103 HEATEGIJAT | Terhh ja teraapiakoer Jessie: kaks empaatilist hinge pakuvad lastele tuge
(2)
"103 Eesti heategijat" on Delfi vabariigi aastapäeva traditsiooniline sari, mis keskendub sel aastal headele inimestele ja nende väärt tegudele. Kõiki heategijaid vaata siit!
Terhh tegutses varemalt kosmeetikaäris, kuid umbes aasta tagasi sai see etapp tema elus tervislikel põhjustel läbi. Naise silmad ei talu enam arvutiga töötamise koormust. Nüüd on ta jõudnud ringiga tagasi sinna, kust kunagi alustas ja täiendab oma oskuseid näomassaaži tehnikate alal. "Suunasin oma töö silmadelt hoopis kätele," võtab Terhh elumuutuse kokku.
Teadagi ei ole töö aga elus aga kõik. "Mina otsustasin teraapiakoerte maailma siseneda umbes neli aastat tagasi. Reaalselt praktikasse jõudsime koos Jessie'iga sel sügisel, pärast seda, kui läbisime teraapiakoera eksami. Tegelikult ei olnud teda veel sündinudki, kui mina juba enda sees selle otsuse vastu võtsin," räägib vabatahtlik, keda kannustab sel teel missioonitunne.
Sõbra kaotus
"Mul oli ka enne samast tõust koer, kümme aastat. Temaga meil ei olnud selliseid eesmärke nagu Jessie'iga. Ta oli meile kirjeldamatult kallis. Meie pereliige, meelelahutaja, sõber, rõõmus sabaliputaja toas ja õues. Tema kaotus oli minu jaoks ränk löök. Olin veendunud, et ei suuda midagi sellist enam uuesti üle elada. Tol ajal tundus, et uue koera võtmine on täiesti välistatud," meenutab Terhh, kes on ka kassiomanik.
"Looduslähedus on mulle alati eksisteerimiseks ja hingamiseks vajalik element olnud. Ma tundsin nii meeletut igatsust selle koera läheduse ja temaga koos tegutsemise järele. Seetõttu hakkasingi oma "ei iial enam" otsusest lahti laskma. Ma ootasin nagu mingit märki, mis annaks mulle impulsi mõtteks, et ma võiks enda kõrvale uue sõbra võtta," räägib Terhh.
Märgid
Küsi ja sulle antakse. Terhh sirvis lennukis ajalehte, kui ta silm jäi pidama artiklile Pärnu linnapeast, kelle hobiks on oma koertega lugemissessioonidel käimine. See oli Terhhi jaoks heureka moment. Just siis sai ta teada, et koertega üldse selliseid asju tehakse. Ta oli küll kuulnud delfiini- ja hipoteraapiast, kuid selline koerte kaasamise viis tuli talle üllatusena.
"See kõnetas ja sütitas mind koheselt ning õige pea guugeldasin, et mis koerad need sellised on ja kuidas nendeks saadakse. Siis leidsingi, et meil on siin isegi olemas Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing, mis oli küll sellel hetkel veel üsna värske, kuid andis mulle võimaluse ennast kurssi viia," meenutab Terhh. Kohe oli toimumas ka organisatsiooni tegevusi tutvustav loeng, kust naine ennast õige pea leidis. See kogemus tundus nii õige ja kogu asja juures oli tahtmist täis naise jaoks vaid üks väike aga. "Mõtlesin, et puudu on mul ju ainult koer, kellega koos seda teekonda alustada," naerab Terhh.
Selgus, et kennelis, kuhu Terhh oma uut kaaslast otsima läks, oli üks kutsika esivanematest juhtumisi tegev teraapiakoer. "See oli mulle järgmine märguanne, et ma olen õigel teel. Uksed järjest avanesid ja mina lihtsalt kulgesin," mäletab ta. Samal ajal, kui perenaine oma kutsikale järele läks, käis ta Maarja Tali poolt läbi viidud kahepäevasel algõppe kursusel "Loomi kaasavad sekkumised", kus räägiti muuhulgas koera psühholoogiast, sekkumiste mõjust loomale, ka teistest loomadest ja teraapiaprotsessist laiemalt.
