Kristina Kallas: Eesti ühiskond on katki tehtud

Tänase päeva jooksul kommenteerib Delfi kommentaariumis päevauudiseid ja arvamuslugusid Eesti 200 esinaine Kristina Kallas. Taavi Minnik uuris talt kas Eesti 200 järgmine plaan tuleb pikk või lühike.

"Me kõik oleme veidi sotsiaaldemokraadid," märgib Kristina Kallas eesti poliitika paigutamise kohta parem-vasak skaalal.

Eesti 200 väljajäämine riigikogust 2019. aastal on olnud taasiseseisvunud Eesti üks napimaid. Millised olid põhilised järeldused, mille te pärast seda enda jaoks tegite?
Oli mitu asja. Kõige olulisemad tegurid olid ajapuudus ja meie endi kärsitus. Nagu selgus, pole võimalik nelja kuuga võimalik võita inimeste usaldust ning väga paljud ei suutnud meisse ikkagi uskuda. Me tulime liiga hilja ja ka meie enda ootused olid tagant-järele ebarealistlikud. Valijaga peab oluliselt kauem tööd tegema ja valija usalduse võitmine ei käi nipsust.
Me olime poliitikas liiga „noored ja rohelised” ning me ei osanud selles karmis konkurentsis toime tulla oma ideede kaitsmisega. Kui me mõned ideed välja käisime, siis me arvasime, et saame hakata neid valijatega arutama, kuid konkurendid tulid ja andsid meie pihta kõikidest torudest ja kõikidest suundadest tuld. Sellega me toona lõpuni hakkama ei saanud, kuid tänaseks oleme me ka selles osas karastunud. Trammipeatuse näide on siinkohal hea- me arvasime, et me sõnastame ühe eesti ühiskonna olulise probleemi ja hakkame seda valijaga arutama. Kuid me unustasime, et meie konkurendid üritavad seda enda huvides ära kasutada.

Poliitika on karm võitlus.

Absoluutselt! See on see, kus ma isiklikult sain suurima õppetunni. Näiteks akadeemilises maailmas on sul kolleegid, aga poliitikas ainult konkurendid.

No akadeemilises maailmas käib ju samuti heitlus akadeemiliste ametikohtade ja ressursside nimel.

Akadeemilises maailmas ei käi nii karm olelusvõitlus, nagu poliitikas. Ka teaduses on koostöö see, mis sihile viib, sest üksinda pusida pole võimalik. Poliitikas on kõik vastupidi- ühe „põllu” peal olijad on üksteise jaoks konkurendid ja kõigi eesmärk on piltlikult öeldes konkurendil hapnik kinni keerata ja sellest mängust lõpuks üksinda võitjana välja tuua. Selleks ma ei olnud eelmistel valimistel absoluutselt valmis.

Kas peale mulluseid valimisi oli neid ka, kes Eesti 200-s ütlesid, et pole mõtet enam erakonda edasi teha või soovisid, et erakond liituks mõne teise erakonnaga?

Selliseid inimesi polnud. Pigem oli neid, kes leidsid, et me polnud 2019. aasta valimisteks valmis ja olime liiga kogenematud ning edaspidi on vaja tõsiselt tööd teha, et järgmiseks korraks valmis olla. Inimestel on usk sellesse olemas miks Eesti 200-t eesti poliitikas vaja on ja ka meie meeskond on tugev.
Üks asi, mida me eelmistest valimistest järeldasime on see, et meie tegevust iseloomustas liigne ekspertsus. See tähendab seda, et vaatad kõrgemalt asjale süsteemselt peale, aga sa ei suuda seda asja lahti seletada tavavalijale. Ja tavavalija on kärsitu kuna tema tahab inimest, kes konkreetselt tegeleb tema probleemidega. Kui tuleb keegi, kes on tark ja lubab teha suuri reforme, mis hakkavad mõju avaldama 10-15 aasta pärast, siis valijal tekib palju küsimusi.

Aga kas see ongi üks olulisemaid õppetunde 2019. aasta valimistest. Te rääkisite pikast plaanist. Kas järgmisteks valimisteks tuleb Eesti 200-lt ka „lühike plaan” või vähemalt lihtsamad loosungid a la „Töölistele tööd!” või „Talupoegadele maad!”?

Ma arvan, et me peame oma pika plaani inimesteni viima ja neile selgitama. Selleks, et midagi muutuma hakkaks, tuleb sammud astuda täna. Seda kuidas me elame täna saame me mõjutada vähem, sest vastavad otsused on tehtud 10-20 aastat tagasi. Me saame seda parandada ja „peenhäälestada”, kuid kui me ainult sellega tegeleme, siis me ei liigu mitte kuhugi ja järgmine põlvkond saab veel vigasema süsteemi. Sest kui süsteem on juba amortiseerunud, siis kaua sa teda putitad? Lõpuks pead sa ikka uue auto ostma või mootori välja vahetama. See on ka meie põhipostulaat: Eestis pole midagi halvasti teinud, aga meil on tänaseks juba tarvis amortiseerunud süsteemi vahetust. Ning see on see koht, kus Eesti 200 peab „pedaali vajutama”.
Meil on palju erakondi, mis tegelevad oma valijate probleemide lahendamisega, kuid võimul olev erakond ei saa tegeleda ainult sellega, et lahendab oma valijate probleeme, kuid selles olukorras on vaja tegeleda kõigi eesti inimeste probleemidega, keda nad juhivad.

