Millised on need kriteeriumid, mille alusel otsustatakse tee remondiga alustada? Miks alles nüüd või vastupidi, miks juba nüüd? Vaatame lähemalt, mida üks kaasaegne teeremont endast kujutab ja millised on viis olulisemat tööliiki, mida kasutatakse.

Freesimine

Asfaldifrees on tavaliselt üks esimesi masinaid, mis remonti vajavale teelõigule jõuab. Olenevalt tee laiusest ja kavandatavate tööde ulatusest võib freesi suurus olla väga erinev. Põhiliselt kasutatakse asfaldifreesi kahe olulise töö tegemiseks. Esimene neist on asfadikatte süvafreesimine, mis tähendab teelt kogu sügavuses asfaldi eemaldamist. Süvafreesimist tehakse, kui olemasolev asfalt ei jää mingil põhjusel kasutusse. See on aktuaalne neil puhkudel, kui tuleb suurendada tee kandevõimet.

VAATA JA LOE LISAKS:

Teine freesimise liik, mida asfaldifreesiga tehakse, on tasandusfreesimine. Seda juhtudel, kui asfaltkate või katend tervikuna jääb jätkuvalt kasutusse, kuid likvideerida on vaja ülemise kihi defekte või ebatasasusi. Tasandusfreesimine on täppistöö, mille puhul freesimise sügavuse määramisel kasutatakse üldjuhul masinasse sisse söödetud digitaalseid mudeleid.

Pindamine

Maanteeameti üks mastaapsemaid „projekte“ on pindamine, mis jõuab igal aastal rohkem kui tuhandele kilomeetrile üle Eesti. Enamiku teede puhul ongi pindamine ainuke töömeetod, mida kogu tee elukaare jooksul kasutatakse. Pindamine on väga tänuväärne remondimeede, mille abil väikese liiklussagedusega teid võrdlemisi soodsalt sõidukorras hoida.

Pindamise puhul piserdatakse katte peale bituumenipõhine sideaine, mille peale omakorda laotatakse erineva fraktsiooniga killustikke. Sellega tagatakse teele uus kulumiskiht, mis lisaks kaitsele kulumise eest takistab ka vee kattesse imbumist. Pindamisega kaetakse kõikvõimalikud väiksemad defektid ja praod. Kahjuks kopeerib pindamine olemasolevat teepinda ja selleks, et tee oleks tasasem, tuleb ette võtta kapitaalsemaid remonditöid.

Augulappimine

Kui kate on valdavalt korras, aga sellesse on tekkinud mõni auk, siis tuleb kohale kutsuda augulappimisbrigaad. Teeaukude parandamiseks on tänapäeval kasutuses kolm põhimõtteliselt erinevat meetodit. Väiksema liiklussagedusega teedel kaotatakse augud lihtsa bituumensideaine ja killustiku seguga, mida valatakse kordamööda auku. Hea õnne ja hoolikate liiklejate abiga see segu augus ka püsib.

Natuke suurema liiklussageduse korral tuleb kõne alla pigem augu välja freesimine ja uue kuuma asfaltseguga täitmine. Selle tööviisi puhul on tegu võrdlemisi pika elueaga remondimeetmega. Aga on veel üks tööviis, mida võib pidada tänapäeval kõige innovatiivsemaks: kuumlappimine. Aukude kuumlappimise puhul kuumutatakse 1 x 1 meetri või 1 x 2 meetri suurune ala asfaltkatet, millele lisatakse kuumutamise järel uut, kohapeal soojendatud asfaltsegu.

Sel meetodil on olulisi eeliseid: teekatte remondil ei lähe olemasolev segu raisku, vaid sellele lisatakse minimaalselt vajalik kogus uut materjali.

Kuumtaastamine

Kuumlappimine pole ainuke remondimeetod, kus kasutatakse olemasoleva teekatte kuumutamist. Viimastel aastatel on Maanteeamet asfaltkatete kulumiskihi taastamise raames traditsioonilistele meetodite kõrval võtnud kasutusele märksa ressursisäästlikumaid meetodeid. Lähiriikidest on Soome see, kus säästlikumaid tööviise laialt kasutatakse ja nendelt oleme ka eeskuju võtnud.

Eestis on kasutust leidnud kaks põhilist ressursisäästlikku meetodit: katte kogu laiuses kuumtaastamine ja katte roobaste remiksimine. Neist esimese puhul kuumutatakse teekate sõiduradade kaupa kogu selle laiuses ja kuumutatud asfaltbetoon planeeritakse (tasandatakse ühtlaselt) vahetult pärast kuumutamist. Planeeritud kuumale asfaltbetoonile laotatakse omakorda võrdlemisi õhuke uuest asfaltbetoonist kiht. Kogu protseduur viiakse läbi ühe teetööde masinatest koosneva rongiga. Selle rongi eesotsas on infrapunakuumutid, mis kuumutavad katte pinna ligikaudu 200 kraadini.

VAATA JA LOE LISAKS:

Kuumtaastamise tulemusena on remonditav teelõik kogu laiuses värske asfaldiga kaetud. Remondimeetodi eelised on kiirus – kõik vajalik tehakse korraga ära – ja märksa väiksem materjali kulu, sest laotatava kihi paksus on õhem kui traditsioonilise katte taastamise meetodi puhul. Kui üldjuhul on ülemise laotatava asfaldikihi paksus 5 cm, siis kuumtaastamise puhul on paksus tavaliselt 3,5 cm. Sellest tulenevalt on see meetod ka ligi 30 protsenti soodsam.

Roobaste remiksimine

Teekattes olevate roobaste remiksimine toimub peaaegu samadel alustel nagu kuumtaastamise puhul, kuid korraga keskendutakse ainult tee pikiroobastele ja nende täitmisele. Masinad on jällegi üksteise järel pikaks rongiks seatud.

Esimesena liiguvad infrapunakuumutid, mis roobaste remiksimise puhul kuumutavad katet ainult 1–1,2-meetrise roopa laiuselt. Sõna „remiks” annab vihje, et siinkohal võiks tegu olla mingil kujul segamisega ja nii see ongi. Erinevalt eespool kirjeldatud kuumtaastamisest ei laotata roobaste töötlemise puhul midagi tee peale, vaid segatakse juurde ehk remiksitakse. Teetöid tegevate masinate seas on segur, mis segab kuumutatud katte roopa laiuselt läbi ja lisab puuduoleva mahu uut asfaltsegu juurde.

Ka selle remondimeetodi puhul on eelised kiirus ja väiksem materjalikulu: lisatakse ainult see kogus asfaltsegu, mis naastrehvide tekitatud kulumise ja raskeveokite tekitatud tihendamise tagajärjel puudu on.

Kokkuvõtteks

Nagu eelnevast selgub, on tee omanikul lai valik erinevad remondimeetmeid. Õige otsuse langetamiseks tuleb lähtuda üldjuhul tee seisukorrast ja ka töö hinnast. Kui teel on ainult kulumisilmingud ja väiksemad defektid, siis võib kaaluda teekatte taastamist kuumutamise abil. Kui tee seisukord on aga käest ära läinud, tuleb mõelda põhjalikumale teeremondile.

Üks on kindel: kõik teed saavad korda!

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.