Te olete nüüd, pärast Mati Alaveri toimiku avalikukssaamist andnud üsna mitu intervjuud. Alaver pole helistanud, et kuulge, härra Pilv, miks kondate mööda stuudioid, see pole minu huvides?

Advokaat peab kliendi mõtete ja soovidega arvestama. Ta ei saa kliendi nõusoleku või soovita avaldada kriminaalmenetluse asjaolusid, tõendeid ja fakte, mis on toimikusse kokku korjatud. Advokaadi roll on anda teatavaid menetluslikke selgitusi, nt miks on menetluslikke küsimusi kaitsja ja kaitsealuse seisukohalt püütud reguleerida just nii – Alaveri kriminaalasjas pean silmas kinniseks kuulutatud kohtuistungit.

Kas Alaver on teile kõne teinud, et kuulge...? Või kuule... Ma ei tea, kas te sinatate või teietate.

Me võime ikka sina öelda. Rääkisime just eelmise nädala lõpus, vahetasime mõtteid. Sellist käsku või keeldu ei ole mulle antud. Advokaat peab kutse-eetikas juhinduma teatud nõuetest ja ei ava sisulisi asjaolusid.

Kuula siit.


Millest te rääkisite?

Eelkõige kujunenud olukorrast. Vaatamata sellele, et kohtuistung oli kuulutatud kinniseks ja avaldati ainult kohtuotsuse resolutiivosa, on Harju maakohus jõudnud seisukohale, et toimiku materjalid kuuluvad vähemalt osalisele avalikustamisele. Oleme arutanud, kas ja kuidas võis prognoosida, et see niimoodi läheb. On selge, et mingi aja jooksul võib ligipääs kohtutoimikule olla piiratud, kuid mingi aja möödudes võib olukord muutuda ning avalikes huvides on materjalile teatud osas ligipääsu võimaldamine vajalik.

Mis tähendab, te teadsite algusest peale, et toimik ei pruugi igavesti suletuks jääda. Milleks oli siis üleüldse vaja taotleda selle avalikkusele keelamist?

Selleks olid konkreetsed õiguslikud alused. Meil oli kaks põhilist argumenti: delikaatsed isikuandmed, mis ei puudutanud mitte ainult kaitsealust, vaid ka menetlusväliseid isikuid...

Saanuks ju kinni katta.

Jah, saanuks kinni katta. Aga ma lõpetan mõtte: kõigepealt delikaatsed isikuandmed. Teine väga oluline põhjus, millele oleme läbivalt selles menetluses toetunud ja mis on minu meelest jätkuvalt aktuaalne, on teistes riikides toimuvad kriminaalmenetlused, pean silmas Austriat ja Saksamaad. Kui Eestis saadeti toimik kohtusse, ei olnud Austrias toimunud veel sellist hulka kriminaalmenetlusi, nagu käesolevaks ajaks on toimunud. Ja neid on terve rida veel ees. Tõendite avaldamine Eestis meedia kaudu enne, kui neid hakatakse uurima Austria kohtumenetluses, on täiesti lubamatu ja vastuolus õigusemõistmise üldpõhimõtetega.

Leidsin uudisvoost märke, et Austria poolel ei oleks avalikustamise asjus olnud mingeid pretensioone. Millest te räägite, vabandage väga?

Prokuratuur on võistleva menetluse üks pool, kes kogub tõendeid, vastutab kohtueelse menetluse seaduslikkuse ees ja esitab need kohtule. Kohus peab veenduma, et menetlus on olnud reeglitega kooskõlas, järgitud on kõiki kriminaalõiguse põhimõtteid, ja otsustab, kas tõendid on kogutud seaduses ette nähtud korda järgides ning kas neid saab kriminaalmenetluses tõenditena käsitleda. Prokuratuuri kui ühe menetluspoole arvamus ei tähenda veel seda, et peab kindlasti tõenditele enne kohtumenetlust juurdepääsu andma. Mulle on Austria prokuratuuri käsitlus üllatav ja natuke arusaamatu. Ka Eesti riigiprokuratuur on tagantjärele avaldanud arvamust, et võiks teha juurdepääsu toimikule. Mina leian, et kuni Austrias kogutud tõendid ei ole kontrollitud Austria kohtumenetluses, ei ole õige teha seda Eesti ajakirjanduse kaudu. See õigusemõistmise mõjutamine, tunnistajate mõjutamine, see on informatsiooni kättesaadavaks tegemine kolmandatele isikutele. See ei taga õiglast õigusemõistmist.

