"103 Eesti heategijat" on Delfi vabariigi aastapäeva traditsiooniline sari, mis keskendub sel aastal headele inimestele ja nende väärt tegudele. Kõiki heategijaid vaata siit!

Karin on saatuse tahtel jäänud ilma nii oma jalgadest kui ka nägemisest. Ta näeb ühest silmast 10%. Samas saab naine abistajate toel kenasti hakkama. Maila Maisväli on aktiivne kolme lapse vanaema, kes töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivravi osakonnas.

Kokku said kaks naist sotsiaalmeedia vahendusel tänu kodanikualgatusele, mis ennast ka Jooksusilmadeks kutsub. Kiirkõndimist harrastav Maila nägi, et on inimesi, kes samuti liikuda sooviksid, kuid kellel see nägemispuude tõttu võimalik pole. "Kuna ma nagunii kiirkõndi harrastan, siis mõtlesin kohe, et miks mitte võtta keegi veel kampa," ütleb positiivsusest pakatav Maila.

Kohtumised on spontaansed, kuid järjepidevad. "Helistame aeg-ajalt, kui pole kohtunud ja küsime lihtsalt, et kuidas läheb," räägib Maila. Vahel kohtutakse isegi kolm korda nädalas, teinekord võetakse punti ka Maila lapselaps, kes vankris lõunauinakut teeb. "Meil on suurepärane klapp, vahet pole, kas liigume kahekesi või kolmekesi," lisab Maila. Tartu linnas ja selle ümbruses on väga hea kergliiklusteede võrgustik, kus tunneme end turvaliselt, rõõmustavad Karin ja Maila.

Saame tuttavaks

Liigutakse nii, et Maila kõnnib ees või kõrval ja juhendab Karinit. Kõige esimene tiir tehti Tamme staadionil. Seal õppisid naised staadioniringe tehes tundma teineteise võimeid ja panema proovile vastastikust usaldust. See oli Maila esimene kokkupuude ratastoolis inimese ja vaegnägijaga. "Kui need veel koos esinevad, siis on alguses ikka vaja natuke harjuda ja tutvuda, tegelikult tutvume siiamaani. Teineteise tundmine ja mõistmine kasvavad iga päevaga," seletab Maila.

Kuigi suuremaid äpardusi pole duol õnneks juhtunud, siis väiksemaid viperusi tuleb ikka ette. Karin näitab sellistel puhkudel näpuga Maila poole ja seletab naerdes: "Maila arvab, et mitmetel sõnadel on üks ja sama tähendus. Tegelikult nüüd, varsti, kohe, peaaegu, praegu, veidi aja pärast, natuke, oota, stopp, on ikka erineva tähendusega."

Hoolimata erinevatest tõlgendustest sõnaraamatu osas on naistel erakordne klapp. "Tundub, et meil on palju ühiseid jooni. Samal lainepikkusel oleme ka tänu sarnasele huumorisoonele. Teeme nii sarkastilisi kui ka leebemaid nalju, nii enda kui teise kulul. Nii ei tee me teineteisele liiga. Lihtsalt naerame," kirjeldab Karin südamlikku sõprust.

Koos liikudes arutatakse ka päevakajaliste teemade üle. Hoolimata erinevatest seisukohtadest ei lasku nad kunagi madalatesse vaidlustesse, vaid aktsepteerivad teineteise arvamust. Sellisest lugupidamisest on kõigil midagi õppida.

Usaldus

Karini jaoks ei olnud algusest peale Maila usaldamine mingi küsimus: "Maila oli esimesest kohtumisest selline inimene, keda saigi usaldada." Ka Mailal oli kohe vaba tunne ja ta ei tundnud ennast kuidagi teisiti kui kõndijate ja nägijatega koos liikudes. "Samas esimestel kordadel panin Karini sõnade ja näoilme järgi tähele, et oh kui vähe on vaja, et teisele inimesele rõõmu pakkuda ja ta õnnelikuks teha. Pühendada talle lihtsalt üks tunnike," meenutab Maila, kes nüüd seda enam ei märkagi, sest rõõm ja õnnetunne valdavad mõlemaid juba kohtumisel.

Karin selgitab, et saamisrõõm on vastastikune. "Meie kooskõndimised lõpevad vahel nii, et Maila jääb pikalt mõtlema, et kumbal teist tegelikult rohkem vaja oligi, kas Karinil Mailat või Mailal Karinit," naerab Karin. "Meie koos liikumine ongi üks ääretult äge osa meie päevast," lisab ta.

Sammude rõõm

Põnevust päevadesse lisab seegi, et koos otsitakse uusi radu, see osutub sageli aga omaette väljakutseks. "Raudtee ületused, mis algul olid meil üsna arglikud, on nüüd nagu pimesi ületatavad. Muidugi oleme me väga ettevaatlikud ja veendume alati ohutuses. Esmaspäeval näiteks võtsime ette sellise ürituse nagu Eesti Ööjooksu talve eri. Tegime ikka kohe kümne kilomeetrise distantsi," räägib Maila ja lisab, et tegelikult liiguti isegi rohkem.

Karin tunnistab, et esiti ei olnud ta kindel, kas hakkab üldse oma andmeid jooksugrupis jagama. "Nagunii keegi mind kampa ei taha," mõtles ta ekslikult. Sellest ka loo moraal, mida naine teistele tahab südamele panna: "Inimesed, ärge jääge üksi nelja seina vahele. Tehke ise ka mõni "sammuke", et teid märgataks!"

"Täiega vahva on meil koos!" ütlevad kodanikualgatusest sõpradeks kasvanud Karin ja Maila, kes edastavad ka oma Ants Kavalalt laenatud moto.

Usu endasse, usu oma tegevustesse.
Usu oma võimetesse ja tegutse julgelt.
Ning sa näed, kuidas asjad hakkavad juhtuma.
Ei ole mõtet kahelda, see on peamine pôhjus,
miks asjad ebaõnnestuvad.


Vaata projekti "103 Eesti heategijat" kõiki heategijaid siit!

Lugu ilmus esimest korda sarjas "Jagame head" detsembris 2020.