EUROOPA ERISAADE | Jaak Madison: juulis-augustis võiks saada Euroopasse puhkama. EL-i abimeetmed riikidele on mõistlikud, Itaalia ei hakka liidust lahkuma

Eesti arutab kriisist väljumist – kuid, kas sel suvel piiri taha puhkama üldse saab? Eurosaadik Jaak Madison räägib Delfi „Euroopa erisaates“, et küllap ikka läheb ka turism suve teises pooles käima ja piirid EL-i sees lahti. Madisoniga tuleb juttu ka EL-is plaanitavatest majanduse toetamise meetmetest, mida täna valitsusjuhid arutavad – Madison leiab, et saavutatud on mõistlik balanss, mille poolt saab olla. Paketis ei ole aga Lõuna-Euroopa poolt nõutud ühiseid võlakirju vaid teistsugune lahendus. Madison ütleb, et see on hea ega arva, et Itaalia selle pärast EL-ist lahkuma hakkaks. Saatejuht on Raimo Poom.

Eestis loeme kõik praegu eile õhtul valitsuse poolt heaks kiidetud koroonapiirangute alt väljumiseks mõeldud strateegia kohta. Mis võiks olla Euroopa poolne vaade – inimesed mõtlevad juba oma puhkustele, kas piirid võiksid avaneda varsti Euroopa sees?

Ega need piirangud ei saa lõputult kesta. Kui inimesed planeerivad puhkusele minna juulis-augustis, siis suuremat probleemi ei tohiks olla. Isegi kui see viirus ei saa lõpuni välja juuritud kõigist nurkadest, siis majanduslik kahju oleks paratamatult kümneid kordi suurem, kui see viiruse levik mõnes üksikus piirkonnas.

Piirid lähevad lõpuks seega paratamatult lahti. Mis järjekorras neid avatakse, see sõltub iga riigi enda olukorrast. Mõnes riigis on see palju raskem, mõnes palju kergem.

Õnneks on Eestis asi läinud suhteliselt hästi hoolimata terviseameti ebakompetentsusest. Kui see kõver nüüd jääbki allapoole minema, siis ma loodan, et Eesti omalt poolt annab heakskiidus, et inimesed saaksid vähemalt Lätti või soome sõita juba ehk maikuu lõpuks.

Mida teised riigid teevad, seda me ju ei tea. Rootsi teeb oma eksperimenti, kuidas see lõppeb on väga raske ennustada. Kuid ma usun, et ega see asi lõputult kesta ei saa. Enamus riike on juba andnud teada ka konkreetsed kuupäevad, millal nad lõpetavad eriolukorrad, leevendavad piiranguid või avavad riigi turistidele.

Näites Austria teatas äsja, et mai lõpuks on nende poolt piirangud maas ja nad ootavad suvehooajaks turiste.

Seega ka Eesti inimesed võivad hakata rahuliukult puhkusi planeerima, kuid ärge enne pileteid ära ostke, kui on lõplik kinnitus antud, et nüüd saate rahulikult sõita Austriasse.

Aga näiteks Hispaania, mis on kõige rohkem pihta saanud riike, andis hoiatuse, et see suvi ei pruugi riik päris avaneda kõigile turistidele?

Tervikuna oleks üleüldse mõistlik puhata suvel Eestis ja toetada meie turismiettevõtteid, kes on pankroti äärel. Toetame kodumaist!

Aga sama sõleks mul väga raske uskuda, et Hispaania paneb 100% turismi suveks kinni, sest siis oleks see Hispaaniale palju hullemate tagajärgedega, kui praegu tuhanded koroonaviirusesse surnud. Seega piiratud moel ikka turism tõenäoliselt toimib ka Hispaanias sel suvel. Võibolla ei lubata suuri mitme tuhande inimesega kruiisilaevu randuda ja igast maailma otsast tulnud inimestel maha tulla. Aga tervikuna oleks mul raske uskuda, et terveks suveks panevad piiri kinni ja ei luba inimestel minna randa peesitama.