Austrias ju Alaveri enam eriti midagi ei ähvarda, kuna Eestis on kohtumõistmine lõpule jõudnud. Saan ma õigesti aru?

Nii on Austria prokuratuur seni väitnud. Sügisel ja talvel 2019 räägiti ja kirjutati, et kõik Eesti sportlaste menetlused on lõppenud või kohe lõppemas. Suvel aga on tulnud rida uusi uudiseid Eesti suusaspordiga seotud isikute kohtumenetluste kohta, mis algavad oktoobris-novembris. Kujutage nüüd ette, et kogutud tõendeid hakatakse enne nende toimumist Eesti ajakirjanduses avaldama.

Saksa meedia kirjutab küll Kindralist ehk Mati Alaverist, kuid mis võiks Alaveri seal päriselt ähvardada pärast seda, kui ta on Eestis otsuse kätte saanud?

See on küsimus Saksa õiguskaitseorganitele, Saksa prokuratuurile. Mina saan ainult õiguslikult spekuleerida. Seni teada olevate andmete alusel ei ole tõesti Saksa õiguskaitseorganid Mati Alaveri isiku vastu sellisel kombel huvi tundnud, et menetlus algatada, aga kohtueelne menetlus võib olla pooleli ja sellistest asjadest ei peagi me teadlikud olema. Kriminaalmenetlust hoitakse alati võimalikult kaua salastatuna, kuni kellegi suhtes ei ole vaja läbi viia konkreetseid menetlustoiminguid. Nii et me ei tea seda. Eesti ajakirjanduses on eri isikute poolt väljendatud ootust ja lootust, et Saksamaa ikka võiks Alaveri ja Eesti sportlaste tausta uurida, menetlusi algatada ja neid vastutusele võtta. Niisiis on püstitatud hüpotees, on et see on reaalselt võimalik. Seega peab isik arvestama selle võimaluse õiguslike tagajärgedega.

Mulle tundub ikkagi, et teie olete see põhiline salastaja. Teie tahtsite, et protsess oleks kinnine. Teie tahtsite, et me ei saaks toimikut lugeda. Vähe sellest, te tegite koguni ettepaneku jätta kohtuotsuse avalikustamisel ära kuriteo kirjeldus. See on ju täielik absurd. Ja muidugi oli teie ettepanek ka kokkulepe, et kogu asi saaks võimalikult vähe tähepanu. Miks te olete seda kõike teinud?

(Naeruga.) Aitäh selle suure tunnustuse eest. Aga ütleme nii: advokaat teeb lihtsalt oma tööd. Kriminaalmenetluses peab kasutama kõiki seaduses ette nähtud viise ja vahendeid...

Salastamiseks?

Ei. Isiku kaitse õiguse tagamiseks. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et menetluse osalisel on võimalik taotleda kohtupidamise kinniseks kuulutamist. Neid võimalusi me oleme kasutanud, oleme kohtule oma põhjendused esitanud. Kohus hindab, kas taotlus on põhjendatud või mitte. Kohus leidis, et neid asjaolusid arvestades, mis me välja tõime, on see põhjendatud. Kohus leidis isegi pärast menetluse lõppu ja otsuse jõustumist, et see vajadus ei ole veel ära langenud. Ma eeldan, põhjendus on seesama, millest nii palju on räägitud: delikaatsed isikuandmed ning Saksa ja Austria menetlused.

Kas kogu see lõputu salastamine on ikka olnud teie kliendi ehk Alaveri huvides? Mulle tundub, et see töötab vähemalt osaliselt tema vastu, sest ajab inimesed vihaseks.

See salastamine ei olnud eestmärk omaette. Lähtutud on eelkõige menetluslikest põhimõtetest, kaitseõiguse teostamise viisidest ja vahenditest.

Jaa, aga küsimus oli, kas see on olnud Alaveri huvides? Kõik oleks ehk teistmoodi, kui ta oleks avalikult inimlikult rääkinud, kuidas asjad olid.

Advokaat annab nõuandeid, soovitusi, selgitab kõiki võimalusi, millega tuleb arvestada. Kõik valikud teeb lõppkokkuvõttes isik ise sõltumata sellest, missuguseid soovitusi advokaat talle annab. See ei kehti mitte ainult selle kriminaalmenetluse, vaid ka kõigi teiste asjade kohta, milles advokaadid õigusabi osutavad.