Teie vastastele andis laskemoona ka Eesti 200 maailmavaade. Te jätsite selle taotluslikult lahtiseks. Te ise olete minevikus olnud seotud sotsiaaldemokraatidega, samas rääkis erakonna teine number valimistel, Lauri Hussar hoopis „liberaalsest konservatismist”, mida iganes ta selle all ka ei mõelnud. Kas järgmisteks valimisteks on kavatsus selgelt positsioneerida erakond parem-vasak skaalal? Või jääb see lahtiseks?

Võtsime üldkogul vastu uue programmi, kus on maailmavaade selgelt sõnastatud. Me oleme uuendusmeelne erakond- me usume, et muutused on vajalikud ja muutuseid on vaja taga ajada. Me oleme eestimeelsed- mõne jaoks tähendab see konservatiivust...

Mitte ilmtingimata- see pole ju üks ja see sama.

Seda küll. Meie jaoks on kogu maailma referentspunkt Eesti ning kogu maailma vaatame me lähtuvalt Eesti huvidest. Eesti tagant paistab muu maailm- mitte vastupidi. Prioriteet on Eesti!

Aga parem-vasak skaalale te end ei paiguta?

Meie viimane väärtus on liberaalsus. Ja liberaalsuse all peame me silmas isikuvabaduste ja õigluse ning võrdsuse taga ajamist eesti ühiskonnas.
Kui rääkida parem-vasak skaalast majanduslikus mõttes, siis oleme tsentrist paremal. Aga ma ei asetaks parem-vasak skaalat väärtuste skaalale. Väärtuste skaalad on ikka konservatiivne-liberaalne.

20-30 aastat tagasi oli veel selge, mida tähendab „liberaalne” või „konservatiivne”, aga tänaseks on see nii häguseks aetud, et see ei ütle midagi. Lihtsam oleks parem-vasak skaala.

Ma olen vastupidisel seisukohal: kõik erakonnad majanduspoliitiliselt ja ühiskonnakorralduse poolest on Eestis kuskil tsentris. Meil pole vasakpoolset erakonda, kes sooviks natsionaliseerida eraomandit.

Kui te loete kunagi Uusi Uudiseid, siis on seal täiesti esindatud inimesed, kes on vastu kapitalistlikele turusuhetele ning kutsuvad üles panku natsionaliseerima ja eraomandit ära võtma.

Populismi seas on võimalik seda tendentsi märgata, kuid mina seoksin selle pigem populismi, kui konkreetse maailmavaatega. Meil on vähe päris-vasakpoolseid poliitikuid. Oudekki Loone on neist tuntuim, kuid üldiselt meie erakonnad ei positsioneeri end vasakpoolsetena. Päriselt paduparempoolseid, kes tahaksid maksuameti kinni panna ja kõik teenused erasektorisse viia meil samuti pole. Selles mõttes on kõik meie erakonnad euroopalikul skaalal tsentris, mõni rohkem tsentrist vasakule ja teine paremale.
Mina seda skaalat väga ei asutaks, sest me kõik oleme seda meelt, et meil võiks olla riiklikult korraldatud haridussüsteem, tervishoid, teedehooldus jne. Selles mõttes oleme me kõik veidi sotsiaaldemokraadid- tunnistagem seda.

Ma ei saanud täpselt aru: kas te peate silmas, et inimesed on oma ootustelt sotsiaaldemokraadid?

Kui vaadata seda, mida kunagi sotsiaaldemokraatia all silmas peeti, siis on tänastel sotsiaaldemokraatidel raske, sest kõik, mis nad kunagi taotlesid on tänaseks kehtima hakanud: töötajate kaitse, sotsiaalkaitse, tervishoiu ja hariduse kaitse, võrdsus ja kättesaadavus jne.

Mis te ütleksite meie praeguse ühiskondliku arvamuskultuuri tervise kohta- kas asjad on halvasti või pole need asjad nii halvad midagi? Või on sellega kuidas meil oma arvamust avaldatakse olnud stabiilselt halvasti juba 30 aastat?

Viimase kolme-nelja aastaga on asjad läinud väga halvaks. Ma ei mäleta oma täiskasvanuelus sellist aega, kus ühiskond oleks arvamusruumis nii katki tehtud. Suguvõsa kogunemistel ja jõululauas on sageli juba olukord, kus poliitikast üritatakse mitte rääkida, et mitte tülli minna. Samas kui sa poliitikast ei räägi, siis tähendab see seda, et sa ei räägi Eestist: mis tuleks teisiti teha, mida arendada jne. Sellest enam ei räägita, sest kardetakse tülli minna. Palju on sildistamist ja ründamist. Kui veel kümme aastat tagasi said inimesed Ansipi peale pahaseks, kui ta süüdistas kedagi „seemnete söömises”, siis ühiskond reageeris teravalt. Kuid täna oleme me oma arvamuskultuuriga jõudnud sinna, et me isegi ei reageeri enam sellistele asjadele. Selle tulemuseks on paljude inimeste võõrandumine poliitikast, teisalt jäävad mõned lihtsalt vait ja kolmandad saavad hoopis kurjaks

Aga kuidas me eesti ühiskonna jälle terveks ja tugevaks saame?

See eeldab uute liidrite esile kerkimist. Need inimesed peavad seda poliitilist kultuuri muutma. See sõltub juhtidest ja nende enda väärtustest.

Aga kui viiendikule valijatest meeldibki, et kuskil internetis teeb poliitik nilbet nalja ja lobiseb mingis Rapla raadios rumalusi? Kas neid tuleb ignoreerida?

Valija võib öelda ja arvata ning Facebook-is ebaviisakalt käituda. Kuid küsimus on liidrites- kas kiita takka , nautida seda ja teha kõik selleks, et säärased kommentaarid ilmuksid või siis anda selge sõnum, et selline käitumine ei ole okei.

*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.