Rääkisime sellest mis on Euroopa sees. Kuid välispiiriga võib olla teine lugu – kas saame usaldada, mida meist ida pool näiteks ikkagi öeldakse viirusega võitlemise kohta ja seetõttu võivad piirid jääda kinni palju pikemaks ajaks?

See oleks tõenäoliselt loogiline. Euroopa sees saame enam vähem uskuda andmeid Itaaliast ja Rootsist. Aga Hiina on hea tõestus, et luiskamine on moes. Väga rakse on uskuda, et Hiinas oli ainult 4000 surnut, kui vaatame kasvõi USA statistikat praegu. Seega oleks väga mõistlik hoida piirid kinni nn kolmandate riikidega, kus viirus vohab, et mitte tekitada teist või kolmandat lainet Euroopa riikides.

Täna õhtul otsustavad Euroopa Liidrid päris suurte summade ülle, mille võiks Euroopas käiku anda koroonakriisi majandusmõjudega võitlemiseks. Kas need aitavad Euroopa majandust?

Ma usun, et kindlasti aitavad. Parem kui mitte midagi. Kuna EL jäi lootusetult hiljaks viirusele reageerimisega ja neist suuremat asja ju ei olnud, kui asi hakkas laienema.

Aga selleks, et meie majandusi, ettevõtteid üleval hoida ja ka see töötukindlustuspakkumine, siis nende meetmete ettepanek on parem kui mitte midagi. EL-i eesmärk ongi olnud majanduslik koostöö, ettevõtjate toetamine. See liigitub selle alla ja on väga mõistlik. Kuidas nüanssides kokku lepitakse – seal on suure erisused lõuna ja põhja vahel ning seal vahel on saksamaa, kes on põhiline niiditõmbaja, ja kelle tahtest sõltub kõik.

Niipalju kui olen jälginud poole kõrvaga, tundub, et on saavutatud mõistlik balanss ja kokkulepe erinevate riikide huvidega. Päris võlakirju ei tule, mis paneksid hea majandusliku distsipliiniga riigid nagu Eesti ja Saksamaa löögi alla ja soodustaks liiga palju Lõuna-Euroopa riike, kes on elanud natuke üle oma võimete laenu najal. Aga samas leiti ka hea viis Itaalia ja Hispaania toetamiseks, kes selles kriisis on enam kannatanud.

Rahandusminister Martin Helmega paar päeva tagasi tehtud intervjuus oli ta enam vähem positiivse hoiakuga. Kui need ettepanekud europarlamenti jõuavad, siis kas saab poolt hääletada?

Kusjuures ühed meetmete paketid olid juba hääletamisel. Eelmisel nädalal oli parlamendi virtuaalne istung ja seal olid Euroopa Komisjoni ettepanekud, mis puudutavad majanduslikke meetmeid Euroopa majanduse turgutamiseks, siis neile ma hääletasin rõõmuga poolt. Loomulikult, kui küsimuseks on meie ettevõtjate päästmine ja tulevad mõistlikud ettepanekud Euroopa Komisjoni poolt, siis muidugi hääletan poolt.

Teatud küsimustele hääletasin muidugi vastu, kuhu olid sisse peidetud naljakad ettepanekud Euroopa Parlamendi enda poolt, et kriisi järel suurendada võimu, mis on koondunud parlamendi ja Komisjoni kätte.

Eurovõlakirjad said mainitud. See küsimus on siis laualt maas. Aga selle asemel siis mõeldakse skeemi, kuidas Euroopa Komisjon saaks laenata oma eelarve tagatisel soodsa intressiga ja siis anda edasi laenuna abivajavatele riikidele. Selle juures on ikkagi ka küsimus, et garanteerime seda ka oma sissemaksetega. Kas see skeem erineb väga palju eurovõlakirjadest, et seda saab toetada?

Ta ikkagi erineb, et selle skeemi alusel Euroopa Liit laenab ise raha ja siis iga liikmesriik vastavalt enda vajadustele, siis laenab seda. Aga puudub vähemalt ühtne võlakirja skeem, sest sellega on hirm, et see jääks pikaajaliselt kestma ja liiga palju tsentraliseerib finantssüsteemi ja rahanduspoliitikat, kus kõik segatakse ühte suppi kokku. Siis hakkaks Saksa, Soome või Eesti maksumaksa vastutama võimalike halbade otsuste eest Itaalias.