Te olete tegelikult Alaverile öelnud, et ole mees ja mine räägi, õige?

Minu mõte seisnes selles, et kõigil oleks siis lihtsam ja kergem, ka Mati Alaveril. Ma mõistan avalikku huvi, mõistan seda pahameelt. Kuivõrd aga suudab või tahab keegi panna end Mati Alaveri olukorda? Igal isikul, kellele heidetakse ette mingi süüteo toimepanemist, on õigus enese mittesüüstamise printsiibi rakendamisele. Olukorras, kus puudub selgus ja kindlus, kas tema suhtes võidakse veel mingisuguseid menetlusi läbi viia kuskil väljaspool Eestit, oleks ajakirjanduse vahendusel põhjalike selgituste andmine enesesüüstamise privileegi rikkumine või eiramine. Selline isiku õigus on igal juhul ka Mati Alaveril olemas, nagu ka igal teisel isikul, kes süüteomenetlusega kokku puutub. Olukorda tuleb kaaluda mitmest aspektist: isikuõigused, meedia huvi, süütuse presumptsioon.

Te olete korduvalt rõhutanud, et Mati Alaver ei ole end süüdi tunnistanud. Ent miks peaks keegi, kes seda ei ole, üldse kokkuleppele alla kirjutama?

Jah. Aga advokaat on lähtunud seadustest. Kokkuleppemenetluse regulatsioon ongi kriminaalmenetluse seadustikus just selline. See ei ei eelda, et isik end talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab. Kokkulepe peaks justkui tähendama seda, et isik nõustub talle esitatud süüdistusega, muidu ta ju kokkuleppega ei nõustu.

No täpselt!

Kuid – kokkuleppemenetlus on lihtsustatud menetlusvorm, mis tähendab, et tõendeid ei uurita, tunnistajaid kohtuistungile ei kutsuta. Kohus peab kontrollima ainult seda, kas isik on sõlminud kokkuleppe vabal tahtel, on ta aru saanud selle tagajärgedest ja kas asjaolud on kvalifitseeritud õigesti.

Aga te mõistate, et nn tavainimesele pea plahvatab sellise jutu peale?

Mõistan. Aga selleks ongi õigussüsteem, prokurör, advokaadid, selleks ongi kohtumenetlus. Õigussüsteem ongi keeruline ning seda on kõrvalseisjal isegi lihtsates asjades raske mõista.

Millal ma saaksin siin stuudios juttu ajada Mati Alaveriga? Te olete ju talle soovitanud kommentaare jagada.

Mina ei ole kindlasti see, kas talle iga päev selliseid soovitusi jagab. Usun, et tal on sõpru ja tuttavaid, kellega ta samadel teemadel räägib. Mina saan advokaadina avaldada oma mõtteid ja seisukohti, aga ma ei saa kaitsealusele peale käia neis ettepanekutes, mida avalikkus ootab. See on ikkagi tema otsus.

Ma olen jälginud seda, mis meedias toimub – ja mitte ainult selles asjas, vaid ka teistes suurtes kriminaalmenetlustes. Palju üldse on neid isikuid, kes on kohtu all olnud suurtes kõneainet pakkunud kohtuasjades ning kes on tahtnud ajakirjandusega süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid jagada tahtnud, oma käitumist selgitada ja põhjendada? Ma mõistan avalikku huvi, rahva ootust Mati Alaveri suhtes. Teiselt poolt: kas ta annab neid ütlusi ja selgitusi või ei anna – kui palju see tema enda jaoks olukorda muudaks? Ma arvan, et ta oleks ühtemoodi kriitikatulva all. Üks etteheide järgneks teisele – sõltumata sellest, mis mahus ta selgitusi annab. Kogu aeg tekib uusi, täiendavaid küsimusi. Nii võib jäädagi vaidlemaa selle üle, kui palju peab selgitama.

Kui palju esineb teie töös hingehoidlikku aspekti? Kõik teie kliendid on sattunud pahandusse, kuivõrd peate tähtsaks hoolitseda kaitsealuse mentaalse tasakaalu ja emotsionaalse jätkusuutlikkuse eest?

