Leipzig käis oma alma mater'is vilistlaste kokkutulekul, kus tõdes kurvastuseks, et 80% kunagistest Yale'i koolikaaslastest, kes esindavad Ameerika koorekihti, pole oma eluga rahul. Nad on õnnetud. Kahekümne viiendal aastapäeval tunnistas enamik, et olles oma eluga poole peal, on neil tunne nagu nad oleksid selle ära raisanud. Mõni ütles, et ei saa üldse arugi, mis tema elu mõte on. Selliselt kirjeldasid oma tundeid inimesed, kes töötavad võimupositsioonidel ja on majanduslikult heal järjel.

Kes olid siis need 20%, kes end õnnelikeks pidasid? Nemad õppisid omal ajal kirjandust, renessanssi retoorikat, tundsid huvi teatrikunsti ja ajaloo vastu. Mis veel olulisem, nad õppisid enda rõõmuks, mitte lootuses, et õpitud eriala viib soovitud ametini. Kuid nad leidsid töökohad ja elasid oma elu avatult koos selle tõusude ja mõõnadega. Mitte keegi neist ei tundnud, et oleks minutitki oma elust raisanud.

Leipzig täheldas, et need 20% teadsid kõik vastust viiele küsimusele: kes nad on; mida nad teevad; kelle jaoks nad seda teevad; mida need inimesed tahavad ja vajavad; kuidas nende elud tänu sellele muutuvad.

Tasub tähele panna, et ainult kaks nendest küsimustest puudutavad neid ennast, ülejäänud aga teisi - neid kelle heaks tegutsetakse. Tehes teisi õnnelikuks, saame seda ka ise.

Ootame positiivseid ja inspireerivaid lugusid ning vihjeid, sest head lood on jagamiseks. Kirjuta meile jagamehead@delfi.ee!

Sa tead kedagi, kes on ehe näide inimlikust suurusest ja isetusest? Kedagi, kes kriisi kiuste või just tänu sellele on ägedale ideele elu sisse puhunud? Kedagi, kelle mõtted ja energia annavad kogukonnale uue hingamise? Kedagi, kes muutis enda elu tundmatuseni? Vahest oled sa ise just üks sellistest? Võibolla on sinu naabruskonna hingeks hoopis mõni loom?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid