Laantee Reintamm magas kajutis nr 1094 autoteki all, kui teda äratas kõva pauk, mis kõlas, nagu oleks laev läbi jää sõitnud. Varsti pärast seda hakkas tema koi tüürpoordi poole kalduma.

Täpsemalt rääkis Laantee Reintamm oma kogemusest Rootsi ajalehele Aftonbladet.

„Ma ei pannud riideid selga, ma jooksin kohe välja, selles, mis mul seljas oli, bokserites,” rääkis Laantee Reintamm Aftonbladetile.

Kui ta kajutist välja sai, nägi ta merevett sisse tungimas ja mõtles kiiresti, et peab olema leke. Ta jooksis elu eest treppidest üles, korrushaaval seitsmenda teki jalutusalale. Laev oli juba hakanud veidi kreeni vajuma. Kõlas valju helin nagu vanaaegne äratuskell. Kui Laantee Reintamm üles jõudis, kohtas ta kaht meeskonnaliiget aukraadi tunnustega. Nad küsisid temalt, mis toimub.

„Laev võtab vett pardale!” vastas Laantee Reintamm.

Ühel meeskonnaliikmel oli raadiosaatja, aga nad ei teadnud ise midagi, nad tahtsid minna alla asja uurima. Äkki vajus laev veel rohkem kreeni.

Tollal 26-aastane Laantee Reintamm vaatas vette. See, mida ta nägi, ei ole tema võrkkestalt õieti kadunudki. Et mitte kunagi unustada, kirjutas ta selle detailselt üles.

„See oli midagi heledat, mitu meetrit korda mitu meetrit suur, mis liikus otse pinna all. Lained uhtusid sellest üle,” rääkis Laantee Reintamm.

Laantee Reintamm jõudis järeldusele, et vees oli kõva paugu põhjustaja. Samal ajal mõtles ta, et see on käimas oleva avarii põhjustaja.

Kaks päeva pärast laevahukku rääkis Laantee Reintamm nähtust ka telefoni teel politseile. Aga siis oli avalikkusele juba teatatud, et õnnetuse põhjustas vöörivisiir. Seega ei uskunud Laantee Reintamm enam, et õnnetuse põhjustas see, mida ta vees nägi.

Mida Laantee Reintamm aga ei mõistnud, oli see, miks see, mida ta nägi, ei uppunud, vaid liikus aeglaselt mööda laeva külge ahtri poole ja kadus siis väga aeglaselt.

Kuus aastat hiljem ellujäänute kokkusaamisel nägi Laantee Reintamm esimest korda politsei üleskirjutust tema küsitlemisest, mida ei palutud tal allkirjastada, ja märkas, et just need tähtsad detailid, mida ta oli rääkinud, olid vigaselt esitatud.

„Oli tugev torm ja Reintamm nägi suuri valgeid neljakandilisi metallosi, mis olid laeva seina tükid, mis tulid lahti ja lendasid vette. Need võisid olla ka väravad, mis tulid lahti,” oli politsei kirjutanud.

„See on täiesti vale. Ma kirjeldasin, mida vees nägin, aga ma ei näinud, et need olid seina tükid, mis tulid lahti ja lendasid vette! Ma spekuleerisin selle ümber, mis see võis olla, et leida mingi loogiline seletus,” ütles Laantee Reintamm Aftonbladetile.

„Minu jutustust on seega muudetud olulises punktis, kus ma kirjaldan, et nägin midagi vees, mitte mida ma nägin,” ütles Laantee Reintamm.

„Kokkusaamisel avastasid mitmed teised ellujäänud sama asja: et see, mida nad ülekuulamisel ütlesid, ei olnud õigesti edasi antud. Nad leidsid nagu mina, et seda oli muudetud,” ütles Laantee Reintamm.

Pärast õnnetust kirjutas Laantee Reintamm kõik üles. Seda on seitse tihedas masinkirjas A4 lehekülge. Politseiraportis oli tema juttu pool lehekülge.

Nüüd, kui laeva küljest on leitud suur auk, on see nagu oma kohale asetuv pusletükk.

„Seal vees nägin ma laineid minema kandmas midagi, mis näis nagu valge seina tükk, mitu meetrit korda mitu meetrit suur. Ma imestasin, et see ei uppunud, vaid libises minema, samal ajal kui vesi sellest üle uhtus. Siis see kadus. Nüüd mõistsin ma, et auk keres pidi olema väga suur ja laev pidi kiiresti veega täituma,” ütles Laantee Reintamm.

Samal aastal ellujäänute kokkusaamisega küsitles Laantee Reintamme Soome advokaat, kes abistas Estonia ehitanud Saksa Meyeri laevatehast. Osales ka laevatehase peauurija, kapten Werner Hummel. Siis selgus, et laevatehase esindajad kahtlustasid, et oli kokkupõrge allveelaevaga, rääkis Reintamm.

Laevatehase uurijad oli Laantee Reintamme tähelepanekutest väga huvitatud ja ta kordas oma jutu hoolikalt üle. Vestlus salvestati.

Üleskirjutuse järgi, mida Aftonbladet on näinud, nähtub, et Hummel tahtis rohkem teada „valge asja” (inglise keelses vestluses „white thing”) kohta, mida Laantee Reintamm nägi.

Selle dokumendi järgi ütles Hummel, et teine ellujäänu ütles talle, et oli näinud allveelaeva torni.

Laantee Reintamm tahtis aga selgeks teha, et ei tea, mida ta nägi.

„Aga ma ei ütle, et ma nägin allveelaeva,” ütles Laantee Reintamm.

Hummel vastas selle peale inglise keeles: „No, but you saw a big submerged object. (Ei, aga sa nägid suurt veealust (sukeldunud) objekti.)

Uurijad küsisid, kas see oli valge.

White or light (Valge või hele),” vastas Laantee Reintamm.

Hummel küsis selle peale, kas see võis olla helehall.

It was not dark, it was light (See ei olnud tume, see oli hele),” vastas Laantee Reintamm.

Laantee Reintamm leiab, et Rootsi valitsuse katse laev merepõhjas betooni valada on arusaamatu ja müstiline.

Norra merendusanalüütik Rolf Imstøl, kes osales täna Põhjamaades eetrisse minevas dokumentaalfilmis, on üks neist, kes usub, et ametlik raport ei anna vastust küsimusele, miks Estonia nii kiiresti uppus.

„Kui laev nii kiiresti ümber läheb, tekivad õhutaskud, mis muudavad ta ujuvaks. Kui laev on tagurpidi, jääb ta väga pikaks ajaks vee peale õhu abil, mis on laevakere sees,” ütles Imstøl.

Ametlik raport põhines muu hulgas arvutustel, vestlustel ellujäänutega ja simulatsioonidel. Õnnetus mängiti uuesti läbi SSPA Swedeni uurimisbasseinis Göteborgis.

„Arvutisimulatsiooni ja mudeldamisega saame me tõestada, et on tegelikult tehniliselt võimalik, et laev võttis vett pardale nii kiiresti, vajus kreeni, läks ümber ja uppus vähem kui tunniga,” ütles SSPA Swedeni uurimisjuht Claes Källström.

Vaatamata sellele järeldusele soovitasid uurijad uut vraki inspekteerimist, et saaks teha järelduse ilma igasuguse mõistliku kahtluseta. Sellist inspekteerimist aga ei toimunud.

Dokumentaalfilmi produktsioonifirma palvel ehitas Norra Tehnika- ja Loodusteaduste ülikooli (NTNU) merendustehnika professor Jørgen Amdahl koos oma meeskonnaga osalise mudeli laeva küljest, et näha, milliseid jõude ja energiat oli vaja, et tekitada sellesse neli meetrit kõrge ja kuni 1,2 meetrit lai auk, mida dokumentaalfilmi tegijad sukeldumisel märkasid. Üks probleem on olnud, et puuduvad konstruktsiooni täpsed dimensioonid.

„Sellest hoolimata saab nende mudelite põhjal läbi viia analüüsi arvutiprogrammiga. Meie hinnangul on vajaminev jõud suurusjärgus 500-600 tonni,” ütles Amdahl. „See on üsna suur jõud.”

Kui vigastuse tekitas löök, võib energia vastata näiteks kehale, mis kaalub tuhat tonni ja liigub kiirusega 4,3 sõlme, või kehale, mis kaalub 5000 tonni ja liigub kiirusega 1,9 sõlme, selgitas Amdahl.

Estonia vöörivisiir kaalus 55 tonni ja sellel pole ka mingeid kahjustusi, mis viitaksid kokkupõrkele laevakerega, märkis Amdahl. Seetõttu usub ta, et võib välistada, et augu laeva keresse tekitas vöörivisiir.

Kui vigastus tekkis enne laeva uppumist, võis sellel olla mõju uppumisprotsessile, aga professor rõhutas, et ei saa kindlalt öelda, et miski rammis laeva.

Augu võisid tekitada ka kivid või ebatasasused merepõhjas, aga Amdahl usub sellest hoolimata, et seda tuleb uurida.

„Kui ollakse leidnud midagi uut, ollakse minu arvates kohustatud seda uurima ja püüdma leida seletust,” ütles Amdahl.

18. septembril saabusid VG teatel Oslosse uut avastust uurima Eesti valitsuse esindajad. Nende hulgas olid välisministri nõunik Mart Luik ja merenduseksperdid. VG teatel video üllatas neid.

„Sest kogu seda märkimisväärset vigastust tüürpoordipoolsel küljel ei ole varem dokumenteeritud. Ma saan aru, et võimalik hüpotees on, et see ei olnud ligipääsetav, kui tehti esimesi allveeuuringuid. Aga kas sellel vigastusel oli midagi tegemist tragöödiaga, peavad edasi uurima meie tehnilised eksperdid. Siis peavad poliitikud otsustama, kas on vajadust edasiste uuringute järele,” ütles Luik VG-le.

Eesti valitsuse ekspertkomisjoni liige, laevainsener Märten Vaikma tõi pärast video vaatamist välja, et laeva kiirus õnnetuse ajal oli 14 sõlme.

„Iga teine alus pidi liikuma kiiremini, et seda vigastust tekitada. Ma ütleksin, et see on ebatõenäoline. Minu esmamulje on, et see pidi juhtuma, kui laev laskus merepõhja poole. See pidi olema mingi objekt, näiteks kivi,” ütles Vaikma.

Vaikma selgitas, et kui vigastuse oleks tekitanud teine alus, oleks sellel olnud teine kuju.

„Kui oleks olnud kokkupõrge, oleks kogu külg kraabitud. See vigastus, nagu mina seda näen, on väga lokaalne,” ütles Vaikma.

Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur ja laevaehituses doktorikraadi omav Kristjan Tabri viitas jätkuvalt uurimiskomisjoni raportile. Laeva sellest osast põgenenud tunnistajate ütlused viitavad tema sõnul sellele, et vigastus ei tekkinud enne laeva uppumist.

„Nad ei maini, et oleksid näinud selles piirkonnas mingit vett. See kehtib ka inseneride kohta, kes põgenesid juhtimisruumist. On väga raske uskuda, et neil oleks õnnestunud välja pääseda, kui vesi sealt sisse tungis,” ütles Tabri.

Kas vraki esimene uurimine oli ebapiisav, küsis VG.

„Seda on minul keeruline hinnata. On olnud palju spekulatsioone, aga enamik eksperte selles valdkonnas arvab, et me peaksime edaspidigi lähtuma algsest raportist,” ütles Luik VG-le.

Kas uus uurimine ei võiks spekulatsioone lõpetada, küsis VG edasi.

„Ei, suurte laevatragöödiatega on kahjuks alati spekulatsioone. Aga loomulikult peaks olema eesmärk kas kinnitada algseid järeldusi või lisada olulisi detaile või teha kindlaks, mis on selle vigastuse põhjus ja kas see laevahukku mõjutas,” ütles Luik.

Estonia ohvrite ja nende omaste suurima organisatsiooni Rootsis Stiftelsen Estoniaoffren och Anhöriga esindaja Lennart Berglund ütles VG-le on ilmselge, et vrakki ei ole piisavalt uuritud.

„Ma ei olnud üllatunud, et nad leidsid augu, vaid pigem selle üle, et see on nii suur. Seega ei ole võimalik väita, et seda ei nähtud,” ütles Berglund.

„Me tahame vastust, miks on seal auk ja miks nad on püüdnud seda maha vaikida. Lisaks sellele ootame me, et see leid vähemalt kinnitatakse sukeldumisi läbi viies ja püütakse leida vastuseid sellele, millele peab,” ütles Berglund.