Xinjiangis on aga tõendeid palju poliitilisema eesmärgi ja suurema kontrolli ning tohutute eesmärkide ja kvootide kohta, mille täitmiseks ametnikele survet avaldatakse.

Hiina lähenemine regioonile muutus märkimisväärselt pärast 2013. aasta rünnakut Pekingis ja 2014. aasta rünnakut Kunmingis, milles Hiina süüdistas uiguuri islamiste ja separatiste.

Alates 2016. aastast on Hiina ehitanud „ümberõppelaagreid”, kuhu paigutatakse need, kes näitavad üles ebausaldusväärsusele viitavat käitumist, nagu näiteks krüpteeritud sõnumite saatmine rakenduse või telefoni kaudu, religioosse sisu vaatamine internetis või välismaal elava sugulase omamine.

Kuigi Hiina nimetab neid „deradikaliseerimiskoolideks”, näitavad Hiina oma andmed, et tegemist on süsteemiga, mille eesmärk on asendada inimeste usuline ja kultuuriline identiteet pealesunnitud lojaalsusega kommunistlikule parteile.

Alates 2018. aastast on toimunud ka sadade vabrikute ehitamine, millest paljud on laagrimüüride sees või nende vahetus läheduses.

Valitsuse sõnul aitab töö muuta Xinjiangi vähemuste „iganenud mõtteviisi” ning muuta nad moodsateks, ilmalikeks ja palkateenivateks Hiina kodanikeks.

Vaatamata seosele laagrite ja vabrikute vahel on Xinjiangi vaesuse leevendamise kampaania peamised sihtmärgid need, keda ei ole laagritesse kinni pandud.

Üle kahe miljoni tihti vaestest maaperedest pärit inimest on tööle mobiliseeritud, paljudel juhtudel pärast lühikest sõjaväelises stiilis tööväljaõpet.

Seni viitavad tõendid sellele, et nagu laagrites peetavaid inimesi, kasutatakse ka neid tööjõuna vabrikutes, eriti Xinjiangi buumi läbi elavas tekstiilitööstuses.

Tänavu juulis teatas USA-s asuv Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskus (CSIS), et on võimalik, et vähemusi saadetakse ka puuvilla korjama.

Värsked dokumendid mitte ainult ei kinnita seda informatsiooni, vaid paljastavad ka selge poliitilise eesmärgi.

2016. aasta augustis käskis Xinjiangi kohalik valitsus tugevdada puuvillakorjajate ideoloogilist ja rahvusliku ühtsuse alast harimist.

Ühe propagandaraporti järgi on puuvillapõllud võimalus muuta vaeste külainimeste „sügavale juurdunud laiska mõtlemist”, näidates neile, et „töö on üllas”.

Soovi jääda koju lapsi kasvatama nimetatakse vaesuse tähtsaks põhjuseks. Riik pakub laste, eakate ja koduloomade eest hoolitsemiseks tsentraliseeritud süsteemi, et kõik oleksid „muredest vabad ja saaksid tööle minna”.

On ka palju viiteid sellele, kuidas mobiliseeritud puuvillakorjajaid kontrollitakse ja jälgitakse. Tänavu oktoobrist Aksust pärit dokumendi järgi tuleb puuvillakorjajaid transportida gruppidena ning nendega koos peavad olema ametnikud, kes koos nendega söövad, elavad, õpivad ja töötavad, neid puuvillakorjamise ajal aktiivselt harides.

Euroopas elav uiguur Mahmut (nimi muudetud), kuulis 2018. aastal, et tema ema ja õde on tööle viidud.

„Nad viisid mu õe Aksu linna, tekstiilivabrikusse. Ta jäi sellesse vabrikusse kolmeks kuuks ja nad ei saanud mingit raha. Talvel korjas mu ema valitsusametnikele puuvilla – nad ütlevad, et neil on vaja 5 või 10 protsenti sellest külast, nad käivad iga perekonna juures ukselt uksele. Inimesed lähevad, sest nad kardavad, et nad viiakse vangi või kuhugi mujale,” rääkis Mahmut.

Xinjiangi puuvillakasvatus sõltus varem Hiina teistest osadest tulnud hooajatöölistest, aga nüüd kuulutab propaganda, kuidas värskelt leitud kohalik tööjõud on nii tööjõukriisi lahendanud kui ka aidanud kasvatajate tulusid suurendada.

Keegi ei seleta aga, miks sajad tuhanded inimesed, kellel seni polnud mingit huvi puuvilla koristada, nüüd äkki põldudele tormavad.

Kuigi dokumentides väidetakse, et palk võib ulatuda 5000 jüaanini (629 euroni) kuus, näib üks raport teatavat, et ühest külast organiseeritud 132 puuvillakorjajat said kesmiselt vaid 1670 jüaani (210 eurot) kuus.