Ta toob välja, et on olnud päevi, mil uute nakatunute arv Belgias üle 20 000, keskmine kahe nädala kohta on praegu umbes 14 000. Poolteist kuud astuti järjest samme, et piiranguid rakendada, nüüdsest kehtib eriolukord. Esialgsete plaanide kohaselt detsembri alguseni, aga on tõenäoline, et seda pikendatakse.

Meikar kirjeldab, kuidas enamik poode on suletud, rääkimata näiteks kultuuriasutustest ja spordisaalidest. Ühe inimese võib endale külla kutsuda, aga see peab igal korral olema sama inimene, et kontakte vähe oleks. Kui vähegi võimalik, töötavad inimesed kodukontoris.

1x
00:00

Meikari hinnangul kasvas nn teine laine nii ulatuslikuks, kuna Belgias ja näiteks ka Hollandis on rahvastikutihedus seda soodustav. Lisaks on juurdunud kultuur, kus käiakse palju väljas ja sotsialiseerutakse, on tava minna pärast tööd restorani või pubisse.

Ta viitab, et kesk-Euroopas rakendati mitmetes riikides piiranguid ikkagi liiga hilja. "Ükski valitsus ei taha teha rasket otsust, et midagi kinni panna. Inimesed on väsinud kevadest, tuntakse piirangute suhtes end ebamugavalt."

Meikar räägib, et kevadel oli rohkem hirmu ja teadmatust, kuidas haigus levib ja mida endast kujutab. Ometi oli siis ka lootus - piirame nädalaks või kaheks, varsti aga on ilus suvi.

Nüüdseks on piirangud inimestele tuttavad, ent samas tajutakse, et need võivad kesta tunduvalt kauem. "Inimestel on masendus - oleme jälle kinni. Pole ees ilus suvi, vaid vihmane ja tuuline talv," märgib ta. Kui ollakse harjunud suhtlema ja aktiivselt kultuurielus kaasa lööma, tuntakse taas, et oluline osa elust ära lõigatud. Meikar lisab, et meetmete vastu sealkandis otseselt ei protesteerita, küll aga on pajudel sisemine rahulolematus väga suur, mis viibki masenduseni.

Mis puutub olukorda Eestis, siis Meikar arvab, et ennetava meetmena võiksid inimesed ikka rohkem maske kanda. "Kummastav on kuulata, kuidas maskikandmist peetakse millekski ebanormaalseks või tabuks. Belgias tundub normaalne käia ühistranspordis ja poes maskiga," räägib ta.

Pikemalt juba saates!