Põllumehed olid ühed esimesed, kes said tunda kevadel eriolukorra ajal kehtestatud reisipiirangute otsest mõju. Hooajatöölised ja välismaalt appi loodetud saada spetsialistid ei saanud enam reisida, mis tekitas paraja paanika. Osal maasikakasvatajatel läksid marjad põllul raisku, sest polnud võtta kedagi korjama. Delfi „Erisaates“ räägib põllumajandus-kaubanduskoja juht Roomet Sõrmus, mis on pandeemiast tekkinud kahjust nüüdseks saanud ja mida tähendavad valitsuse kavandatavad uued välistööjõu kasutamise piirangud põllumeestele tulevikus. „Inimesi on maal nii väheks jäänud, et töökäte puudus on paratamatus,“ nendib põllumeeste eestkõneleja. Saatejuht on Raimo Poom.

Kuhu on jõudnud suve alguses palju tähelepanu saanud maasikakasvatajate abikäteta jäämise probleemi hüvitamine, mis tekkis otseselt valitsuse laiade reisipiirangute kehtestamise otsustest? Põllumajandus-kaubanduskoja juht lootis, et asi võiks ikkagi nende kasuks lahenema hakata.

„Teemat on arutatud päris pikalt ja ma loodan, et see siiski laheneb positiivselt. Optimismi süstis valitsuse novembrikuine otsus, millega eraldatakse põllumajandussektorile erakorralist toetust COVID-19 mõjude leevendamiseks. Siin me ei räägi ainult marjakasvatusest, vaid laiemast hulgast tootjatest, sealhulgas piimakarja kasvatajad, seakasvatajad jne. Ma usun, et see pakett aitab mingil määral kahjusid leevendada,“ rääkis Sõrmus.

Kuid töökäte vajadus ei kao põllumajandusest kuskile ei tuleval ega järgmistelgi aastatel. Kuidas nüüd valmistutakse järgmiseks aastaks?

„Järgmisel aastal ei tule see probleem enam uudise või üllatusena. Iga kogemus õpetab,“ märkis Sõrmus.

Aga tööjõupuuduse probleem pole kuskile kadunud. „Ma viitaks siinjuures ka hiljutisele riigikontrolli raportile, kus räägiti ääremaastumisest. Põllumehi puudutab ka see problemaatika, sest inimesi on maal nii väheks jäänud, et töökäte puudus on paratamatus,“ rääkis Sõrmus. Ta seletas, et kuna maapiirkondadest kaob eluks vajalik taristu ja ka näiteks koolid, lasteaiad, siis on põllumeestel aina raskem leida stabiilseid töökäsi lähedalt. „Vanasti elasid inimesed tootmisettevõtte lähedal, see pole täna enam reaalsus. Inimesed käivad maale tööle 50-60 kilomeetri kauguselt ja sellega tuleb arvestada,“ tõdes ta.

Aga põllumajanduses ei saa ümber ka hooajaliste töötajate palkamisest, keda on kevadest sügiseni ikka appi vaja. Valitsus on riigikokku saatnud eelnõu, mis valmistab põllumeestele taas peamurdmist.

„Siin on meie jaoks väga murettekitav riigikogus menetluses olev välismaalaste seadus, mis hooajatöötajate puhul toob päris suuri muutusi ja piiranguid. Tahetakse lühendada hooajatöötajate Eestis viibimise aega üheksalt kuult kuuele kuule. Ja kehtestada minimaalsed palganõuded, nõutakse sektori keskmise palga maksmist Eestis tavaliselt kehtiva alamapalga asemel,“ sõnas Sõrmus.

Ta lisas, et kuuekuune tähtaeg hakkab paljusid piirama. „Näiteks põllule sõnniku laotamine on lubatud 20. märtsist 1. novembrini. See hooaeg on 7,5 kuud. Kuue kuu piirang on liiga lühike teatud sektorite jaoks, see tekitab väga tülikalt välistööjõu roteerimise vajadust. See muudab kindlasti olukorra palju keerulisemaks.“

Sõrmuse sõnul võib seetõttu juhtuda, et osa põllumehi ei saa enam abikäsi kutsuda hooajatöö viisaga ja peavad hakkama kasutama lühiajalise töötamise viisasid. „Aga seal kehtib juba nõue maksta Eesti keskmist palka, mis on praegu üle 1400 euro. Samal ajal on põllumajandussektori keskmine 1000 euro ringis, mis tähendab, et see käib majanduslikult üle jõu ja toob lisakulusid tootjate jaoks,“ selgitas ta.

„Perioodi lühendamine mõjutab rohkem piimakarjakasvatajaid ja loomakasvatajaid. Palga osas on õnneks valitsus meie soovidele vastu tulnud ja liittootjate puhul on kavas rakendada 80% künnist sektori keskmisest palgast, mis muudab olukorra vastuvõetavaks. Aus konkurents ja seaduste järgimine on väga vajalik, et üldine tootmiskeskkond oleks korras. Aga loomakasvatajate jaoks käib Eesti keskmise palga maksmine ilmselgelt üle jõu, sest see on 30% kõrgem kui keskmine sektori palk.“

Oma toodangut müües peavad põllumehed arvestama maailmaturu hindadega. Kui need on ebanormaalselt madalad, siis on riiklik palkade kergitamise nõuet järgida päris keerukas ülesanne.

Seda võib vaadata eri põllumajandussektorite praeguse seisu pealt. Kui teraviljatootjatele oli aasta lõpp hea saagi ja kasvavate hindade tõttu soodne, siis mujal on seis kehvapoolne.

„Viimastel kuudel on eriti teravaks muutunud seakasvatuse olukord, septembrist alates on turu hind langenud 30% alla tootmise omahinna. Sealiha kokkuostuhind on langenud alla 1,20 euro, kui omahinna puhul räägime 1,60 eurost. Ja nüüd veel teraviljasööda hinnad ka tõusevad, mis omahinna taset veelgi kergitavad. Peamine tekkinud probleem on see, et sigade Aafrika katk jõudis Saksamaale. Kuna Hiina eksport on neil peatatud, siis väga suur hulk sealiha otsib Euroopa siseturul oma kohta,“ lausus Sõrmus.

„Maailma ja Euroopa sulgumine tõi ka piimasektoris kaasa päris korraliku hinnalanguse. See on kestnud üle poole aasta, et piima eest makstav hind on madalam kui tootmiseks tehtavad tegelikult kulutused,“ lisas ta veel.