Teraapiakoeraks ei sünnita
Jumal naerab, kui inimene plaane teeb. Nagu kõikide olümpiamedalistide lastest ei saa profisportlasi, teab ka Terhh nüüd, et teraapiakoeraks ei sünnita, hoolimata vanematest, kellelt koer ideeliselt eeldused pärida võiks. Kuigi oli näha, et iseloomult on tegemist väga empaatilise ja hea koeraga, siis psühholoogilist tugevust Jessie'il nappis. See omakorda tekitas küsimuse, kuidas teraapiakoera roll Jessie'it ennast võiks mõjutada. Kurnavas rollis tuleb endast palju anda. Sobivust hinnatakse igal aastal.
"Jessie oli alguses ebakindel, ärev, natuke pelglik, ei võtnud inimesi alati omaks. Oli hetki, kus ma mõtlesin, et temast ei saagi teraapikoera eeldada ja et ma peaks selle mõtte peast viskama. Teraapiakoer peab ju enesekindel, julge, avatud ja positiivne olema. Mulle tundus vahepeal, et mul on ärevushäiretega koer. Olin väga mures. Samas mul kunagi oli koer, kes oleks olnud ideaalne teraapiakoer," oli Terhh saatuse irooniast löödud.
Kuid nii idividuaalsetelt kui kollektiivsetelt koolitustelt koolitustele kasvasid ka Jessie oskused. "Kogesime hästi palju erinevaid olukordi - käisime treeningutes, metsas, mingites angaarides, mänguväljakutel. Tegime kõike koos. Ja tegelikult see ongi teraapiakoeraks saamise viis. Loom saab oma enesekindluse, oskused ja turvatunde koostegemisest. Mina ja Jessie moodustame tiimi. Ta saab oma julguse ja toetuse lihtsalt sellest, et me tegutseme ning oleme koos. See julgus ja enesekindlus salvestusid temasse lihtsalt ajapikku."
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka diplom
"Kolme aasta pärast läbisime huvi pärast teraapiakoerte sobivuse hindamise, kus me ka positiivset tagasisidet saime," meenutab Terhh. Saanud indu juurde, jätkas see duo oma teed. Treeningutega mindi edasi ja perenaine ning tema lemmik kasvasid veel lähedasemaks.
Kui aasta pärast juba päriseksamile mindi, ütles varemalt Jessie'it hinnanud komisjon, et nad ei tunne seda koera ära. Jessie oli läbi teinud suure arengu, kasvatanud tugeva selgroo, demonstreeris rahulikkust ja kuulekust. "Ma olin väga õnnelik, sest see oli ka minu proovikivi ja tunnustus minu järjepidevusele ning tööle," meenutab Terhh diplomi saamist. Tagasivaadates tunnistab naine, et nagu iga laps ei ole valmis kuueaastaselt kooli minema, ei olnud ka Jessie ilmselt piisavalt küps oma teraapiakoera teed nii vara alustama.
Kui algselt olid Terhhi lähedased mures, et selline missioon võib empaatilisele ja tundlikule naisele endale liiga teha, siis täna on nii Terhh kui Jessie tõestanud, et empaatiline ja tundlik olend võib olla tugev ja toeks ka teistele. "Mul on hea meel, et ta saab oma rollis väga kenasti hakkama ja pakub lastele tuge. Töö aga siin ei lõpe, me õpime iga päev edasi," ütleb Terhh.
"Olen alati alt üles vaadanud inimestele, kes tegelevad heategevusega. Ma olen väga rõõmus, et saan nüüd samuti oma aja ja pühendumusega millessegi panustada. Mitte pelgalt rahasüstidega, vaid päriselt osaleda."
Foto: Helen Marts-Kesaväli/EATKÜ
Lugu ilmus esimest korda sarjas "Jagame head" detsembris 2020.
Vaata projekti "103 Eesti heategijat" kõiki heategijaid siit!
