Maailmas on vähe uuringuid, mis põhineksid ühe riigi rahvastiku kõikidel positiivse koroonaproovi andnud inimeste andmetel. Et hinnata erinevaid koroonasse haigestumisega seotud tegureid, võtsid Tartu Ülikooli meditsiiniteadlased ette nende Eesti inimeste andmed, kes on andnud positiivse koroonaproovi.

Niisiis analüüsiti Tartu ülikooli epidemioloogia professori Anneli Uusküla eestvedamisel Eesti haigekassa ja terviseameti andmeid 3598 inimese kohta, kes olid andnud 2020. aasta 25. veebruarist 6. oktoobrini SARS-CoV-2 suhtes positiivse proovi. Viirusekandjate kõrvale võeti 28 399 inimest hõlmav kontrollrühm, kuhu kuulusid need, kellel samal ajavahemikul koroonat ei olnud.

Professor Anneli Uusküla rõhutas, et analüüsitulemused on esialgsed, kuid tema sõnul lubavad need kinnitada, et koroonaviirus on väga demokraatlik – see mõjutab võrdselt nii mehi kui ka naisi ja võib tabada igas eas inimesi. Analüüsist nähtus, et umbes pooled koroonaviirusega nakatunud olid mehed (47%) ja haiguse põdenute keskmine vanus oli 45 aastat.

Haiglasse sattunud koroonapositiivsed

Pärast positiivse analüüsitulemuse teadasaamist pöörduti 93% juhtudel raviasutuse poole, et saada tervisenõu või -abi, sh 85% juhtudel saadi abi perearstilt. 7% positiivse koroonaproovi andnud inimesi ei jõudnud meditsiinisüsteemi vaatevälja. Haiglaravi vajas 19% koroonapositiivseid, sh 5,5% vajas intensiivravi, mida saadi keskmiselt üheksa päeva.

Uusküla sõnul vajasid meditsiinisüsteemi tähelepanu kõige rohkem need, kes olid vähemalt 70-aastased. 80% koroonapatsiente sattus haiglaravile umbes kahe nädala jooksul pärast positiivse analüüsitulemuse saamist. „Haiglaravi vajadus on vanuseti väga erinev, aga suuresti on see seotud kõrgema vanusega. Ligi 60% nakatunud 80-aastastest ja eakamatest vajas haiglaravi,“ tõdes Uusküla.

Peamised põhjused, miks koroonapatsient haiglasse ravile sattus, olid viiruslik kopsupõletik (53%), äge bronhiit (6%), kuseteede infektsioon (2%) ja südame isheemiatõbi (2%).

Vaadeldud ajavahemikus suri 107 koroonapositiivset (3%). „Ligi veerandil juhtudel tabas surm eakaid, kel vanust 70 aastat ja enam,“ kirjeldas professor. Üle poole nakatunuid suri haiglas, ent surmajuhtumeid lisandus ka pärast patsientide haiglast väljakirjutamist. Näiteks 30 päeva pärast haiglaravi suri 9% nakatunuid. Ligi kolmandiku (29%) surmajuhtude korral ei viibinud patsiendid üldse haiglas.

Haiglasse sattumise põhjused koroonata inimestel

Kontrollrühma analüüs näitas, et ka nende seas oli inimesi, kes sattusid vaatlusaja jooksul eri põhjustel haiglasse või perearsti juurde. Vähemalt pooled inimesed (56%) pöördusid oma tervisemurega raviasutuse poole ja 43% juhtudel võeti ühendust perearstiga.

Nende puhul oli kõige sagedasem haiglaravi vajamise põhjus sünnitus (6% juhte). 3% juhtudel vajasid patsiendid meditsiinilisi protseduure, mis olid seotud peamiselt vähiraviga, 3% juhtudel oli toimunud peaajuinfarkt ja esines südame kodade virvendusarütmiat. 2% haiglasse pöördunud patsiente vajas abi insuliinisõltumatu suhkurtõve tõttu.

Haiglaravile sattus 3% koroonata inimesi, neist intensiivravile 0,8%. Intensiivravipäevade keskmine arv oli neil aga poole väiksem kui koroonapatsientidel – neli päeva. „See haiglaravi kasutus on Eesti jaoks üpris tavapärane,“ tõdes Uusküla.

Kontrollrühmas oli ka surmajuhtumeid – vaatlusalusel perioodil suri 106 inimest (0,4%).

Jälgimisuuring

Lähiajal hakkavad teadlased koroonasse haigestunud inimesi individuaalselt jälgima, et hinnata koroona võimalikku pikaajalist mõju haiguse läbipõdenud inimesele. „Selle all peetakse silmas tervisehäireid, mis jäävad osal inimestel pärast haiguse põdemist püsima. Erialakirjanduse andmetel on sellel hulk põhjusi: intensiivravi- või viirusnakkusjärgne sündroom, aga ka spetsiifilised COVID-19 põdemise järgsed tervisehäired. See väärib edasi uurimist, sest kui teame põhjusi, oskame ka paremini ravida,“ ütles Uusküla.