Eks ka sel ettepanekul omad riskid on. Kuid vähemalt iga riik laenab ise eraldi selle raha Euroopa Liidu käest ja lõpuks pole ju vahet, kas laenab IMF-i või mujalt või siis EL-i käest. Kohustus jääb tagasi maksta.

Kui neil probleemid tekivad, siis nende maksumaksja vastutab selles eest. Aga kui tekib mingi uus kriis ja nad ei suuda seda, siis loomulikult oleme ka meie selle supiga kokku keedetud ja hakkame sellega tegelema. See oht jääb olema ja on ka juba olnud. Ma arvan, et kriisi üleelamiseks on vast mõistlikum toetada seda ettepanekut, mis pole ühtsed võlakirjad aga vähemalt annab laenuvõimekuse Itaalia ja Hispaania sugustele riikidele, kes muidu oleksid kuristikku kukkumas.

Aga just selle eurovõlakirjade mitte tegemise pärast pidi Itaalias levima suur pahameel, et euroopa nüüd ei aita, europessimism. Kas sealt ei või tekkida ohtu, et see vihastab itaallased välja ja nad hakkavadki eurooksa saagima?

Pigem see kriitika EL-i suhtes tekkis juba siin kriisi arenedes, sest EL-il ei olnud mitte kingisugust strateegiat, et aidata Itaaliat näiteks meditsiinitarvikutega, et selle kriisiga toime tulla. Sealt hakkaks see rahulolematus tekkima. Ja kui venelased tegid oma propagandalükke justkui oleks lennukiga appi tulnud, siis loomulikult tekitas see suure ängi itaallastes: näete, miks peavad venelased aitama meid näomaskidega, kui EL mitte midagi ei tee.

Mis puudutab, siis finantspoole aitamist, on arusaadav, et nad ootavad, et EL läheb neid kohe aitama. Ja nende arusaam rahalisest poolest on kahtlemata erinev võrreldav meiega, sest nende jaoks on 150% riigivõlga SKT-st on täiesti normaalne. Meie jaoks on see kolossaalne summa ja võlgu elamine. Meie arusaamised eelarvepoliitikast on väga erievad. Aga kas see lõpuks päädib sellega, et Itaalia hakkab lahkuma EL-ist või referendumit korraldama, seda ma hästi ei usu. Eks see kriis elatakse üle.

Aga ehk aitab nende rahulolematus tüürida EL-i tagasi selle algsele kursile ja õigete lätete juurde, mis on väga tänuväärne, sest vahepeal ongi EL hakanud kursilt kõrvale kalduma. Ma arvan, et nad kuhugi minema ei hakka ja nende kriitika aitab EL-i pigem reformida mõistlikuks ühenduseks. Võibolla.

Kui valitsus eelemisel nädalal otsustas Itaaliat ja Hispaaniat toetada maskide ja annetustega, siis küsisid kriitiliselt, et miks seda teha, kas meil endalgi jätkub? Kas me peaksime aitama, kui meil võimalik on?

Õige on aidata siis, kui endal on kodus kõik korras. Ma olin küll väga kriitiline jah. Maskide ära kinkimine olukorras, kus meil hooldekodud on kriisis ja väidavad, et neil pole maske, see on vastutustundetu. See pole mõistlik, kui meil on puudus, siis anname ära.

Ma toetan muidu igati liitlaste aitamist, olgu itaallased, hispaanlased või muud. Aga aitamist siis, kui meil on kõik hästi.

Sõnumid olid ju vastuolulised, mis tulid näiteks Jaak Aabilt. Näiteks ise saame annetuse Taiwanilt ja siis annetame jälle osa ära. Või siis, et väidetakse, et maksid on juba müügis, kuid siis tuleb välja, et need on tolmumaskid ja totaalne praakkaup ja müüakse hingehinnaga.

Saate lõpus tuleb juttu ka demokraatia olukorrast Euroopas ja Madison räägib, kas Ungaris on sellega olukord halb või mitte.

Delfi „Euroopa erisaade“ valmib europarlamendi toel.