Jaak Valge abielureferendumist: poliitikutel tuleb rahva arvamust arvesse võtta
Valge leiab, et riik ei peaks oma kodanikke alahindama.
Oled olnud otsedemokraatia ja rahvaalgatuse eestkõneleja. Kas loed abielu-teemalise rahvahääletuseni jõudmist veidi ka enda teeneks?
Kui, siis veidi. Olen tõesti kirjutanud otsedemokraatia teemal aastate jooksul tuhat sulge puruks, ning niiviisi ehk ka referendumeid propageerinud, aga mu põhieesmärk on olnud see, et muuta põhiseadust nii, et kodanikud saaksid ise rahvaalgatuse korras referendumeid esile kutsuda.
Abieluteemaline rahvahääletus, mille küsimuseasetus hetkel suuri tolmupilvi tekitab, on ülalt alla esile kutsutav, sest muud võimalust meie seadused ei luba. Aga loomulikult on abieluteemaline rahvahääletus vajalik, ning seda mitte ainult sisu pärast, vaid selle suure eesmärgi kontekstis eelkõige seetõttu, et harjutab kodanikke oma arvamust avaldama. Meil pole ju 17 aastat referendumeid olnud.
Need, mida kritiseeritakse, ei ole ju välja pakutud küsimused. Need on need, mille kohta koalitsioonipoliitikute esindajatest koosnev demokraatia töörühm päris mitteametlikult õiguskantsleri arvamust.
Minu enda senine lemmikküsimus, nagu ka üleeile EPLi ajakirjanikule vastasin, on järgmine: "Kas Eesti Vabariik peaks tunnustama abielu üksnes mehe ja naise liiduna?" Ma ei pea sedagi küsimust muidugi kuulikindlaks, küll aga olen ise kuulikindel selles, et lõpuks sõnastatakse hea küsimus, ning ka selles, et ükspuha kui hoolikalt valitud referendumiküsimus hakkab ikka kõva kriitikat saama. Võib-olla ei olegi see üldse halb, sest kodanikud mõtlevad ka nõndaviisi püstitatud teemale. Hea, sidus ühiskond on see, kus kodanikud oma riigi käekäigule kaasa elavad ja ise otsustamisse panustavad.
Üldise valimisõiguse häda on see, et poliitikutel on lihtsam agiteerida vähemharitud rahvast kui näiteks veenda Tartu Ülikooli rektorit. Kas sa ei karda, et see häda hakkab tulevikus vaevama ka võimalikke rahvahääletusi ja -algatusi kui need peaksid olema sagedasemad?
Jah, eks see, et parim valitseja oleks "valgustatud monarh", kerkib filosofeerivate õllejoojate seltskonnas alatasa üles.... Aga ühele sobib üks ja teisele teine monarh, ning pealegi kaotab see monarh oma "valgustatuse" diktaatori rollis üsna ruttu. Olen veendunud, et referendumitel ja valimistel vallapääsev kollektiivne mõistus elimineerib üksikisikute rumaluse. Lääne demokraatiate edulugu tõestab seda.
Kui me kodanikke alahindame, siis peaksime olema järjekindlad ega tohiks lubada ka parlamendivalimisi. Arnold Toynbee on leidnud, et demokraatia on valitsemisvorm, mis muutus teataval ajajärgul läänemaailmas valdavaks, kuna pakkus ajutisi lahendusi põhilistele probleemidele, millega too ajajärk silmitsi seisis. See ajajärk tuli siis, kui inimesed olid loobunud fatalismist, arvamusest, et nende endi otsus midagi ei mõjuta, mis tähendab, et neil pole vahet, kas neid juhitakse diktaatori poolt või juhivad nad end ise.
Demokraatia eeldab ka ühistunde olemasolu, leppimist sellega, kui sinu arvamus ei lähe kokku enamuse arvamusega siis tuleb sellega leppida, sest see on sinu enda ühiskond. Võib muidugi küsida, kas see ühistunne pole meie üha individualistlikumaks muutumise käigus kadumas? Seega - kui Toynbee pakkus, et demokraatia tekkis teataval ajajärgul ja oli siis parim, kas siis pole see "parim enne" praeguseks läbi saanud? Ma olen sellest ka pikemalt kirjutanud ja mu järeldus on, et mitte. Kõige selgem tõestus sellele on Šveits - maailma kõige õitsvam ühiskond, kus toimuvad väga tihedad rahvahääletused. Sel aastal on olnud hääletusel koguni seitse küsimust.
Kust me teame, et Eestis toimiks otsedemokraatia sarnaselt Šveitsiga, mitte Lätiga?
See on sul kriuksuga küsimus. Ma arvan, et Läti on tore riik ja tänu referendumitele parem, kui oleks ilma referendumiteta. Meil tuleb aga leida oma vorm, millel võivad olla nii Šveitsi kui Läti head küljed. Demokraatia töörühmas arutame me põhiseaduse muutmise eelnõu üle. Me ei taha üles ehitada otsedemokraatlikku riiki, nagu Šveits, vaid jääda loomulikult parlamentarismi juurde, aga toetada seda otsedemokraatlike mehhanismidega.
Praegu on demokraatia töögrupis tulise vaidluse all rahvaalgatuse korras esile kutsutud referendumi 50%-lise osaluse nõue. Sel puhul oleks referendum õnnestunud vaid siis, kui osalevad vähemalt pooled kodanikest. Ma mõistan oma häid arutelukaaslasi, kes pelgavad kodanike poolt liiga radikaalseid lahendusi, aga teised nõuded rahvaalgatuslike referendumite esilekutsumiseks ja rahvahääletusel otsustamiseks on meil juba nii ehk nii kokku lepitud väga kõrgetena.
50%-lise osaluse nõudele olen aga nii vastu, kuidas jaksan.
Ka Euroopa Õigusdemokraatia Komisjon (Veneetsia komisjon, Euroopa Komisjoni nõuandev kogu) soovitab sellest hoiduda, sest võib tekkida olukord, kus hääletanute suur enamus annab rahvahääletusele pandud küsimusele "jaa" vastuse, aga see enamus ei ole piisav otsuse vastuvõtmiseks. Sest algatuse vastased saavad üles kutsuda referendumit boikoteerima. Illustreerin seda näitega: 2003. aastal toimunud rahvahääletusel Eesti Euroopa Liiduga liitumise küsimuses hääletas poolt 66,8% ning vastu 33,2%. Osavõtuprotsent oli 64,1.
Ent 50%-lise kvooruminõudega, ja oletades, et vastased oleks kutsunud üles referendumit boikoteerima - nentigem, et see on mõistlik oletus - poleks me euroliitu astunud, kuna poolt oleks olnud vaid 43% hääleõiguslikest kodanikest. Ja vähe sellest - kui me vaatame teisi Euroopa Liiduga ühinemise referendumeid ja oletame, et vastased oleks igal pool kutsunud neid boikoteerima - siis oleks - nagu kokku arvestasin - Euroopa Liidus ainult viis riiki.
Nii et minu "otsedemokraatia eestkõnelemine", mida sa mainisid, ei ole praegu küll eesmärgini viinud, sest vajame ikka töötavat lahendust.
*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.
