Vilniuse haiglaõde: mõni ei usu isegi intensiivraviosakonnas koroonaviiruse olemasolusse
Intensiivraviosakonna õde Onė Bartkienė ütles, et arstid ise toovad sellistel objektidel ohvriks oma füüsilise ja emotsionaalse tervise: langevad väsimusest minestusse, kannatavad migreeni ja kõrge vererõhu käes.
Tööst Santarose kliiniku intensiivraviosakonnas rääkis Bartkienė Facebooki vahendusel korraldatud videokonverentsil.
Tööpäev algab varahommikul, pool tundi varem kui enne pandeemiat.
Alguses loendatakse üle arstid.
„Tihti need andmed ei rõõmusta,” tunnistas Bartkienė. „Siis vaatame, millised patsiendid meil on ja kus. Kokku on neli posti: kahes on kuus voodit, ühes seitse, neljandas neli. Arstid jagavad need ära ja lähevad riietuma – see võtab kümme minutit. Kella seitsmest on meedikud juba kaitseülikondades, milles tuleb töötada vähemalt neli tundi. Iga liigutus on raske, sest ülikond tekitab „kasvuhooneefekti”: me higistame, aga pärast hakkab meil jahe, sest kogunenud vedelik ei kao kuhugi. Aluspesu, tööriided, kõik see saab märjaks ega kuiva ära. Kui füüsiline töö lõpeb, istume kirjutama, hakkab jahe. See temperatuurimuutus väsitab. Ja veel respiraatorid, mida ei tohi ära võtta, ei saa juua ega aevastada. Me ei tohi kaitset näolt võtta, ei maske ega visiire. Nagu teada, ajavad mõned maskid näo sügelema. Võite ette kujutada, kuidas me end tunneme, kui oleme aevastanud. Nina puhtaks pühkida me ju ei saa.”
Mõnikord on sees rasked haiged. Siis töötavad arstid kuni seitse tundi, teatud aja järel tuleb teha vajalikud protseduurid. Arste ja meditsiinipersonali ei jätku.
„Meil on töökätest väga puudu. Viimasel ajal loendame haiglaid, hingamisaparaate, voodeid. Aga inimestest peaaegu ei räägita. Meil ei jätku inimesi, ei ole töökäsi. Nii palju, kui mina tean, paluvad intensiivraviarstid vabatahtlike abi. Olukord on lootusetu, me püüame auke lappida vabatahtlike – tudengite abil, kes kogemuste puudumise tõttu ei oska paljut teha. See on väga raske. Aga me oleme abi eest tänulikud. Nad võivad patsienti keerata, tuua, mida vaja, kätt hoida, inimesega rääkida – see on väga tähtis töö. Meil enestel selleks aega ei jätku,” rääkis Bartkienė.
Kahjuks ei ole kõik patsiendid heatahtlikud. On ka selliseid, kes ei usu isegi intensiivraviosakonnas koroonaviiruse olemasolusse.
„Ma rääkisin ühe patsiendiga, küsisin, kuidas ta nakatus, kuidas suhtus koroonaviirusesse enne haigestumist. Küsisin, kas ta uskus, et viirus on olemas. Ja tema vastas mulle naeratades: „Mis, kes seda usub?” See oli viimane kord, kui ma esitasin patsiendile sellise küsimuse. (...) Ma rohkem ei küsi, aga nii palju, kui mina aru saan, paljud haigestuvad ja satuvad meile just skeptilise suhtumise pärast viirusesse. See suhtumine mõjutab nende käitumist,” nentis Bartkienė.