Võimalik on kasutada eri spetsialistide abi. Aga isikliku kogemuse pealt võin öelda, et pikki aastaid vältavate mahukate asjade puhul kõrgendatud tähelepanu all viibides peab advokaat paratamatult arvestama sellega, et ta on ka ärakuulaja rollis. Mingil määral ka psühholoogi rollis, see, kes laseb asju hinge pealt ära rääkida. Jääb ainult loota, et selles konkreetses asjas ei too suur avaliku tähelepanu kaasa mingeid kurbi tagajärgi.

Seesama salastamise aspekt tõuseb esile ka Tallinna Sadama kohtuasjas, kus kaitsete Allan Kiili, kes tõenäoliselt pääseb kohtu alt tervislikel põhjustel, moodustades järgmise lüli avalike pettumuste reas pärast Edgar Savisaare kohtu alt pääsemist. Ajakirjanikud ei tohi kohtusaalis toimuvat kajastada. Nad võivad teha märkmeid, aga ei tohi selleks kasutada arvutit. Põhiseadus ütleb, et kohtupidamine on avalik. Teie aga tahate kõik kinniseks teha, miks?

Tallinna Sadama kohtuasi nagu teisedki suured kohtuasjad on seotud paljude kohtualuste ja nende kaitsjatega. Mina ei ole kindlasti ainus advokaat, kes selliseid taotlusi esitab. Tavaliselt on advokaatidel sellistes küsimustes kokkulangev arvamus. Aga jah, ma olen ka üks neist advokaatidest, kes on seda põhjendatuks pidanud. Aga kuna te nimetasite Savisaare kohtuasja...

Seal olite Alexander Kofkini kaitsja.

Kohtuistungid on üldiselt avalikud ja kinnisekskuulutamine toimub erandlikel asjaoludel. Tookord me jõudsime ju selleni, et ajakirjanikud istusid saalis ja pidasid blogi. Ehk tunnistajate ütlused said reaalajas avalikuks igaühele, kes neid lugeda tahtis.

Seda nimetan ma avalikuks kohtupidamiseks moodsal ajal.

Aga avalikul kohtupidamisel on oma kindlad reeglid. Tõendite uurimine ja tõe väljaselgitamine peab toimuma võimalikult objektiivselt ja ilma kõrvalmõjusid omamata. Tunnistaja ei saa ega võigi kohtusaali ütlusi andma tulles olla informeeritud sellest, milliseid ütlusi on varasemad tunnistajad andnud, missuguseid tõendeid on avaldatud – sest see mõjutab tema antavaid ütlusi.

2013 aitasite koos teadlastega Andrus Veerpalu kullad puhtaks pesta. Pärast Seefeldis juhtunut on väga raske uskuda, et need on puhtad. Mida öelda nendele, kes enam Andrus Veerpalu ei usu?

Usk ja veendumus on iga inimese sisetunde asi. 2011 alanud lugu sai 2013 selge õigusliku lahenduse, mis ütleb, et Veerpalule etteheidetavad teod pole tõendatud ehk dopinguainete tarvitamiset ei ole tuvastatud.

Seefeldist teatavaks saanu – Andrus Veerpalu soosis oma poja dopingukasutust – muudab selle kõik küsitavaks.

Andrus Veerpalu juhtum on lõpetatud. Selle ümber võib ehitada igasuguseid spekulatsioone, Need sündmused, mis on konkreetse süüdistuse aluseks ja mis puudutavad Saksamaad ja Austriat, jäävad ju hilisemasse aega.

Kui tihti peate oma töös minema vastuollu oma südametunnistusega?
Suurte keeruliste kohtuasjade ühe menetlusosalisena põrkun pidevalt kokku igasuguste olukordadega. Elu ja pikaajaline praktika on mind õpetanud olema nendes küsimustes võimalikult neutraalne. Üks küsimus on alati see, kuidas hinnata neid asjaolusid ja tegusid materjalis, mis on sulle tutvumiseks üle antud, ja mille asjus pead teostama kaitseõigust. Teine küsimus on see, missugused on need õiguslikud võimalused, mida kasutada kaitsealuse huvide parimaks esindamiseks.

Mulle tundub, et teie legendaarne pruun juma on jäänud kahvatumaks. Millal saite viimati Eestist välja?

Kahjuks pean ütlema, et sellel aastal on kõik reisid ära jäänud. See oli viimati eelmise aasta novembris.